 Arhiiv |
|
|
|
|
| Leiko koor: Seto laulu suur ja illos aolugu |
|
|
|
 |
|
Timahava sai Leiko kooril 45 aastakka. Taa igä om sääne, minka seeh või peris pall´o ette tulla’ nii üte inemise eloh, a niisamatõ üte rahva eloh. Linnu Liide ja Rõžikova Mari täämbädsist Leiko lauljist om kõik nuu’ 45 aastakka ria pääl olnu’.
Ku Leiko raamadust näide pilte kaia’ om noistki nätä’, kuis noorist noorikist saava’ ao joosul targa’ vanaimä’. Leiko sünnüpäävä pidol olli’ Hirsigu Veera, Enno Marina, Kapteni Maime, Kriiskamäe Mari, Kullimaa Anne, Linnu Liide, Rõžikova Mari, Suia Senni ja Valgu Meel Verska kultuurimajah nigu üte ossa ubinakõsõ’ ja üte ts´auga sibulakõsõ’. Ilosa’, targa’ ja laululise’. Noid naisi, kiä Leikoga omma’ üteh laulnu’ om ütsjago muialõ lännü’ vai kõrvalõ jäänü’ (ütle kõigilõ lehe kaudu tervüisi!) ja üte ilosa koori jago naisi om täämbädsest ka maamullah. Leiko koori lugu om üts tükk seto laulu aoluku. Ja niisamatõ seto leelo ja koorõ uurmine om seto aoluu uurmine. Arota täämbä veid´okõsõ Leiko koorist ja seto koorõ aoluust.
Vana’ ja muudsa’
Täämbä olõmi harinõnu muudsidõ kuurõga ja sagõhõst inemise’ mõtlõki-i tuu pääle, õt kõgõ olõ-i koori’ sääntse olnu’ nigu no’. Kaias vannu pilte ja ku pildi allkiräst om Väisänenil vai kinkalgi tõsõl pantu Veretinä kuur, sis mõtõldaski, näet Veretinäh oll kah jo 1913. aastagal leelokuur. A säänest muudu koori’ ja laulupargi’, mitä mi täämbä tunnõ, sündüvä viil 1960. aastagil. Tuud aigu nakas kuurõ «institutsionaliseeruminõ»: koorõst saiva’ kimmä kuuhsaisuga laulupargi’, koori’ naksiva kuuh k´auma kultuuri– vai rahvamaiuh, näil oll sagõhõst «juhendaja», kõrra perrä nakati pruuvõ tegemä ja esinemä. Ku innidse’ koori’ olli’ külakoori’, sis vahtsõ’ koori’ olli’ üte sovhoosi vai kolhoosi naisist. Vanamoodulinõ kuur tähend üte külä vai perre naisi, kiä’ olli’ harinu’ üteh tüü man, praasnigil ja saajuh laulma. Nä tii-s kunagi pruumi ja nä umblõ-s hinele üttemuudu põlli. Juhendajat ka olõ-s, olli’ lihtsalt sõnolisõ’ vai muu’ lauluhimolisõ’ iistvõtja’. Vanaaolinõ kuur esine-s kunagi ja näil olõ-s sääntsit ilosit nimmi nigu no’ laulupargõl. Ülti lihtsalt külä perrä (nt Treski naase’), hõimu perrä (nt Herrä jago om laululinõ) vai sõnolisõ perrä (nt Hilana Taarka kuur). Vanaaolisõl laulupargil olõ-s kimmäst kuuhsaisu, lauli’, kiä man olli’ ja mõisti’. A tuu muidoki tähendä-s, õt peris õgaüts võidsõ (vai julas) õgalõ pargilõ mano astu ja üteh laulda’.
A ao’ muutuva’ ja oll vaia tõistsagamaisi kuurõ. Tulli’ sääntse’ sõna’ nigu «isetegevus» ja «rahvakunst» ja oll vaia, õt laulja’ olõsi’ organiseeritu’. Leikost sai üts edimätsi muudsit kuurõ. Treski külä laulja’ olli’ jo inne 1964. aastakka üteh laulmah k´aunu’ ja mõnikõrd oll näid ka esinemä saadõtu. Suur laululine Kull´o, Anne, Nasta ja tõsõ’ Treski naase’ käve’Heimari Manni poolõ laulma. Verskast naksiva Treskihe k´auma õ Ode, Linnu Liide, kõrra ao peräst tulli’ mano viil õžikova Mari jaSaia . Ku Heimari Manni ar kuuli, olõ-s Treskih inämp kohki kokko k´avvu ja naati Verskahe k´auma. Verskah tulli’ mano viil Mari, Luigõlahe , Kiisigu Ode jt. Matsuri koorist tull suur sõnolinõ Kati.
Ku Talinast vai Räpinäst kaia’, paistuva’ tsuhknilõ kõik seto koori’ ütte muudu. Tuud aigu ollgi kumbõst seto lauluparkõ tõnõkõrd vai väelüisigi ütte laulma panda. Verska ja Treski naase’ lauli’ esinemisil ja salvõstamisil üteh Audjassaarõ naisiga, a niisamatõ Rõsna naisi ja näide suurõ sõnolisõ õtu Oll´oga.
