Välähpuul Setomaad käsitüülinõ AHVENA MAARIKA arvas, õt Seto Kimmä laep kasutus avitasi’ parebahe popularisiiri’ seto käsitüüd. Hüvvi seto asju või tulla’ ka välästpuult.

Ku mõtlõ märgi pääle «Seto kimmäs», sis mu’ arvatõh võisi’ tuu minnä’ seto peritolu meistri vai ettevõtja puult tett hüä kvaliteediga asju pääle, mia’ omma’ uma iseloomult seto as´a’, tuutõ’ vai teenusõ’. A väiga tähtsä om, õt olõs tegemist õks seto traditsiooniga ja traditsioonilisi tüüvõttidõga!

Ma arva, õt ku märk anda’ õnnõ Setomaal tett käsitööle, sis tuu või saia’ seto asju tähelepandmisõlõ ja välläpaistumisõlõ takistusõs. Vaest pias olõma sääne nõuõh, õt käsitüütuutja tegemisõ’ piasi’ olõma osalisõltki Setomaal – näütüses läbi kuuhtüütegijidõ? Inemisõ’ liigusõ’, koliva’ ütest kotusõst tõisdõ, saava’ muial tüüd – a seto käsitüüoskusõ’ häö-öi’ kohegi, läbi mõistmisõ saa tuud tetä’ ka tõõsõh, vahtsõh kotusõh. A mia saa sis, ku mõnt väiga ütskut, häädümmä nakavat asja tetäski õnnõ välähpuul Setomaad? Sis või hüä asi varjo jäiä’. Samah, ku käsitüüäri lätt höste, sis tuu või olla’ hüäst ajendis Setomaalõ tagasi minnä’.

Üts mõtõh – seto kimmäs märki võisi’ vällä anda’ vai kinnitä’ seto käsitüümeistridõ kogo. Käsitüütegijit olõ-õi vaest nii pall´o, õt meistridõ kogo jovvasi-i’ näid erälde läbi kaia’ ja asju hinnada’. Muidogi olõ tuu puult, õt säntsit asju ja tuutit minkõlõ võisi’ panda’ seto kimmä märgi, tetäs kõgõ inäbä Setomaal, a tuuga mi teesi’ ahtabast uma’ võimalusõ’. Ostaja’ tahtva’ kindlahe höste tett asju. Jo vällänägeminõ, nimi seto keeleh ja setomuudu tett pias eis hindä iist kõnõlõmma – s´oo om hüä seto asi. Välähpuul Setomaad tegutsõva’ seto käsitüütegijä’ võisi’ kindlahe olla’ Seto Käsitüü Kogo liikmõ’. Läbi tuu joudva’ käsitüütegijidõ mano kõgõ tähtsäbä’ tiidmisõ’, mia’ kimmä märgi saamisõ jaos omma’ vajaligu’. Viimädse otsusõ õigusõ – kinkõlõ anda’ seto kvaliteedimärk – jätäsi Setomaal elävidõlõ meistridõlõ.

Küüsümüs, kas märgi andminõ õnnõ Setomaal elävidõlõ-tegutsõvidõlõ vai ka tõisilõ käsitüülisilõ om õiglanõ vai olõ-õi – tuu olõ-õi mu’ arvatõh päämäne. Mullõ paistus, õt tulõsi’ mõtõlda’ tuu pääle, õt kuis ja minkõ peräst nuid tetäs, õt kuis muuta’ seto asi huvtavas nii, õt tuud tahetas ja õt tä olõs väärtüslik ja nuid ostõtasi’. Höste tett ja seto asi piat tuuma rahha sisse. Ku asju om veid´o midä müvvä’, sis rahha ka tulõ-õi. Ostja’ tahtva’ valli’ ja meil piat olõma midä näile näüdädä ja pakku’.

Ma usu, õt rohkõba seto käistüütegijit eläs õks Setomal ja õnnõ mõnõ’ eläse’ muial ja nuu’ panõ-õi Setomaa käsitüüturulõ pidurit pääle, a hoopis andva’ huugu mano. Märk «Seto kimmäs» avitas kindlahe võita’ ostjidõ ja huvilitsi usalduist, nii õt soovi märgi kasutusõlõvõtus kõkkõ hüvvä tuu as´aajajilõ.