«Mille ti elävät kuuljidõ mant otsit?

Mille ti Surõmatut koolukotusõh takah ikõt?»

(ülesnõsõmispühhi hummoguteenstüs)

Armas’ sõsarõ’ ja vele’ Issändäh,

Mi pühä Kerigu preestri’, diakoni’ ja kerigurahava!

Om kätte joudnu’ ülesnõsõmispühä, ku pümekost nakas paistumma valgus. Jummal om jal’ valms tegutsõmma, jal’ and käsu Tä valgusõl olla’ ja pümmeh valgust anda’. Tuuperäst om helises nii kõvastõ rõõmuhüüd: «Krõstos om koolust üles nõsõnu’! Tõesti om üles nõsõnu’!» Ülesnõsõmisõ sõnum om valgusõ sõnum maailmalõ. Pümme aig om võidõt, eiski ku täämbätsel pääväl maailmah om tuu viil tukõv, nii tukõv... Valgus paistus läbi pümme mi loe Johennõsõ evangeeliumist (1,5) ja pümehüs olõ-õi tuud umas võtnu’.

Krõstos om havvast vällä tulnu’ ja mii’ tunnõmi’ Timä ülesnõsõmist no’ ja igäveste. Täämbäne päiv om Jumala päiv, mia’ jovva-ai’ õdagohe. Päiv, mia’ lää-äi jumalihe. Ülesnõsõmispühä’ omma’ tõõmõli ülesnõsõmispühä’: Krõstos om siih, Timä sõna saasõ tõtõs. Hüäh meeleh ja haluh, rahvah ollõh ja ütsindä ollõh and Timä siiholõk meele meelekindluist ja joudu, usk Timä sisse and meele rõõmu. Timä valgus pututas mii’ seeh tuud, mia’ om igävene: inemisõ salasust. Ellä’ läbi s´ood päivä tähendäs saia’ tunda’ Armastuist, kiä’ om mii’ Jummal. Saia’ ilmutus, õt õgal mii’ elo aol om tähendüis õnnõ sis, ku tuud hingestäs Timä elo, Timä armastus.

Krõstos om üles nõsõnu’! “Pidäge sis kõik luud Krõstusõ ülesnõsõmisõ pühhä, minkõ pääle tä om kinnitet,” laul mii’ Kerik. A kadonu professor Olivier Clement küüsüs: «Kas Krõstos om õks üles nõsõnu’ vai olõ mii’ petjä’, kiä’ om rahu tuuga, õt mõistva’ höste laulta’?» Ja ütles viil: «Ku Krõstos ommõgi üles nõsõnu’, ts´uut ka mii’ seeh, ütskõik ku väigokõnõ tuu ka olõsi-i’, sis võimi’ kindla’ olla’, õt määntse’ ka olõsi-i’ raskusõ’, võitva’ armastus ja tarkus». Jumalariik tulõ-õi ettearvatult, ütles Krõstos (lk 17,20). Tuu tulõ kõgõ uma jovvuga, valgusõh ja võiduh õga kõrd ku mi lasõ tä vällä müüdä vaihõlt, koh mi tuud oma kerko õnnõ eishindä jaos olõ hoitnu’, õga kõrd ku mi panõ-õi tuud oma kihä sisse, mõttihe ja tundmisi hauda, arvatõh, õt sääl om s´oo mii’ uma. Süäme salahuskotus, ku sääl eläs Essu, tunnõ-õi piire; tuu kand hindäh terveht maailma uma Essändä armastusõ suurusõh ja sügävüseh.

Lasõmi sis Essändäl hindäst kinni haarta’. Kingimi hinnäst Tälle säntsenä ku mi olõ kindlah usuh, õt Timä ommõgi tuu, kiä’ meid hindäle haard, õt valla’ õgaütte umma eishindä ello, umma Pühhä Vaimu. Ülesnõsõmisõ üü and tunnistuist tuust, õt Krõstos eläs mii’ siseh ja mii’ elä Timäh. Tuuperäst, õt Krõstos koolõ-õs ilmas´alda. Angõ’ sis umakõrda tunnistus armust, mia’ meid läbistäs, lepütäs ja pühitses.

Täämbä nakas kevväi häitsemmä ja vahtsõnõ luudus ilotsõs...Täämbä omma’ kõik saanu’ ütes: taivas, maa, eiski surmavald. Kõik luud maailm saa tuust võidust osa, löüd hindäle mõttõ ja kinnitüse Krõstosõ ülesnõsõmisõst. Peläku-ui, ütles ingli evangeeliumih kolmõlõ naaselõ, ti otsit ristilüüjät Jeesust, Naatsaretlaist? Tä om havvast üles nõsõnu’, Timmä olõ-õi siih ... (Mk 16,6). Säntsist ts´uudasist as´ost jutustas meele täämbäne paasaliturgia. Laskõ’ tuu umma süämehe.

Mii’ esäligu õnnisusõga aurikkalt havvast üles nõsõnu’ Issandah.

Issanda paasa armuaastagal 2009.

+ Stefanus, Talina ja terve Eestimaa metropoliit

+ Eelija , Tarto piiskop

+ Aleksander, Pärnü ja Saarõ piiskop