«Nä kindlahe tahtsõ’ kõgõ parebat,» ütel mu imä «Taarka» filmi tegijidõ kotsilõ. «A tulõ-õs vällä.» Nojah, ma olli ja olõ tuuga nõuh. Minkaga ommõgi õigust üldeh kõik.

Innebidi olõ mintmõl kõrral vingnu’, õt setotamisõga om liisnalõ mint ja tuu nakas jo Setomaalõ kurja tegemä, õt kõik joud pandas õnnõ väläst paistuva umaperä vällätuumisõ pääle. A tulõ no’ jal’ pää alah üldä’, õt «Taarka» lätt jal’ sinnä’ laadanal´alitsõst. Jah, om arvu saia’, õt inemisõ’ omma’ tahtnu’ hüvvä asja tetä’. Vai mullõ nii paistu. Eestih omma’ väiga hüä’ näütlejä’, olõ-õi rassõ hüvvä vilmi tetä’.

Paistus, õt setotaminõ om ka siih vilmih vilja kandnu’. Vaest om olnu’ ette tiidä’, kuismuudu setokõisi näüdätä’. Võtkõ’ ütskõrd kätte Lõuna Kalle väiga hüä raamat «Petserimaa», sääl om vällävõtõh mäntsegih edimätse Vabariigi aotsõst aolehest. Artikli päälkiri om «Setu on kangekaelne», pilt om joonstõt. Karvanõ nokkmütsüga vanamiis, verega kuuh puss püstü, tõõsõh käeh viinaputel, takah sibulakupli’. Jutt eis’ oll umbõs nii, õt joova’ ja taha-ai’ eesti kiilt kõnõlda’, õga õigõusku lutõrlusõ vasta vaelda’. Eiski perrenime’ piat näile väelüisi pandma, õt nä Fjodorovõst jääsi-i’…

Sõnaga – ts´uuda’. Minkõ üle üts kõrd aastagah, kunigriigi pääväl, võit eiski’ uhkõ olla’, nii kavva kon’ olõ-õi’ igäväst lännü’. Kinoh kaetu pääle tulõ mõtõh: «Ah säntse’ mi sis teele vällä paistugi’… nuu… jaa… hüä, hüä…»

Solvutki ar’.  Mitte väiga pall´o.  Harinu jo.  Olgu’ päälegi’, mõtõlgõ sis päälegi meist nii. Tä või eiski perüs hüä vilm olla’, a ku eelarvamus om sisse istnu’, sis… perüs hüä mekiga inäp kae-ei’. Vai kaet niimuudu poontõh, midä vaest pall´o’ inemise’ teleka iih tegevä’: midä sä sääl võlsit, pääministri! Proom’, proom’, 5000 palgaga hakkama saia’, jee! Vanõbas saieh olõ ma eiski tuuga tegelemä naanu’. Ullus. Tobe.

Nii urisõtki. Järjekõrdnõ jutt tuust, kuis luujat mõistõta-ai’, kuis kõik timä ümbre om ulli’… Vana jutt, mia’ kõõ höste om tüütänü’. Ehkki ütski näist, kinkõlõ säntse’ jutu’ meelüse’, üttegi säänest loovisikut hindä kõrval jovvasi-i’ kannahta’. Vähebält kavva joth jovaa-ai’. Ja päälegi…

Päälegi, seto’ ei ropenda. Edimätses. A tuu om kah üts stereotüüp, õt ku õks kodanigu’ olõ-õi’ liinast, täks om sis näide meelelahutusõs õnnõ tõõnõtõõsõlõ sälgäroniminõ ja tuust kõnõlõminõ. Ütehkuuh viinajuuminõ ja kaklõminõ, muidogi. Mul om sääne kahtlanõ tunnõh, õt setokõisi juumisõkuulsus tulõ-õi’ tuust, õt nä joudva’ üliinimligu hulga alla neeltä’, a hoops tuust, õt nä viisi-i’ ummi tempa var´ada’. Vaest ku põh´aeestläsest parm kaos ruttu kraavi magama, om setol vaia viil lõõts kangliala võtta’ ja kest küllä mängmä-laulma minnä’. Koh tä muidogi harit lutõrlaisilõ vahele jääs.

Tõõsõs – Taarka olõ-õs Setomaa mõistõh määnegi’ ülierilitsõlt andekas ineminõ. Tä juhusõ tõtna juhtu ette vai tükke eis’ ette… ja mu vanaesä oll vanaimä ar’ võtnu’, tuuperäst Väisäsel oll vaest ütskõik, kinkõst lauluimä tetä’. Inne ilmasõta oll tä mu vanaimä murdmah k´aunu’… a tuu hiitünü’ ar’ mõttõst, õt piat nii kavvõ elämä minemä…

Ja lauluimmi om terve hulk, ku tõõmõli üldä’. Õga seto naane mõist k´augi päält laulu tetä’ nii, õt veid´o’ olõ-õi. Eisasi om tuu, pall´o näil tuu jaost aigu jäi – tull tüüd tetä’, miist pessä’, latsi kasvata’… Muidogi, ku inemisõl om aigu lajalt käeh folkloristõ nõna all tilpnõda… ommõgi suur lauluimä valms.

Kolmandas, õks s´oo luuja ja timä mittemõistmisõ osah. Mia’ om tegeligult õks tuusama, õt pia kõik, väiga veit´o’ erandidõga’, seto’ omma’ vähäbält sama andeka’ laulu tegemä. Ja mõtõlgõ õks aolõ kah 100 aastakka tagasi, ku k´auti kerkohe, usuti jumalat, avvustõdi vanõbit, hoiõti latsi ja peeti kinni abielutruudusõst… muidogi sääne ühiskund pand pogana nime inemisõlõ, kiä’ tuud kõkkõ tii-i’. Ja kual om õigus? Ja kual om tõenäosus edesi kesta ja edesi püsümä jäiä’?

A terveh mu jutt olõ-õi’ kuigi tõsitsõltvõõdõtav. Ma kubisi jo inne eelarvamuisist… ja olõ tsuut nii ku solvunu’.

Angõ’ andist.