 Arhiiv |
|
|
|
|
| Leelokonverentsi päämätse’ "õigõ’" ja "võlsi’" mõttõ’ |
|
|
|
 |
|
| Autor: Orasõ Janika, tiidläne |
|
|
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur ninv Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lektor JANIKA ORAS kirjutab, et rohkearvuline osavõtt Seto leelokonverentsist on positiivne märk sellest, et kultuurikandjad soovivad oma pärimuse homse päeva kujundamisel täna ise olulist rolli mängida.
Mõnõ nädäli iist olnu’ Leelokonverents jätt pidopäävätundõ, kuigi’ katõl pääväl jouti kõnõlda’ pall´osist väiga tõsitsist as´ost. Pidotunnõh tulõ-õs õnnõ iloõdagust vai seto leelo pandmisõst UNESCO vaimsõ perändi esindüsnimekirja. Konverents jätt hindäst maaha jäle, õt seto umakultuur lätt kipõstõ edesi. Jo’ setokõnisi ja akadeemilitsi tiidläisi kokkosaaminõ tiidüskonverentsil om selge märk tuust, õt kultuuriprotsessest tahtvat arvu saia’ nuu’, kiä’ omma’ tuu seeh, õt nuid sis ka eis’ umma muudu tetä’, kujondada. Kultuuritegijidõ energia paistu vällä nii leelokoorõ stende, mäntse’ Verska kultuurikeskusõ kõrvalruumõ sainu pääle vaivalt ar’ mahtu’, ku ka raamatidõ ja helütsõõrõ lavva päält.
Mu hindä kõgõ suurõp rõõm oll noormõbidõ laulunaisi üle – Verskast, Mokornulgast-Obinitsast, Talinast ja Tartost, kiä’ olli’ konverentsil ja peräst iloõdagul väsümäldä’ lauli’. Ku tuud hüvvämiilt ülebsootska Sarvõ Õiõga jai, sis oll timä helüh ts´uut kõhklust: kas vahtsõnõ lauljidõpõlvkund õks taht ja mõist eishindä sisse laskõ’ seto leelo mitte prostalt ku laulumõistmisõ, a ku tuuh elämisõ, seto naase maailma tunnõtamisõ. Mullõ hindäle paistus, õt nuil noori om seeh kindla ja aus suuv mitte õnnõ esinemisõ jaos paar laulu ar’ oppi’, a leelolõ inäbä läheväle jouda’. Mille nä sis sääl istõ’ ja kulsiva’, mille nä omma’ üle otsnu’ ummi sugulaisi puult kunagi laulõt laulu’, mille nä opisõ’ vannu pikki, välidse efekdida laula ja iloõdagul lauli’ nä nuid ka sis, ku kõrvaltarõh oll kuulda’ pall´o hoogsap muusika?. Nuuri naisi leelomaailm, nii ku muugi maailm, om muidogi hopis tõistsagamanõ ku innidsel aol. A s´oo olõ-õi määnegi uudis, viimätsel kipõl muutuisi saandil om jo mitmõl laulikupõlvkunnal tulnu’ otsi’ vanalõ leelolõ vahtsit tähendüisi.
Leelokonverentsil kõnõldi väiga pall´o keelest. Vabarna Maredi kogõmusõ perrä om kiil edimäne tõkõ täämbätsi Seto koolilatsi ja leelo vaihõl. Laulukiil om kõnõkeelest viil tükü maad keerolitsõp. Keeleopmisõsõst kõnõldõh jouti mitmõl kõrral tuuni, õt latsiga olõs vaia kotoh kõnõlda’ seto keeleh, tulõ löüdä’ aig ja teema’, mia’ latsi huvtasõ’, olgu’ nuu’ sis kasvai Miki-Hiir ja Muumutroll. Tuu muidogi olõ-õi lihtsa – näütüses pakuti nal´aga poolõst vällä, õt õga päiv võisi’ olla’ üleriigilinõ tunniaolinõ elektrikatkõstu, sis tulõsi’ latsõ’ arvutidõ takast ja vana’ teleka iist ar’ ja saasi’ umavaihõl juttu aia’.
Tahetas külh ar’ oppi’ kiilt, mia’ om rahva jaost parhilla’ kõgõ korgõba kotusõ pääl ja om ka kõgõ inäp hinnat. Konverents näüdäs tuud höste – kõik tundsõ’, õt kõgõ „õigõp” om kõnõlda’ seto keeleh ja väärikap ku eesti keeleh kõnõlõminõ. Kiä’ kukivõrd mõistsõ’, sis proomõ’ kõnõlda’ seto keeleh ja nuu’, kiä’ tuud julga-as tetä’, sis vabandi’. Vaest säntseh kotusõh olõminõ panõsi’ mõntki’ nuurt umma kiilt tävvendämmä. Mu’ kogõmus om, õt ka leelo või, kaemalda keerolitsõbalõ keelele, inõmisi seto keele mano tuvva’. Laulul om uma võlu, laulusõnno rütm tuu vällä keele ilo ja pandva’ hinnäst kullõmma ja tulõ tahtminõ arvu saia’, õt minkast laulõtas.
