Magamistoa kööki kolimine on kujunemas viimase aja trendiks tänu kaubanduskeskuste raamatulettidele ilmunud HvengShui-raamatukestele. Setomaa rahvas on seevastu alati teadnud, kuidas oma magamisasju tares sättida, kirjutab Obinitsa Seto Muuseumitare varahoidja KADRI VISSEL, kes kaitses hiljaaegu Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias diplomitöö teemal «Setu sängünulk ja põktriibulised villased vooditekid».

Traditsiooniline setu elamu võis olla kahesuguse ülesehitusega – tuba (tarõ), ja eeskoda (seenine) või kaks tuba (tarõ ja külm tarõ) ja eeskoda. Ühe või kahe tare olemasolu oli seotud majapidamise jõukusega, reeglina oli ühe tarega hoone «kehva setu» eluase. Kahte taret vajasid väga suure perega majapidamised.

Setu tare oli enam-vähem ruudukujuline, kuhu pääses ainult tarega vähemalt sama suure seenise kaudu. Kolmeruumilise hoone puhul oli külm tarõ olnud panipaigaks, suviseks magamiskohaks, külaliste vastuvõturuumiks, üldse «puhtamaks pooleks», ja oli ilma ahju ja traditsioonilise sisseseadeta.

Mõnes majapidamises ehitati ka sinna ahi ning muudeti tare seega köetavaks. Vanemale setu tarele oli iseloomulik akende vähesus – üks aken õuepoolses otsaseinas ja teine õuepoolses külgseinas. Aknad olid enamasti ruudukujulised (60x60 cm), neljase ruudujaotusega. Sissekäik elamusse oli seenise kaudu, mille uks avanes õue poole. Ukse ees oli lihtne, mõnest laudastmest trepp või lihtne tuulekoda.

Üks olulisemaid iseloomujooni setu tarele oli kindel, traditsiooniline ja suurte piirkondlike erinevusteta ruumijaotus. Määravaks tare sisustuses oli ahi oma asendiga – see asus ukse kõrval, suuga taluõue poole, murdes nimetati seda ahonulgaks.

Ahi oli eluks kõige vajalikum seade, millel on olnud mitu funktsiooni. Ahjus keedeti süüa, küpsetati leiba, seda kasutati tare kütmiseks, ahju peale oli hea sooja minna või seal magada. Lisaks kuivatati ahju kohal riideid ning see aitas kaasa tare ventileerimisel. Samuti sai ahju kasutada panipaigana: ahju all ja taga hoiti mitmesuguseid tarbeesemeid ning külmal talvel isegi kanu ja põrsaid.

Varjas eesriie

Ahju kõrval oleva ruumi osa tagaseina ääres oli sängünulk, see oli traditsiooniliselt seina sisse ehitatud lava asukoht, hiljem lahtiste asemete koht. Lava, labasäng, setu tares kuni 1 m laiune istepingi kõrgusele (so 45-50 cm) ehitatud magamislava, mille laudade ahjupoolne toetuspunkt oli kassipink, otsaseinas toetus eraldi pingi najale või otsaseinas oleva seinapingi peale.

Keset lava oli põigiti asendis peaalune pakk, pähütspakk, selle vastu toetus kummalgi pool suur padi; magati kaks paari koos, kaks satsi koos, pead vastamisi. Setu labasängil on leitud teatud sarnasusi vene magamislavaga, kuid viimased ehitati laiemad, tavaliselt ahju külje laiused, nii et sinna mahtus põigiti magama.

Reeglina puudus setudel aga teine - venelastele omane - lava alumise kohal (vene taredes umbes inimese kõrgusel). Magamiskohad olid peale labasängi ka ahjul, kuhu mahtus magama kuni 5 inimest, magati ka põrandal põhukottidel, eriti poisikesed.

Sänginurga sisseseade hulka tuleb lugeda ka talasid ja õrsi. Peale risttala või talade, mis toetavad lage, oli umbes 15 cm läbimõõduga tala otsaseinast ahjuni, so piki hoonet, mida nimetati sängütala, ka reivatala.

