Aigu ja vaiva tahtva’ tüü’ omma’ pia kõik häönü’. Nuid sammu asju saat poodist ja tulõ ka’ odavap ku’ eis’ tetä’, kasvata’. No’ piasi’ sis kõik rahu olõma, õt istut õnnõ arvudi taadõ, näütät toolõ massinalõ näpoga’ ja kraam midä hing himostas ja rahapung lupa, tuu tuvvas viil kodogi’. A paistus, õt inõminõ olõ-õi’ kunagi’ minkagagi’ rahu. Naatas tahtma eis’ õks tetä’ ja otstamma. Poodist ostõt süük olõ-õi’ maulõ (maitse) hüä ja rõivas olõ-õi kihhä kinä. Mille sis nii? Mille sis tetä-äi’ meelelist tavaari? A midä suurõp annom, tuud vedeläp ruug. Ja nii õga poodikraami man. Ja kiä’ viil hooltsõs hindä ja uma perre tervüse iist, sis nuu’ omma’ nõuh massma rohkõba, õt piasi-i’ tsolki vai ilosappa üldeh, piasi-i’ kiimiät täüs topit süüki süümä ja iho ümbre hilpa pandma.

Tuu om rassõ tii, a tõõsõlt puult ka’ huvtav, õt opit innidsit tegemisi ja mõttit ja ka’ maailma ja uma maa hoitmist, maaga’ üteh elämist. Mii’ kõik tiiä, õt rohkõba ja rohkõba om latsi ja suuri, kinkõl om allergia, kiä’ tohi-i’ kõkkõ süvvä’ ja sälgä panda’. Kõnõldas puhtast loodusõst. A mia’ om puhas loodus ja kost tuu tulõ? Tuud saa-ai’ poodist osta’ vai internetist telli’. No’ omma’ üles kasunu’ latsõ’, kiä’ olõ-õi’ kunagi’ jalotava lehmä nisast kruusi last piimä joonu’ ja täämbätse’ latsõ’ tunnõ-õi’ lehmägi’. Tuuperäst tetäski’ kodoeläjidõ tahru (loomaaed).

Hüä, õt om säntsit perrit, kiä’ mõtlõsõ’ hummõnitsõ päävä pääle, ku’ elo püsümisõ pääle ja pelgä-äi’ vaiva, ku’ elämisõkraam tulõ-õi’ poodist. Mõtõldas midä suuhtõ ja sälgä panda’. Õt häönüisi tiidmisi vahtsõst ello herätä’, tuujaost vaia vaiva nätä’ ja otsi’, õt kiä’ viil midägi’ ts´uut tiid, koh midä om kirotõt ja sis pruumva’ nii kavva tetä’ ja katsõta’, ku’ ütskõrd õnnahas, õt sis jal’ tõisilõ edesi opada’. Niimuudu tull ka’ nahatüü opmisõ mõtõh.

Nii ku’ muial, nii ka’ Setomaal mõnõ’ inõmisõ’ pidävä’ lambit. A midä tetä’ nahkuga’? Vanastõ ummõldi kaskit. Kotoh naha parkminõ om häünü’ ja kasugaumblõmist ka’ inäp olõ-õi’. Mäntsestki’ nulgast vaia vahtsõst alosta’. Ja langakerä nakas hüürdümmä – kiäki ütel, õt Kanepih om naistõrahvas kiä’ ummõl hindäle kasuga ja tä hüä meelega’ tulõsi’ kõnõlõmma, õt kuis tekk ja midä tuust as´ast tiid. Ja nii saiõgi’ jutu’ kokko pant ja 16. märtsil oll Obinitsa koolimajah Ele Kõiv Kanepist, kiä’ sis näüdäs umma kaskat ja opas, õt kuis naha umblõminõ k´au. No’ vaia oppaiji, õt kiä’ kõnõlõsõ’ ja näütäsi’, õt kuis saat eis’ nahka parki’ vai kiä koh tuu tüü ar’ teesi’ ja kiä’ ku’ köste tege ja pall´o rahha tuu iist küüsütäs. Ku’ kasuga jago nahku kuuh, sis saasimi’ naada’ ütehkuuh umblõmma. Kask om elost iäst ja jääs viil latsilõgi’, nii õt tulõsi’ höste ja kõrdapiteh tetä’. Ele Kõiv käve Eesti Rahvakunsti ja Käsitüü Liidu man rahvarõividõ ummõlusoppusõl ja sääl sis eis’ uurõ ja tekk. Õgal rahval om olnu’ päälmätse’ rõiva’ ja ka’ kasuga’.

Unstus - Lindora laatu aigu lambalihasöögi’ nii latsitahrah, koolih ku’ kotoh, õt latsõ’ mõistasi’ naada’ hindamma umma süüki nii ku’ ütte kultuuri ossa ja mõnõ aastaga peräst laadupääl seto’ ummi ilosidõ valgidõ kaskidõga’.