Om hüä miil, õt tuud nuuri näütlejidõ hingevärinät jakku ka’ kõigi tõisi jaos ja om põhjust tämbä’ tuust tiatritüküst kõnõlda’. Pääle etendüst küüsüti rahva käest arvamust, õt midä ti etendüsest arvat. Mul jäi sis uma arvaminõ vällä ütlemäldä’ ja tuuperäst, õt ma lövvä-äs õigit sõnnu. Oll sääne tiatrilummus pääl ja kõik tundu nii õigõ, hüä ja võimas. No’ saa ma kõik vällä üldä’, midä ma sis tundsõ vai midä arva taast etendüsest.

Tiatrist mi ooda õks emotsiooni, midägi säänest, mia meid hinnäst pututas. Muidogi või mõno tunda’ olla’ ka’ mäntsestki komejandist, sõnaosavusõst vai erilitsõst näütlejätüüst, a mu jaost om tiatrist tiatri tennü’ õks emotsioon ja isiklik pututaminõ. NO tiatri om uma liinist valinu’ tugõva ühiskonnakriitilitsõ näütemängu. Nä haardva’ kinni ütiskunna halust, hätist ja tegevä’ näist etendüse, mõnõ suurõjoonõlitsõba, mõnõ vähäbä. Nuuristuudio etendüsel tull sääne tunnõh pääle, õt olõgi NO tiatri etendüsel, a õnnõ pall´o parebal ja valu säntsel, mia minnu ja mu rahvast isiklikult pututas. Piat tunnistamma, õt üllätüs oll Obinitsa seto seltsimaja kuurih toimunu’ etendüse aigu veiga suur, ma olõ-õs valmis nii korgõ kvaliteediga’ etendüse jaost. Ja tuu kõik om veiga hüä.

Piiri’

Piiri’ mi ümber andva’ meele uma näo. Ku piir pandas võlsskotusõ pääle, sis om hallus. Om hallus ku piir tõmmatas läbi maa ja rahva, nii õt üts jago rahvast ja inemisi juuri jääs tõõsõlõ poolõ piiri. Om hallus, ku kiäki kohki ütles, õt ma tii-i õigõhe ja tegeligult piat asju tegemä hoobis tõisildõ, õt ma olõ lännü’ üle piiri. A kõgõ halusap om sis, ku tuu piire vaihõlõ pressminõ pututas nuurt inemist, kiä viil ots hinnäst ja kump ummi piire. „Kuis müvvä’ setot“ oll mäng piirega’. Mängiti piirega’ hindä seeh ja nuidõ piirega’, mäntse’ omma’ mi ümbre. Mõntkõrd piat minemä õkvalt piiripääle, vai eiski’ üle piiri, õt uma’ sõna’, mõttõ’ ja tundmisõ’ tõisilõ edesi anda’.

Kas etendüs läts üle piiri? Ma arva, õt nii saa küssü’ õnnõ sääne ineminõ, kiä saa-ai arvu vai tunnõ-õi tuud, õt meil siih Setomaal omma’ mitmõ’ piiri’ paigast ar’. Tegeligult piasi mi siih Setomaal hindä käest õga päiv küsümä, õt kost lätt tuu piir, õt seto kultuur ja rahvas õks alalõ jääsi’. Ku pall´o ja midä mi piat uma latsilõ oppamma ja ku pall´o ja kohemaani saa „seto asja“ müvvä’ ja ku kavvast jakkus meil tuud midä müvvä’ vai minkast elojoudu amta’. Midä väikop om rahvas, tuud halusabast lätt piiri tõmbaminõ.

Julgus

Rahva ette tulõk ja hindä hingelisõlt alastõ kiskminõ om suur julgus. Nuuristuudio nooril oll tuud julgust ja mitte veid´o. Tuud julgust jagusi terve etendüse jago, selle, õt tükk oll jo nooril hindil läbi elet, kokko kirotõt ja hindil ka’ lava pääl mängit. Noorõ’ julksi’ vällä üteldä tuu, mia om veiga isiklik ja mia tege näile haigõt.

Rahvusõlinõ kokkokuuluminõ om üts jago inemisõ minapildist ja inemisõ isiksusõst. Nooril oll julgust tuud kõva helüga’ kõigilõ kuulta’, õt nimä’ omma’ seto’ ja õkvalt säntse’ nii ku nä omma’ ja tõistõl olõ-õi õigust tulla’ ütlemmä, õt kuis tegeligult piat olõma. Kõgõ tähtsäp om mu meelest tuu, õt näütemängu sisse kirotõt julgus oll kokko kõik üts tervik ja and päältkaejalõ õkvalt õigõ tiatrielämusõ.

Ausus

Õga aus vastus pia-ai kõõ õigõ vastus olõma. Ku tiatrikülästäjäl vaehtõpääl tundu, õt noorõ’ ütle-es uma etendüseh õigit asju vai lätsi üle piiri, sis s´oo lihtsalt ommõgi tuu, õt kuismuudu noorõ’ hinnäst tundva’ ku seto’ ja mia näid pututas. Noorõ’ olli’ ausa’. Tuu ausus paistu ka’ vällä etendüsest. Õks om nii, õt kõõ parep om tetä’ tuud minkahe eis’ usut ja Taarka Perimüstiatri nuuristuudio noorõ’ näütlejä’ jätä-äs võimalust tõistmuudu arvada’.

Kinkõl etendüs nägemäldä’, sis minge’ kindlahe kaema kordusetendüst. Hüä ja aus näütlejämäng ja emotsioon om päältkaejalõ kindlustõt. Kindlahe piasi minemä etendüst kaema nuu’ inemisõ’, kiä’ ajava’ seto asja ja kiä’ arvasõ’, õt nä omma’ seto kultuuri kandja’ vai oppaja’.