Sängipoolt eraldas ruumi muust osast sängitala külge kinnitatud ridva küljes rippuv sitsist eesriie, sängürõivas (eesriidel olid samast riidest aasad, nendest ritv läbi aetud). Sänginurgas oli loomulikult ka hälli (ripphälli) asukoht. Magamisasemete asukoht ahju kõrval oli niivõrd püsiv, et see oli üsna laialdaselt säilinud veel vähemalt 1980te aastate lõpuni. Vahel jagati hilisemal ajal tare kergete vaheseintega köögiks ja kaheks väikeseks toaks.

Alates 1915. aastast hakkasid labasängi laialdasemalt asendama lahtised puuvoodid: kaks sängi pandi seina äärde otsakuti, kasutades endist lava asendit. Sängünulka jäi muust tarest ka edaspidi eraldama puuridva külge riputatud eesriie – sängürõivas – ja suur riidekapp.

Kuna pidevalt oli palju tööd, ei jõutud alati hommikul voodit korda teha. Seda aga ei tahetud teistele näidata ning magamisasemeid varjati eesriietega.

Liikumatu sisseseade

Voodeid ei jätkunud kõigile pereliikmetele. Üks voodi oli peremehele-perenaisele, teises magasid kahe-kolmekesi pere lapsed. Tagatuba e külm tarõ oli vanemate, meheleminejate tütarde päralt, kus oli samuti üks-kaks voodit. Suvisel ajal sai magada ka aidas ja heinalakas, kuid talvisel ajal see võimalus puudus, mistõttu olid magamisasemed veel pinkide, ahju ja leso (soemüür) peal.

Ahju vastas olev majapidamisvahendite nurk kannab nime anomanulk, kuhu kuulus

traditsiooniliselt kindlal kohal paiknev seinariiul. Tare kõige puhtam ja auväärsem nurk oli peränulk e pühäsenulk, mis asetses ahju suhtes diagonaalselt üle tare. Seal asus pikk laud, mille taga söödi ja tehti erinevaid töid.

Kindel, ilma erinevate varieerimisvõimalusteta ruumijaotus ja sisustus oli tingitud sellest, et põhisisustus (seinapingid, magamislava) ehitati tare ehitamisega üheaegselt ja moodustas hoonega ühtse lahutamatu terviku. Liikumatu sisseseade ja selle asukohad ruumis kujunesid sajandite jooksul elukorralduse ja tavade tulemusena, mistõttu olid detailideni läbimõeldud ja äärmiselt praktilise tähendusega. Lahtiste tarbeesemete hulk elamus oli äärmiselt piiratud.

Sängünulga tekstiilid

Voodiga seotud traditsioonilised tekstiilid Setumaal võib jaotada valmistamise materjali järgi kaheks – linast ja villasest materjalist sängürõivasteks. Linasest materjalist valmistatud sängürõivaste alla on liigitatud põhukotid, voodilinad ja padjad. Villasest materjalist valmistati vooditekke.

Kudumine

Kangaid voodipesu ja enda ihu jaoks kooti nii palju kui kellelgi võimalik. Mõni kudas mitu kangast aastas, aga teine üle mitme aasta ühe kanga. Kangaid kooti ise linaseid ja villaseid mustrilisi ja igat sorti muidugi. Kudujaks oli oma talu rahvas ja kui ei olnud siis palgati mõni sugulane. Mõni üksik ikka oli, kes kudus raha või söögikraami eest. Need olid suuremalt jaolt üksikud vaesed inimesed, kes õppinud vanematelt või kuskilt kangrult ja nende kududa anti ikka raskemad kangad, kas villased või linased mustrilised kangad ja neid kutsuti tallu enamalt jaolt kevade poole talvel ja tasu tehti omal kokkuleppel kas rahas või kraamis. Linast tehti kohapeal väga palju tekstiile: jalarätte, käterätte, voodikatteid, voodieesriideid. Linasest niidist olid kootud ka õlgkotid, vanemad neist olid triibulised, hilisemad ruudulised. Õlgkottide tegemiseks ei kasutatud robustset linast takuniiti (seda kasutati ainult jalarättidele ja igapäevaste köögikäterättide kudumiseks), vaid värvitud peenemat materjali.

Õlgkotid (postelikott) olid kootud peamiselt toimses koes, harva esines ka labases koes kangast tehtud õlgkotte.

