Setomaa.ee - Ajaleht Setomaa

Kalju Tero – pillimees, isa ja kodukandi patrioot 21.11.1932-31.12.2011

Autor: Galina Viskar

Läinud aasta 31. detsembri pärastlõuna viis jäädavalt igavikuteele Setomaa tuntud pillimehe Kalju Tero. Kalju sündis 21. novembril 1932. aastal Petserimaa Mäe valla Sillaotsa talus. Tema vanemad Anastasia Tero ja Ivan Tero olid lihtsad setod.
Isa Ivan oli ümbruses tuntud, kui väga hea ja väsimatu pillimees. Poja Kalju musikaalsus avaldus juba varajases lapseeas ja nii jätkas ta isa käidud pillimehe teed. Karjalapsena sisustas ta pikki päevi suupilli mängides, paar aastat hiljem õppis mängima Petseri pillimeistrilt ostetud libliklõõtspilli. Üsna ruttu avastas ta selle pilli avarad mänguvõimalused ja järjekindlalt harjutades said selgeks kõigepealt isa Ivvani poolt mängitud seto lood. Tihti, et mitte päevatööst väsinud pereliikmeid häirida, harjutas ta väikese suitsusaunas poole ööni.
Tänu väga heale mälule ja erakordsele muusikalisele kuulmisele ei tekitanud raskust ka teistelt külapillimeestelt kuuldud lugude meeldejätmine ja selgeks õppimine. Suurenes mängitavate lugude hulk ja noore pillimehe kuulsus kandus Poloda nukast kaugemale üle Setomaa. Traditsioonilistele seto kargustele ja kasatskitele, polkadele ja valssidele lisandusid vene päritolu pillilood ja mitmeid teid pidi Setomaale jõudnud lääneliku helikeelega muusika.
Noorukina hoidus ta jäärapäiselt kõrvale kohaliku pioneeri ja komsomoliorganisatsiooni tegevusest. Aja, mil tema eakaaslased kaevasid kaevikuid sõjamängudeks ja saagisid lauajuppidest puupüsse ja püstoleid, kasutas ta talutöödeks ja pillimängu harjutades. Kalju vanemad kasvatasid lugupidamist ja austust seto kultuuri ja kodupaiga vastu, aastaringsed tööd talupõllul ja metsas andsid eluks kaasa tohutu töökasvatuse. Järjepidevust, kannatlikkust ja tahet tööd teha kui ka uusi pillilugusid õppida jätkus tal elu lõpuni.
Mikitamäe koolis omandas hariduse, huvi tehnika vastu viis ta Võrru omandama autojuhi ametit. Järgnesid pikad töömeheaastad Võhandu sovhoosis. Võimaluste piires korrastas vanematelt päranduseks saadud taluhooneid, abiellus, kasvatas lapsi ja lapselapsi.
Isa hoolis väga oma perekonnast ja kodust, aga kogu elu keskpunktiks olid ikka pillid ja pillimäng. Tihti tuli meil, lastel, teha täiskasvanute töid, sest pereisa kutsuti pilli mängima ja sellisele kutsele ei öelnud ta kunagi ära. Kalju võis keset tööd panna hangu käest ja minna pilli mängima.
Kodus ei pannud keegi imeks, kui järsku keset ööd hakkas isa pilli mängima, sest talle oli just meelde tulnud, kuidas ,,tuu lugu õigõhõ käüse“. Pillimäng ju und ei seganud, aga ta tavatses ka omi pille nii häälestada. Õhtul liimis keele ära ja kui mõni tund oli möödas, siis tuli proovida, kas sai õige kõrgus. Vastasel juhul sai veel lõplikult kuivamata materjali lahti võtta ja töö algas otsast peale. Ega ta mõelnud, et sellest häälestamisest said kõik kodused osa ja see toimus kõige magusamal uneajal.
Kalju kallim maine vara olid ta pillid - kaks lõõtspilli, kolm bajaani, akordionid, kolm karmoškat. Tänu isa lugupidavale suhtumisele pillidesse sain minagi endale karmoška. Kord turul kõndides märkas ta ,,ütte latskõist“, kes müüs saja krooni eest vana ja katkist karmoškat. Kogenud silm märkas suuremat väärtust ja ta ostis majja järjekordse pilli, tegi korda, häälestas ära ja pill ärkas ellu.
Inimesena oli Kalju energiline, ägeda loomuga otsekohese ütlemisega, sügava õiglustundega aus ja abivalmis mees. Sellise eluhoiaku sai ta kaasa lapsepõlvest, aga kodust kaasa võetud õpetused läksid vastuollu sellega, mis hakkas toimuma pärast nõukogude võimu tulekut. Otsekohese inimesena ütles ta oma arvamuse alati valjuhäälselt välja ja sai selle eest ka mitmeid kordi kannatada. Ta vihkas pugejaid, silmakirjalikke lipitsejaid ja kahepalgelisi inimesi. Isa ei olnud ka eriline naljamees, rohkem paljudel elualadel kõiki ja kõike uskuv natuke naiivne veidrik.
