Ku ma kats aastakka tagasi laagrihe lätsi, sis ütel üts 14-aastaganõ poiskõnõ mullõ kasvataja. Ma hiitü edimält tuu pääle ar’. Määne kasvataja ma olõ, ma olõ jo niisama vana ku sa’. Veid´o aigo mõtli ja sis tull miilde, õt mi olõ-õi üteiälitsõ’. Ma olli tuulaiga 20, mia om 14-aastagatsõ jaost nii vana kül’, õt niimuudu üldä’. Viil sis - mu sõnna piat kullõmma. Üts jago minost tahtsõ näidega mängi’ ja as´ata’ nii ku ma eis’ tei tuud 6-10 aastakka tagasi. Tõõnõ jago minost sai arvo, õt ma olõ suurõst kasunu’ ja pillilaagrihe omma’ pääle tulnu’ vahtsõ’ ja noorõba’ latsõ’, kinkal omma’ Küllätüväh juuli edeotsah uma’ as´a’ aia’.

Tuu ollegi vaest 10 aastakka tagasi, ku ma edimäst kõrda Rikka Ivani pillilaagrihe lätsi. Aini ja Sigre puul olli ma näiodõga varahappa jo küläh k´aunu’ ja näide elämisõ üle kaenu’. Edimätseh laagrih olõ-õs väiga pall´o rahvast, õnnõ mõnõ’ telgi’ olli’ maja takah. Mul olõ-õi meeleh, ku võrd ma sääl pilli opõ, a tuu om kül’ meeleh, õt hüä oll tõisiga kuuh ilosah kotusõh mängi’, joosta’, ojomah k´avvu’ ja õdagidõ tandsi’ ja laulda’. Tuulaiga ma olli 12, sama vana ku parhilla’ om peretütär Elis. Mul om hüä timä päält kaia’, õt kuis aoga latsõ’ ja laagri om kasunu’.

Karmoškamängust mul asja olõ-õi saanu’. Kannõld ja kitarri mõista õigõt pite käeh hoita’. Hüä tuugi. A väiga lämmi tunnõh tulõ kõõ pääle, ku Küllätüvä laagri pääle mõtlõ. Rikka Ivani pillilaagri om edeotsast pääle olnu’ hüäh mõttõh reeglitõst prii laagri. Nii ku Sigre eiski ütles, om päämäne reegli ojominõ, õt tulõ viiga’ ette kaia’. Vaest omma’ ka’ nuu’ latsõ’, kiä’ laagrihe tulõva’, eis’ sääntse mõistmisõ ja tiidmisõga, õt väiga pall´o tõisi reeglit olõki-i vaia.

Midä mi sis tei sääl laagrih aastit tagasi. Olli miiki’ üte’ parra’ pääkäänetävä’ tuul aol. Üüse oll õks kõgõ põnõvap maja ümbre joosta’ ja tõisilõ telkele hirmotuisi tetä’. Kindlahe oll vaia mõnõl õdagul salahuisi Obinitsah ojomah k´avvu’. Hüä oll ka’ palli mängi’ ja avita’ süvvä’ tetä’.Tulõ miilde, õt ütel kõrral olli ma kohki ar’ ja ku tagasi tulli, sis lövvä-äs inäp umma telki. Tull vällä, õt ts´ura’ olli’ mi telgi lambidõ aida nõstnu’. Nalja ku pall´o.

Parhilla’ omma’ ka’ õks päämätse’ pilli’ karmoška, kannõl ja kitarr, midä latsõ’ oppi’ saava’. Tiiä-äi, kas asi om tuuh, õt latsi om inäbä laagrih, a mullõ paistus, õt latsõ’ omma’ tahtmisõga pilli opmisõ man parhilla’ inäbä ku toona. Laagrihe omma’ pidämä jäänü’ mõnõ’ kombõ’, midä tiidvä’ uuta’ kõik laagrilitsõ’ õgal aastagal. Õdagidõ saa laulda’ ja tandsi’, kellä ütsä aol om šokolaadiga saia süüminõ ja tsäi juuminõ, viimätsel õdagul om sann ja pääväl kontsert kõigilõ, koht tulõ uma’ opit pillimängu’ ette mängi’. Nuu’ as´a’ hoitva’ laagri raamõ seeh.

A midägi om õks tõisildõ ka’. Latsõ’ omma’ tõõsõ’ ku kümme vai katõsa aastakkat tagasi. Näide jutu’ omma’ tõõsõ’ ja ts´uut ka’ näide mängu’. Ütelt puult paistus, õt om rassõ ria pääl olla’ arvudimaailma vahtsidõ mängaga ja näist üteh latsiga kõnõlda’, a tõõsõlt puult jal’ om hindäl sis opmisõ kotus. Latsi om laagrih kindlahe inäp ja ma tiiä, õt Sigrel om eiski hand ussõtakah latsist, kiä’ viil tahasi’ laagrih pilli oppi’. Ma mõtlõ, õt tuu om mitmõ as´a kuuhtüü. Kimmähe om latsil huvi ja tahtminõ pilli oppi’, a tõõsõst külest om näide jaost hüä üteh kuuh kohki maakotusõh taloh ringi joosta’, tsuklõmah k´avvu’, kassõga mängi’ ja lambit kaia’.

Must hindäst olõ-õi saanu’ pilli mängjät. Must om saanu’ oppaja ja must om saanu’ pillilaagri tugõja ummi mõistmisi läbi. Tuuperäst olõ tõist aastakka laagri latsimajandaja, nii kuis mullõ eelä’ üts lats ütel. Ma mängi näidega, mõtlõ näile mänga vällä ja kae perrä, õt nä kõik ka’ pillimängost vabal aol kohegi ar’ pagõhõsi-i. A tuu tunnõh laagrih olla’ om samas jäänü’. Õks tunnõt Küllätüvvä minneh, õt lõikat hinnäst kõrrast tuust muust maailmast vallalõ ja õnnõ olõt üteh hüvvi inemisiga ilosah kotusõh. Mu jaost om Küllätüväh kõgõ ilosap päävä jumalihe mineku aig, ku kaia’ tuul aol ts´assona poolõ põllu pääle. Ja ku pillilaagrist kodo sõita’, sis viil Obinitsa järve man om sääne tunnõh, õt pillihelü’ mängvä’ kõrvo seeh. Nä mängvägi’ kõrvo seeh viil mito-mito päivä.

Laagri lõpupääväl oll I Latsi ja Nuuri Folk

S´ool aastagal oll Rahusoo taloh Küllätüvä küläh Rikka Ivani pillilaagri lõpõtusõs latsi ja nuuri folk. Esinejä’ olli’ tulnu’ Verskast, Karksi-Nuiast, Jõgõvalt, Tartost ja päivä vidi iist Vabarna Jalmar Zedodest. „Mõtlimi pikält, õt kuismuudu säänest tähtsät päivä tähistä’,“ kõnõl pillilaagri pääkõrraldaja Andresoni Sigre. „Minevä suvõ, kõrraga pääle pillilaagrit, tull mõtõh tetä’ I Latsi ja Nuuri Folk. Mõtlimi, õt hindäiälitsi lava pääl mängmäh kaiõh, tulõ näil himo har´ota’ pilli ka’ õgapäävätselt!“