Voodilinad olid lihtsad, labasest linasest kahelaidsest kangast linad. Ka esimesed padjad olid lihtsast labasest omakootud linasest kangast õlgedega täidetud kotid, mida 20. sajandi alguses hakati pitsidega kaunistama.

Madratsiks õlgkotid

Õlgkotid topiti täis rukkiõlgi, mis sobisid oma omadustelt selleks otstarbeks kõige paremini, kuna odraõled olid liiga peenikesed ja rabedad, nisuõlgi kasutati loomadele söödaks. Heinte kasutamise miinuseks oli see, et heinad on kirpudele sobiv elukeskkond. Õlgi vahetati kotis paar korda aastas (viljapeksu ajal suve lõpus ning jõulude ajal). Vahetamise ajaks olid need kotis juba nii peeneks pudenenud, et seda enam suurt kohendada ei saanudki. Vanad õled puistati lauta loomadele allapanuks. Õlgede vahetamiseks oli koti otsa jäetud ava, mille õmblus toppimise ajaks lahti harutati ja seejärel peale uute õlgedega täitmist jälle kinni õmmeldi.

Õlgi kohendati põhukotis iga päev, selleks oli koti keskele jäetud kahe käe laiune ava. Voodis oli kaks põhukotti – alumine ja pealmine. Kottide valmistamistehnoloogia ja värvivalik oli mõlema koti, nii pealmise kui alumise, puhul sarnane, kuid pealmist kotti kohendati iga päev ja alumist peaaegu mitte kunagi. Tütarde vooditel oli vähemalt 3 õlgkotti, teadaolevalt on leidunud ka viie õlgkotiga voodi. Sellest võib alguse olla saanud poiste ütlemine: «kui küla peale lähed, võta redel kaasa».

Sugulastele külla minnes (külaskäik võis kesta mitu päeva või kauemgi) võeti muuhulgas mõned õlgkotid kaasa, et magamisasemeid jätkuks. Selleks hoiti heinalakas paar täistopitud õlgkotti kasutusvalmis.

Õlgkotid olid voodites kaetud voodilinadega. Voodilinade alla võib liigitada veel ka linasest või puuvillasest kangast valmistatud päevatekid, mis olid kaunistatud tikandi ja/või ühe või mitme pitsiga. Enamasti oli kanga ääres üks pits. Vahepitsi ja äärepitsiga lina kutsuti vooderdatud voodilinaks.

Õlgpadjad püsisid kuni sulgpatjade tulekuni 1920ndatel ja kauemgi. Ka sulgpatju tehti ise, selleks korjati kõik kanasuled kokku. Ühe padja sisse pandi umbes kümne kana suled. Pehmemad udusuled ja jäigemad suled korjati eraldi. Padja sisse panekuks laasiti jäigemad suled ära. Udusulgedel lõigati ära üksnes teravad otsad, et need läbi ride välja ei tuleks. See oli aeganõudev töö, mis oli tüdrukute ülesandeks. Selleks puhuks tulid nad maaselitsa nädalal (esimene nädal enne lihavõtteid) kokku ja hakkasid sulgi puhastama. Peamiselt olid kokkutulnuteks omad sugulased. Õhtul, kui töö tehtud, tulid külla ka poisid – mängiti pilli, lauldi ja tantsiti.

Kasutamine

Taludes olid villavarud väga piiratud, mis ei võimaldanud neid laialdaselt – antud ajastu kontekstis luksusesemete jaoks - kasutada. Vooditekke, mille valmistamiseks kulus hulgaliselt materjali, ei saanud kõik endale lubada. Näiteks Obinitsa Seto Muuseumitarõs asuv tekk kaalub 1,3 kg.

Lambalt, mida pügatakse 1 kord aastas, saadakse umbkaudu 1-1,5 kg villa. Ühele tekile kulub seega vähemalt ühe lamba aastane vill. Magamise ajal kasutati tekkide asemel kattena näiteks lambanahkseid kasukaid.

On teateid, et olgugi villavarud piiratud, siiski koguti paremad villad kokku ja hoiti neid vooditeki kudumiseks. Väga uhke võis olla pere, kellel oli tütre meheleminekuajaks villane tekk tehtud. See võiski jääda talu ainsaks villaseks vooditekiks.

