 Arhiiv |
|
|
|
|
| Teekond laia maailma |
|
|
|
 |
|
Lugu sellest, kuidas leelo UNESCO-sse jõudis
UNESCO kui ülemaailmne valitsustevaheline organisatsioon kipub kohati paratamatult meenutama kohmakat käänuliste koridoridega kolossi, kus kõik võtab palju aega, ja mille protseduurireeglid pole alati hõlpsasti mõistetavad - ühendatakse ju eri kontinente, riiklikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi süsteeme. Seetõttu tasuks ehk lähemalt selgitada ka seda, kuidas käis esindusnimekirja taotluste läbivaatamine ja mis jäi silma seto taotluse puhul, kirjutavad MARGIT SIIM ja KRISTIINA PORILA.
Taotlusi hindas UNESCO valitsustevahelise vaimse kultuuripärandi kaitse komitee 24 liikmesriigi seast valitud alakomitee: Araabia Ühendemiraatide, Korea Vabariigi, Türgi, Eesti, Keenia ja Mehhiko esindajad. Alakomitee töö juhatamine usaldati Eestile Tartu Ülikooli kultuuriteaduste professor Kristin Kuutma isikus. Taotluste läbivaatamisega olid Eestist seotud veel Kristi Grünberg ja Kristiina Porila Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskusest ning Margit Siim UNESCO Eesti Rahvuslikust Komisjonist. Alakomitee ülesandeks oli anda argumenteeritud hinnang 111 esitatud taotluse vastavusele esindusnimekirja kriteeriumitele.
Alakomitee ei vaaginud mingil moel vaimse kultuuripärandi elementide väärtust, vaid lihtsalt kandetaotluses sisaldunud info vastavust kriteeriumitele. Kirjalikud arvamused saadeti UNESCO peakorterisse. Maikuus kohtusid kuue riigi delegatsioonid Pariisis, kus pea nädal aega kestnud kohtumisel arutati läbi kõik taotlused ja langetati otsused. Alakomitee hinnangul vastas 111 taotlusest kriteeriumidele 76. Selle otsuse kinnitas komitee täiskoosseis oma neljandal korralisel istungil 30. septembril Abu Dhabis, Araabia Ühendemiraatides.
Tihtipeale seostatakse vaimset kultuuripärandit eelkõige laulu, tantsu, pillimängu ja käsitööga, aga esindusnimekirjaga (http://www.unesco.org/culture/ich/en/lists/) tutvumine aitab seda mõistet avardada. Sealt leiame mitmesuguseid rituaale, olgu need siis seotud kalapüügi ja karjaajamisega või õukonnatraditsioonide jätkamisega; looduse ja ilmaruumiga seotud teadmisi ja kombeid, näiteks rahvameditsiini valdkonnast. Veel näeme erinevaid elatusallikaid, mille näiteks võiks tuua siidist esemete valmistamise protsessi alates mooruspuude ja siidiusside kasvatamisest.
Esindusnimekirja on kantud ka Hispaania Murcia ja Valencia piirkonna kohalikud kohtud ehk «tarkade kogud», mis lahendavad niisutussüsteemidega seotud küsimusi. Selliste kohtute traditsioon pärineb juba 9. sajandist ja neil on ka tänapäeval ühiskonnas oluline roll. Tüliküsimused lahendatakse kiirelt, erapooletult ja läbipaistvalt ning kõik osapooled aktsepteerivad langetatud suulist otsust.
Nimekirjas on esindatud ka keeled vaimse kultuuripärandi vahendina. Huvitavaks näiteks on liivajoonised, mida kasutatakse omavaheliseks suhtlemiseks Vanuatu saartel, kus kõneldakse ligi 80 keelt. Joonistel on mitmeid funktsioone ja tähenduslikke kihistusi. Kaunid geomeetrilised mustrid kannavad endas erinevaid teadmisi, laule ja lugusid, koreograafiat ja kohalikku kosmoloogiat.
Paljude eestimaalaste armastatud puhkepiirkonnast, Kanaari saartelt, võib näiteks tuua La Gomera saare vilekeele. Seda keelt on sajandite vältel edasi antud, alates 1999. aastast õpetatakse seda ka koolides. Keelt mõistavad peaaegu kõik saare 22 000 elanikku, enamik neist oskab seda ka ise kasutada. Vilekeeles asendatakse iga vokaal ja konsonant teatud vilega: kaks vilet asendavad viit vokaali, konsonantide jaoks on neli vilet. Vilesid eristatakse ka kõrguse ja kestvuse järgi. Vilekeeles on võimalik väljendada kõike, sellel on oluline roll ka erinevate pidustuste ja tseremooniate juures.