Edimält olõ-s kooril määnestki ammõtlikku juhendajat, Pihla Kull´o oll käpe naane ja sai tõisiga höste kõrda. Ku Verska kultuurimaja ala minti, sis nakas juhendama Juta kultuurimajast. Juta oll õks tõistmuudu ku Kull´o, kai õt naase’ õks ilosa’ ja kõrralidsõ’ lava pääl olnu’, har´otõdi lava pääle tulõkit ja minekit ja kaeti, õt hamba’ kõrrah olõsi’. 1976. aastagal pääle Kalevi Juta kuulmist, palsiva’ Leiko naase hinele vedosnikust Veera. Veera oll Veska koolih oppaja ja oppõalajuhataja ja opas koolihgi seto laulu. Tuud aigu lauli’ Leikoh pall´odõ Veera õpilaisi imä’ (Pihla Kull´o, Sitigu Mari, Aelasõ Ode ja Kiisigu Ode ja tõsõ’) ja Veera tohi-s ar üldä’, hot edimält peläs, õt jää-i aigu.
1977. aastagal, ku tull jalki määntselgi vabariikligul ülekamisõl naisiga olla’, mõtõl Hirsigu Veera, õt vaia hinele ka määne illos nimi võtta’. Veeralõ miildü laulust võõdõtu nimega Hellero ansambli ja nii võõdõtigi leigotamisõ laulu refräänisõna koori nimest.
Sõnolisõ’ ja killõ’
Õga laulja and koorilõ uma helü ja om väega tähtsä. A seto laul om sääne, õt laulu man kõkõ tähtsäbä’ omma’ õks iistvõtja’ ja killõ’. Hüä’ sõna’ ja illos killõ om tuu, minkast kõnõldas (õt torrõ’ omma’ hüä’, tuud võõdas nigu esihindäst selget asja). Leiko koori aoluust suurõp jago jääs tuuhu aigu, koh «lauluimä» sõna sai hinele ammõtliku ja piaaigu pühä tähendüse ja tuu om koori ello ka kõvastõ mõotanu’.
Ku 1904. tull vällä edimäne köüde’ Hurda «Setokõisi laulõ», joudsõ seto laululisi naisi kuulsus kodoküläst laja ilma pääle. 1920. aastagil naati kõrraldamma seto laulupidosit Petsereh ja kuulsa’ sõnolisõ’ saiva’ kuulsabast ku kunagi inne. Sõna «lauluimä» sai kõrrast tähtsäbäst. Võõra’ rahvaluulõ korjaja’ ja seto sõbra’ ts´uhkna’ kirotiva’ lauluimmist ja naase’, kiä hüä juhussõ peräst olli’ kuulsast saanu’, saiva’ hinele lauluimä uhkõ nime.
1970. aastagil oll lauluimäst jo sääne tiitli tettü, mitä pidoligult rajoonist üle anti. Ja hot tuud aigu oll hüvvi lauljit vool´u, oll sääne kõrd, õt lauluimmi õks üle üte saa-s olla’. Pihla Kull´o sai pääle Vabarna Annet tiitli hinele. Kull´o kõrval olli’ viil suurõ’ sõnolisõ’ Mäeste Ann, kiä mõistsõ kõgõ ilosit vahtsit sõnnu tetä’ ja viise kor´ada, ja Lummo Kati, kiä tiidse väega pall´o vanno laulõ. Pääle tuu, ku Anne ja Kull´o inap laulma naka-s, saigi suurõst lauluimäst Lummo Kati. Üteh Katiga käve Leiko puul ilma läbi. Katist kõnõldi, et timä oll nigu vana rahu esi’, pelgä-s tä kunagi ja mutita-s sõnnu.
Lauluimä-paanika Leiko noorusõh tekk ka tuud, et lauluimmi kõrvalõ väega tõisi naisi sõnolisõst lastaki-s. Seeni, ku koorih oll lauluimä, sis suurõbalt jaolt sai lava pääl sõnna õnnõ timä. A Leikoh om kõgõ hüä sõnaga naisi olnu’ rohkõba ku üts. Nuu’ sis tuud aigu esinedä väega saa-s, a lauliva’ rohkõba ummil pidodõl. Pääle Lummo Kati kuulmist saiva’ rohkõba sõnna ka Kiisigu Ode, Saia Kati, Aelasõ Ode, Kõivo Anne, Puhmu Nasta, Linnu Liide, Rõžikova Mari, Kurõmäe Anni, ildapa ka Anna Kullimaa ja Kõivu Alli.
Leiko kooril om kõgõ vidänü ka killõ lauljidega. Kull´o aigu oll killõst Mehidse Anna. Timä killõt kitetäs kõvaste. Anna joudsõ killõt üle suurõ koori hõigata ja timä killõ helü väsü-s ka pikki bussisõitõ pääl kunagi. Pääle Mehidse Annat lauliva’ Leikoh killõt Kiisigu Ode ja Saia Kati, ildapa ka Kõivo Anne ja tõsõ’. 1987. aastagal tull Leiko koori killõt laulma Raulda Mari. Mari killõ oll sääne, õt sulat ütskõik määntse laulu kokko ja helisi niimuudu, õt saaki-s arvo, kost tuu helü tulõ. Mari killõt oll kõik tarõ täüs, ku tuu väikene naasekõnõ uma suurõ helü valla tõmmas.
Õnnõst saat kõiki Leiko lauluimmi ja killõsit kullõlda plaatõ ja kassette päält ja niisamatõ arhiivõh ja muusumõh. Tuu om varandus, mitä tasos õks vahtsõst kätte võtta’ ja üle kullõlda.
Joudu täämbädsele Leikolõ õks uma rassõ ja ilosa laulutüü man. Tervüst ja illo kõigilõ naasekõisilõ ja pillimehele Kõivu Kollilõ!
29.12.2009 22:37:48 |
|
|
|
|
 |
|