Uurimistöö raames kogutud suulisest pärimusest selgus, et tihtipeale ei valmistatud vooditekke ise, vaid need lasti mõnel ümbruskonna meistril valmistada, mida kutsuti «välja tegemiseks».

Konsini «Kudumitest» võib lugeda: «Seoses naturaalmajapidamise üha suurema lagunemisega tegi möödunud sajandi II poolel jõudsaid edusamme väiketööndus. Kudumine sai teenistuseks mõningatele maatutele ja vähese maaga talunikele.» Rohkem on teateid Tamme veskist pärit Tamme-Miilist, kes tuli Setumaale elama Eesti alalt ning kes tõi kaasa ühed ümbruskonna esimesed laiad kangasteljed, ning Tedre külla perenaiseks tulnud Alla (Aleksandra) Murelist. Tekkide eest ei tasutud rahas, kuna seda oli väga vähe, vaid natuuras – tasuti liha, munade, või või muuga, mida talus toodeti. Tekk oli väärt vahetuskaup: «Sõja ajal vahetati tekke ja muud käsitööd õli vastu rehepeksumasina jaoks. Roositud ja ristpistes tekid olid hinnas ning paljud kasutasid seda võimalust. Saksa sõdurid saatsid neid koju.»

Teada on ka see, et II maailmasõja paiku, mil igasugune uus materjal oli väga hinnaline või kui seda lihtsalt saada polnud, taaskasutati vanu, auklikuks kulunud riideesemed. Need viidi veskisse, kus need uuesti villaks kraasiti ning seejärel uue villaga segi kraasiti. Saadud heie kedrati lõngaks kodus. Sellisel viisil saadud lõnga kutsuti kaltsulõngaks. Kaks kaltsulõngast kootud tekki asuvad Liidia Sillaotsa erakogus.

Villaseid tekke oli taludes väga vähe. Need vähesed tekid, mida taludes kasutati argipäeviti, olid väga lihtsad – ühevärvilised, mõne üksiku värvilise triibuga otstes. Värvilisi tekke oli veel vähem ja neid kasutati väga harva, üksnes pidupäevadel, näiteks jõulude ajal. ERMis asuva teki kohta on peakataloogis märge: «Oli kodus ikka alati kapis. Kunagi kirikus Obinitsas kui oli pidulik teenistus, siis viidi sinna ja kasutati üks kord.»

Tekkides kasutatud värvigamma on väga lai: kooti lihtsamaid, tuhmimate värvidega tekke ja ka väga kirjusid tekke.

Kolm rühma

Arvestades uuritud tekkide valmistamistehnikaid, võib need jagada 3 rühma: lihttriibulised (5 tekki), sõbakirjalised (18 tekki), sõbakiri ja pindpõime (1 tekk). Rühmitamine põhineb Helene Kuma teosel «Eesti rahvavaibad», kus autor jagab vaibad viide erinevasse kategooriasse: lihttriibulised vaibad, sõbakirjatriibulised vaibad, põiktriibulised vaibad naastkirjaga, põiktriibulised vaibad pindpõimekirjaga, kombineeritud tehnikas põiktriibulised vaibad.

Lihttriibulised

Siia rühma kuulub uuritud 24st tekist 5. Üks neist paikneb Obinitsa Seto Muuseumitarõs, üks Eesti Rahva Muuseumis, ülejäänud 3 on eravalduses. Lihtvöödid saadi põhikoele teist värvi lõngade sissekudumisel ning esindavad ühte algelisemat kaunistusvõtet, mida võib pidada üheks vanematest kaunistusviisidest.

Selle rühma viiest tekist neljal on selgelteristatavad triipude rühmad: 3 või 4 laiema ja värvilisema triibu vahel on kitsamad, tagasihoidlikumad triibud. Esineb ka sinimust- valgeid triipe. Siingi võib seose tuua Setumaa arvamisega Eesti Vabariigi koosseisu 1920. aastal. Lipuvärvilisi triipe hakati kasutama ka muudes tekstiilides, näiteks pühasenulgas olnud ikooni katvas pühaserätis.