Enamus nalju olid seotud pillimängu või mingite tehnikaalal luhtaläinud ,,leiutistega“. Ükskord rääkis isa, kuidas temast üle 15 aasta vanem kohalik, ilma igasuguse muusikalise hariduseta pillimees, oli öelnud talle: ,,Mängi C-duuris“. Ega neist kumbki ei teadnud, mis see C-duur on, aga vanem pillimees oli kuskiltki kuulnud ja tahtis olla nooremast ja uljamast targem. Seda lugu meenutas ta tihti ja naeris ,,parem olla aus loll kui lollisti vahele jääda“.
Olles terve oma elu kuulnud isa pillimängu julgen öelda, et tema lugudes leidus ehedat ja arhailist helikeelt, huvitavaid harmoonilisi lahendusi ja mänguvõtteid. Mäng oli improvisatsiooniline, lihtne ja selge ning järgis traditsiooniliste seto tantsude skeeme.
Kalju mängustiili mõistmiseks pidi tema mängu kuulama kaua ja tähelepanelikult, sest tema pillilood olid pikad ja põhjalikud, üht ja sama viisilõiku korrates muutusid kõlavärvid, rõhud, rütm ja muud muusika väljendusvahendid. Lugude dünaamika oli pidevas muutumises, mängus oli sära ja kergust, sisemist energiat ja põlemist. Efektselt kasutas ta pillide erinevaid registreid, sidudes meloodia liikumist ühest registrist teise sobivate lühikeste muusikalõikudega. Leidus ka akordilist mängumaneeri ja tihedat faktuuri Üldiselt oli siiski harmoonia hõre ja meloodia selgelt äratuntav.
Repertuaarist ei puudunud ka laia, avara meloodiaga muusika, kus iga heli mängitud läbitunnetatult ja emotsionaalselt. Erilise osa tema muusikalises pärandis moodustasid seto kargused, mis üldplaanis on ikkagi akordilise ülesehitusega tantsulood. Seitsmekordne Seto Kuningriigi pillimees oskas karguste akordide vahele mängida kergeid ja keerutavaid meloodiaid. Igakord uuenenud pillilood ei olnud mõjutatud moesolevatest muusikastiilidest, ei kaotanud sisu ja raame ning ei valgunud laiali. Lood olid nagu jutustused, neid pidi oskama kuulata terava kõrva, erksa tunnetuse ja lahtise hingega.
Tihti olen küsinud, milliseks oleks noore külapillimehe elu kujunenud, kui riigikord oleks olnud teine ja vanematel avanenuks võimalus saata poeg muusikat õppima. Olid ju olemas kõik professionaalse muusiku omadused - ülihead muusikalised eeldused, väga hea ,,lavanärv“, füüsilised eeldused ja tohutu töötahe. Kuid tol ajal oli mõeldamatu, et seto talust läks pere ainuke poeg professionaalseks muusikuks õppima Muusikaõpinguteks puudusid väikese Sillaotsa talu peremehel Ivan Terol materiaalsed võimalused, talu tahtis pidamist ja muusikaõppeasutused jäid kaugeks unistuseks. Nii sai Setomaale külapillimees, kelle mängu kuulatud ja imetletud Eestimaal, Lätis, Leedus, Venemaal, Belgias.
Kalju pill helises, säras, rõõmustas hinge ja kutsus tantsima pulmades, külapidudel, Viljandi folgil, Leelopäevadel, mitmes filmis, tihti Seto Talumuuseumi iloõdagutel, Seto Kuningriigi lavadel ja kõige rohkem oma kuningriigis - kodus. Tema mängu on käinud kuulamas ja õppimas paljud huvilised meilt ja mujalt, ei möödunud suve kui mõni üliõpilane oma kaamerate ja mikrofonidega teda lindistamas ei olnud. Tampere Ülikooli õppejõu Antti Koiraneni ja muusiku Anita Aroneni eestvedamisel said Kalju mängitud seto lood ka noodikirja ja kogumikuna avaldatud. Tänud neile suure töö eest. Mina tänan, et Sina, isa, andsid oma lastele ja lastelastele eluks kaasa lihtsad elutarkused, aususe ja töökuse ja lasid mul saada selleks, kelleks mu hing ihkas saada - hingelt muusikuks.

24.04.2012 14:56:09