Isa Viktor, kodanigu perenimega Ivask, om Obinitsa kerkoh jo mitu kuud

teenistüsi pidänü’, a ütles, õt Setomaa umapärädse’ inemisõ’ mõistava’ timmä

ka opada’.

Kiä sis no’ kerkoh oppaja om – kas sa’ oppat kogudust vai kogudus

oppas sinno?

Kogudus oppas õks minno ka’, tuu om mõlõba poolõ asi. Innebidi om mul olnu’

kogudusõ’ Kähril ja Kihnuh.

Minkõ poolõst sis üts seto ineminõ om erisugunõ?

Võrrõldõh keskmisõ Eesti kogudusõga om Obinitsah tunda’ tuud usujoudu

kindlahe rohkõp. Tuu olõ-õi määnegi formaalsus näide jaos, 

sääl ommõgi kõva sisu takah.

Tõõnõ asi om tuu, õt sääntseh perimüskultuuri piirkonnah tege usk

minkõgiperäst inemisi inäp helges. Tuud olõ Vinnemaal väega pall´o

nännü’, õt uskligu’ omma’ morni ja tõsidsõ näoga. Siih om asi tõisildõ.

Vindläisil om näütüses tuu asi, õt kõnõldas liisnalt pall´o jumalakartusõst. Hirmust. Tiiät tuud ütelüst «Astugem ligi jumalakartuse ja usuga!» Kae mu meelest tuu olõ-õi õigõ. Kedä ma pelgämmä pia? Kas ineminõ pelgäs umma essä? Võõrasessä võisi’ õks pelädä', a umma essä kiäki pelgä-äi. Tuu peräst ütli ma õks «Astkõ’ lähebähe usu ja armastusõga!»

Kas tuu tekita-ai küüsümüsi kanoonilisusõ kotsilõ?

Kanoonilisus om inemisi vällä mõtõld asi. Jummal saa-ai olla’ vihkaja. Ku Jummal vihkas, sis om tä kindlahe vällä mõtõld. Jummal lõi inemisõ, a no’ tulõ vällä, õt inemisõ’ omma’ naanu’ jumalat uma

näo perrä luuma…

Kuis om tuu vastuoluga perimüskultuuri ja ristiusu vaihõl? Eestih om

tuud perüs tugõvalt tunda', a Setomaal…

Aolugu mäng tuuh mõttõh kindlahe uma osa. Olõmi väega pall´o

erisugumatsi tõmbõtuuli käeh olnu’. Veri om kõõ aig värskenä meeleh

püsünü'.

(Hõrna Aare ütel viil tuu mano kipõlt, õt Setomaa kotsilõ tulõ ja mõõgaga

ristiusustamisõ jutt k´au-ui – Setomaal om 1000 aastakka järjepidevüst

õigõusu kerkoh.)

Ma olõ tuud kuulnu', õt sa lukõ’ metropoliidi läktüst joulupühä teenstüsel seto keeleh. Kuis tuu kogudusõ inemisi puult vasta võõdõti?

Tuud oll muidogi rassõ tetä'. Kiilt mõista ma veid´o kõnõlda, a maaha lukõ’ om rassõp. Tuuga om õks sääne murõh, õt üts ineminõ kõnõlõs üttemuudu ja tõõnõ tõistmuudu. Siih omma’ jo eri nulgõh erisugumatsõ’ sõna'. S´oo tege as´a rassõbast.

Õlõ-õi vast õigõ aig palvõht ja evangeeliummi umah keeleh lukõ'. A setokeeline evangeelium om jo tävveste olõmah! Parhilla’ jääs kokkolepeh nii, õt teenstüs om õks põh´a-eesti keeleh edesi ja suhtlõminõ k´au umah keeleh.

Jutlus om sis teenstüs vai suhtlõminõ?

Tuu om vast jälki kokkulepmisõ asi.

Kuis sa eis’ kerigo mano joudsõt?

Sis ku ma sai 30 aastakka vanas. Tuu oll õkvalt mu sünnüpäävä ku ülempreestri Viktor Lind mu ar´a riste. Edimält olli ma Räpinä kogudusõh.

Mul olõ-õs määnestki ambitsiooni, olli lihtsalt kerigu-abilinõ, a esä Emmanuel Kirss ütel mullõ, õt ku ma taha midägi är ka tettä', sis tulõ uma nahk õks turulõ tuvva’.

Olõ saanu’ tuud ello rahuligult võtta’ – olõ-õi pidänü üte pääväga diakonis ja vooriga preestris saama.

A määnest aamõtit sa inne pei'?

Ma olõ kõõ tüüd tennü’ ka kerigo kõrvalt. Aamõdi poolõst ma olõ laivaelektrik. Parhilla’ olõ kerigu Varahaldusõ projektijuht – tuu tüü om seot keriguhuunõ remondiga. Tuu aig saa no’ ümbre…

Inne olõ tüüt tennü’ Põlva tsolgiviipuhasti man. Alostusõs olõ-õs määnestki murõht tuust, õt ma papp olõ, a ku tulli’ vahtsõ’ ülebä’, sis nimä’ ütli’, õt tuu olõ-õi õigõ asi. «Sa olõt jo papp!»

Mõni papp taha-ai hinnäst ilmaligu eloga määri’, a ku ma olõ tuu as´a seeh, sis ma saa elost õks midägi arvu.

Ku suur pereh sul toita’ oll?

Kah´os om mu pereh väigokõnõ. Õnnõ kats poiga. Olõ-õi õigõt tootmispinda olnu’ – ma pidi terve elo liinah ühikah elämä. Parhilla’ elä Mammastõh taloh. Maad omma 21 hektarri, a talupidäjä ma eis olõ-õi.

Mäntse’ omma’ su vahtsõ’ plaani’ Obinitsa kerkoh?

Üts asi om kaia’, kas tuud kerkot saa seestpuult kuigivõrd remonti’ ja ilosabas tetä’. Tõõnõ tüü om kohtumisõ’ pensionäridõ, nuuriga. Pall´odõ inemiste tiidmisõ’ usust omma’ liisnalt primitiivse’. Ma pia näidega inäp vabalt suhtlõmma. Setomaa preestritõga om meil ka väega hüä’ kontakti’.