Võrdlemisi palju on kaunistusvõttena kasutatud ka nn keerulõnga (keerülang). Selle saamiseks on ühte tallatud vahelikku kootud üks rida selliselt, et vähemalt kaks erinevat värvi lõnga on käsitsi kokku keerutatud.

Siia rühma liigitatud tekkidest üks on kootud kahelaidsena, ülajäänud on ühelaidsed kangad. Kõik viis tekki on kootud sümmeetriliselt, st keskjoonest vaadatuna on muster kootud peegelpildis.

Ühe teki juures on otste ääristamiseks kasutatud musta puuvillast kangast, teiste tekkide puhul on need topelt pahupoolele keeratud ning käsitsi õmblusega kinnitatud.

Sõbakirjalised

Sellesse rühma kuulub uuritud 24st tekist 18. Neist 9 on ERMis ning 9 eravalduses. Selle rühma tekkidest kaheksa on selgelt eristatavad kui kolme triiburühmaga tekid, 7 kui 4 triiburühmaga tekid, 1 kui 6. triiburühmaga tekk, 1 kui kolme laiema ja 2 nendevahelise kitsama triiburühmaga tekk, 1 kui kolme laiema ja silmapaistvama ning 4 lihtsama triiburühmaga tekk ning 1 kui ühtlaselt triibuline tekk. Nagu lihttriibulistegi tekkide rühma kuuluvate tekkide puhul on ka siin kasutatud võrdlemisi palju keerulõnga. Sõbakirjalistest mustritest on Setumaal kasutuses olnud lihtsamad variandid. Kõige levinum nendest on hammaskiri, mida on kasutatud kõigi sellesse rühma kuuluvate tekkide juures. H.Kuma järgi on hammaskirjalised vaibad kõige laialdasemalt levinud Lõuna-Eestis ja saartel. Sõbakirjalised kuuluvad vanemate vaipade hulka, mida kasutati samaaegselt lihttriibulistega. Eesti rahvakunstis on sõbakirjalised vaibad kõige tüüpilisem ja levinum vaibaliik. Antud rühma kuuluvatest tekkidest 4 on kootud kahelaidsena, ülejäänud 14 on ühelaidsed tekid. Kõik 18 tekki on kootud sümmeetriliselt, st keskjoonest vaadatuna on muster kootud peegelpildis.

Sõbakiri ja pindpõime

Siia rühma saab liigitada ühe teki. Selleks on ERMis asuv ese, mille kudumisel on kasutatud nii sõbakirjalisi mustreid kui ka pindpõime tehnikat. Pindpõimes kujundab kirja lõimesse põimitud koelõng, mis ei läbi kangast kogu laiuses (nagu sõbakirjas), vaid ainult igale värvilaigule ettenähtud ulatuses. See tehnika on kõige hilisem kirjamistehnika eesti rahvavaipades, mis levis 19. saj II veerandil. Pindpõimet on leitud teki puhul kasutatud siiski minimaalselt – kummagi otsa lähedal on umbes sentimeetrilaiune põimitud triip.

Selle teki puhul on raske välja tuua selgelt eristuvate triiburühmade arvu, kuna tekk on ühtlaselt kaetud laiemate ning kitsamate värviliste triipudega. Tegemist on kahelaidse tekiga, mis on kootud keskjoone suhtes sümmeetriliselt.

Teki otsad on kanditud valge-rohelisekirju ruudulise kangaga, õmblused on tehtud masinaga.

Setu magamisasemega seotud tekstiilide kohta pole seni iseseisvaid uurimusi avaldatud. Seetõttu olen uurimistöö koostamisel kasutanud eelkõige algallikaid säilinud tekstiilide ja kirjalike teadetena nii muuseumi kui erakogudest, ERMi etnograafilisest arhiivist, ja suulise pärimusena Setumaalt.

Võib järeldada, et Setumaal on kõige levinum sõbakirjaliste tekkide tüüp. Praktilise osa raames valmis ka neli villast vooditekki, millest kolme loomisel on aluseks võetud töö käigus uuritud tekke. Ühe teki puhul on inspiratsiooni saadud Setumaal kasutuses olnud pruudilinikust ehk kaalist.