Keerolinõ olõ-õi õnnõ leelo sõnnu kiil, a om ka muusiga kiil, näüdäs Pärtläse Žanna ettekannõh. Žanna om opnu’ Peterburah, sääl kaitsnu’ uma väitekirä, no’ om tä jo’ 17 aastakka elänü’ Eestih ja etnomusikoloogina uurinu’ seto laulu muusikat. Tä om joudnu’ perüs pall´o artiklit avalda’, ka eesti keeleh, ja ma mõistasi-i’ arvu saia’ seto lauluviisest, õga nuid opada’, ku ma olõsi-i’ lugõnu’ timä kirotuisi. Žanna kõnõli, õt seto leelo om ummamuudu nii naabridõ muusigakultuuri ku ka’ terve maailma rahvamuusigaga kõrvotsidõ pandõh ja üts leelolõ umatsit tunnussit om kergütäminõ. Tä näüdäs ka joonstuist saina pääle, õt kuis massinidõga om mõõdõt Vabarana Anne laulupargi laulmist, õt kuis näide helü’ hilläkeiste nõssi’ korgõbahe ja kuis sis Anne kergüt.
Žanna oll kullõlnu ka täämbädsidõ leelokoorõ kergütämist ja löüdse, õt tuud tetäs liisnalt veid´o. Ja täks tuuperäst, õt leelo nii ku õga eloh asi, om tõistsagamatsõst lännü’. Laulmisõ aigu helü lää-äi inäp väiga korõhe, õt pias kergütämmä – lauljidõ muusigatunnõhtaminõ om innidsega võrrõldõh tõistsagamanõ ja laulminõ olõ-õi inäp nii intensiivne. Helü nõsõ-õi, sis saa-ai ka kergütädä. Ku õks kergütädä, sis om liisnalt matal edesi laulta’ ja laul helise-ei’ inäp. Üts konverentsil mitmit kõrdu esitet küüsüminõ oll: mia om õigõ, kuis om õigi? Mia om õigi kergütämisõ man – kas jättä’ kergütämäldä’ ja häötä’ nii üts leelolõ umanõ asi? har´otada helü korgõbahe aigupiteh ajamist (s´oo om väiga keerolinõ ülesannõh)? kergütädä ka sis, ku helikorgus inne olõ-õi nõsõnu’ ja laulda’ liisanlt madalalt? kergütämisõ kõrval tetä’ vahtsõbat „taasperi kerütämist”, midä mõnikõrd tegevä’ Liinats´ura laulja?
Küüsümist, mia om õigõ, küüsüti konverentsil mitmit kõrdu. Näütüses arotõdi, kas leelo „õigõ kotus” om lava pääl vai umah tsõõrih? Kindlahe om tähtsä tuu, õt lauldasi’ eishinä jaos uma perre ja sõpru vai suurõbidõ seto pito aigu. Hõrna Aare arvas, õt „lava päält maaha tulnu’” leelo näütäs laulu ello. Niisamata olli’ arvanu’ ka 2006. aastagal leeloteemalitsõlõ küsitlusõlõ vastaja’. Kauksi Ülle avald luutust, õt Priksi Jane ja Kristjani suvidsõ seto pulmaga om naanu’ leelo vahtsõnõ elo perrerituaalih.
A kas sis lava päält laulminõ, leelo avalik esitäminõ olõ-õi inäp tähtsä’? Ka leelo lavatraditsioon om jo aastakümnit vana. Väiga usutav oll Hirsiku Veera jutt, õt ilma nõukogodõ-aigsidõ lavaesinemistõ olnu-us täämbä inäp leeloparkõ ja leelokultuur püsünü-üs nii kavva. Tõõsõ tähtsä mõttõ ütel Kukka Mari: lavalõ piat minemä, sis kõik nägevä’ sinnu, nägevä’ naisi illo. Muidogi, leelo üts jago ommõgi uma ilo näütäminõ, puhta’ kombõ perrä rõiva’ ja näide väärikas esitäminõ. Vanastõ tütrigu’ kirmasõplatsil mitte õnnõ laula-as, a näide väärikus pidi paistumma ka läbi rõividõ ja olõki. No’ kirmasõl laulmisõ man inäp tuud ülesannõt olõ-õi, a seto naisi illo tulõ kindlahe hindäle ja maailmalõ näüdädä. Lava päält laulminõ and tuu jaost kõgõ pareba võimalusõ. A kõõ om põhjust hindä käest küüsüdä ja tuud ka kasuta’, õt kuis vana leelo erilisus lava pääl kõgõ parebahe vällä tulõsi’ ja kullõjidõni jovvasi’.