Seto leelo taotlus oli ainus, mida Eesti delegatsioon ei hinnanud, kuna oma riigi taotluste saatuse üle otsustada ei saa. Küll aga pakkus töö teiste taotlustega võrdlusmaterjali ja ka söakust väita, et seto leelo taotlus oli väga hästi koostatud ning veenvalt esitatud nii sõnas, helis kui pildis. Edu võti oli kindlasti see, et materjalide kokkupanemiseks võeti piisavalt aega ja seda tehti seto kogukonna initsiatiivil laiapõhjalises koostöös. Juba 2005. aastal avaldas VIII Seto Kongress sellele ideele poolehoidu ning vastav ettepanek esitati ka Vabariigi valitsuse Setomaa asjatundjate komisjonile. Edaspidi oli riigipoolseks partneriks Kultuuriministeerium.
Taotluse koostamise protsessi olulisimaks juhtmõtteks oli lähtuda setode arvamustest ja soovidest. Nii leelo hetkeseisu ja tulevikku puudutavaid küsimusi kui ka Setomaa ja setode olukorda laiemalt käsitleti mitmetel ümarlauakohtumistel ja vestlusringides leelokooridega. Olulisimaks kujunes kõiki leelokoore ja lauljaid ühendava Seto Leelotarku Kogo esimene kokkusaamine Värskas 2008. aasta aprillis. Räägiti kõigest laulu ja laulmisega seonduvast, muuhulgas sellest, kuidas anda seto kultuuri edasi noortele. Leelotarku Kogo rõhutas ka, et leelo hoidmiseks on oluline kogukonna, riigi ja kohalike omavalitsuste koostöö jätkumine. Just nende tuliste ja innukate arutelude tulemused said aluseks nii taotlusele kui ka sellele lisatud tegevuskavale, mille eesmärk on leelo väärtustamine ja hoidmine elavas kasutuses.
Lisaks seto kogukonnale (leelokoorid, Setomaa Valdade Liit ja Seto Kongressi Vanemate Kogu) olid taotluse koostamisse kaasatud UNESCO Eesti Rahvuslik Komisjon, Kultuuriministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Siseministeerium, Rahvakultuuri Keskus kui vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni rakendusasutus Eestis ja Eesti Rahvusringhääling, kus valmis lühifilm setodest ja leelost.
Taotluse koostamise protsessil oli kindlasti suurem väärtus kui vaid teksti ja tegevuskava valmimine. Setodel oli põhjust tihedamini omavahel kokku saada, mitmed küsimused läbi mõelda ja arutada. Jõuti selgusele, millises suunas soovitakse edasi liikuda. Leelo kandmine esindusnimekirja on vääriline tunnustus seto kogukonnale ja leelokooridele, tõstmaks esile pikaajalist tegevust leelotraditsiooni ja kultuuripärandi hoidmisel. Setode teadlikkus oma vaimsest pärandist, soov seda endas kanda ja edasi anda, aga ka tutvustada, näitab valmisolekut ja oskust oma elukeskkonna ja kultuuri püsimise eest hea seista. Oktoobri alguses toimunud maailma esimene leelokonverents andis tunnistust leelo väest ja elujõust. Loodetavasti innustab see positiivne kogemus ka teisi oma pärandit hoidma ja väärtustama ning toetama loovat uut.
Üheks täiendavaks võimaluseks sellel teel on vaimse pärandi kaardistamine. Rahvakultuuri Keskuse koordineerimisel luuakse andmebaasi, mis kajastaks Eesti rikkalikku ja eriilmelist kultuurimaastikku – nähtusi, teadmisi, oskusi – esmajoones aga tutvustaks inimesi, kes neid loovalt kannavad. Kaardistamisprotsessi soovime kaasata võimalikult palju huvilisi, väärtustades seeläbi elu ja inimesi igas Eestimaa nurgas. Ühtlasi suureneks ka kultuuripärandi ühiskondlik kõlapind. «Erilise» ja «silmatorkava» kõrval peaksime märkama ka «tavalist», kaduva kõrval hindama olemasolevat, ka esmapilgul argiseid teadmisi ja oskusi. Loodame, et sellele aitab kaasa ka Eesti vaimse pärandi nimistu, millesse on võimalus panustada kõigil soovijail.29.12.2009 22:57:30 |
|
|
|
|
 |
|