Õigõ-võlss teema nõst üles küüsümüse, õt kas tasos pitä’ midägi õigõst ja võlsist. Miilde jäi’ Sarvõ Õiõ sõna’, õt õigõ om tuu, mia’ inäp elä-äi’ – nii kavva koni’ leelokultuur eläs, om vaidlõminõ ja eismuudu mõtlõminõ loomuli. Ja nii ommõgi. Õgal puul maailmah inõmisõ’ ummi õigõst pidämisi üle vaidlõsõ’ ja suhtlõsõ’ ja lepüse’ minkih as´oh kokko, muido saaki-i’ ellä’. Meil kõigil või olla’ uma õigus, a tulõ arvõsta’ ka tõisiga, näide õiguisiga. A vana’ kombõ’ ja normi’ kogokunnah olõsi-i’ püsünü’, ku olnu-us õgapääväst kontrolli, õt nuid täüdetäs – kas oldas vai ka laulõtas „õigõhe vai võlssi”. Ku sõna’ „õigõ” ja „võlss” mõosõ’ täämbätsel pääväl liisnalt karmilt vai sallimatult, tasosi’ vaest küüsüdä tõisi sõnnuga: mia’ oll seto vanah elolaadih ja ka leeloh tuu hüä, vajalik, kasulik, kultuurilisõlt ummamuudu ja eneseteadvust hoitõv, midä piasi’ püüdmä alal hoita’ vai vahtsõst ello herätä’. Ja ku vastus om löüt, võtta’ tuu uma tões ja löüdä’ mõttõkaaslaisi.
Üts kotus, kost täämbätsel pääväl innidsit tõdõsit otsitas, om muusium ja arhiiv. Väiga inspiriiriv oll kullõlda Setomaa muusiumõ tüütäjidõ Ellermäe Eve ja Kunsti Tiiu ettekandit kunagi olnu’ leelopargõst. Vaest pias õga Setomaa inõminõ mõtlõmma, vaest om timä kotoh midägi säänest, mia pias olõma muusiumih hoiull? Näütüses aoluulisi asju ja pilte, hüvvi laulutegijidõ kodotsit lindstüisi vai vahtsõbit videosalvõstuisi perre kokkotulõkist vai suurõbist kokkosaamisist. Muusiumi võisi’ jouda’ ka kõigi Setomaa inõmisi eloluu’ ja mälestüse’. Muidogi tulõ ette küüsümüs, õt ku pall´o säänest kraami täämvätse’ Setomaa muusiumi’ joudva’ vasta võtta’ ja nõvvõtõ piteh hoita’. Küüsümüsi tekitäs ka digimaterjaal, mäntse’ täämvätsel pääväl joudva’ kindlahe õkka muusiummi. Õt originaaldokumendi’ – käsikirä’, pildi’, lindi’ jne. – kasutamisõga ar’ kulusi-i’, sis pias ka vanõp materjaal olõma digitalisiirit. A no’ viil olõ-õi digitalisiirmisõ, digimatõrjaali hoitmisõ ja kättesaadavas tegemisõ probleemi’ lahendõt eiski suurih mäloasutuisih. Vaest võisi’ pruumi’ otsi’ kuuhtüüd digitalisiirmisõ (ja ka tõisi) as´oh nuidõ suuri mäloasutuisiga?
Konverentsil juusk läbi unistus, õt ku saasi’ kõik arhiiveh saisõv seto kultuurilinõ värk üles pantus internetti. Edimätse’ sammu’ omma’ jo tett ja tetäs ka edespidi, a tulõ arvõsta’ tuuga’, õt kõkkõ niikunii saa-ai avaligult vällä panda’, autoriõigusõ’ tulõva’ ette, andmõkaitsõ, eräisikudõ kaitsõ ja viil tõõsõ’ Eesti säädüse’, mõnõh kotusõh ka inimlik eetika. A paistu, õt tuu külh saasi’ tetä’, õt leelopargi’ saais’ hindä jaost vajalikku arhiivimaterjaali kätte kohapääl üle interneti, õt piasi-i’ kohegi liina muusiumi sõitma.
Viimätsest taha üldä’, õt kõik n´oo’ vällätuud küüsümüse’ olõ-õi’ kindlahe tõisi konverentsist osavõtjidõ jaost kõgõ tähtsäbä’. N´oo’ lihtsalt jäi’ kõlama mu’ ku Tarto arhiivitüütäjä, regilaulu-uurja ja –oppaja jaost. Konverentsirahvas otsust ütel meele, õt järgmäne leelokonverents pias olõma jo vahtsõl aastagal. Vaest inõmisil pääle Verskah olõmist ja arotamist tulõva’ päähä tähtsä’ küüsümüse’ ja teema’, midä olõ järgmätsel aastagal vaia arota’ ja mõtõlda’, õt leelo kimmäbähe ello jääsi’.29.12.2009 22:56:43 |
|
|
|
|
 |
|
