4. augustil Verska laululava man olnu’ XIX Seto Kunigriik meelüt kohalõ tuhandit inemisi, nii setokõisi ku ka’ näide sõpru ja tutvit. Kokko oll tult üle Eesti ja külälisi eiski’ Pihkvast ja Petserest. Päiv oll kullanõ ja tuulõhõngu õdaguni’.

Nii ku õga kõrd, noki’ sorditi vällä vahtsõnõ sootska, kiä om setokõisi jumala Peko maapäälne asõtäütjä. Välläsortminõ käve kolmõ inemisõ vaihhõl ja vahtsõs sootskas sai Luhamaa nulga miis Leima Aarne. Ja kõrraga pääle aamõtihe saamist sai vahtsõnõ sootska hõigada’ lava pääle s´ooaastagatsõ’ kunigriigi meistri’. Kõgõ parep sõnnosäädjä (Hainsoo Minna), karmoškamängjä (Sarvõ Jaan), lõõdsamängjä (Kõivo Nikolai), kasatskikargaja (Vabarna Jalmar), kargusõkargaja (Keerpalu Marika), näpotüütegijä (Kõivo Anna), puutüütegijä (Otsa Andres), vägümiis (Pikä Ott), piiraguküdsäjä (Kruusamäe Sirje), sõirakiitjä (Hõrna Rieka), leeväküdsäjä (Valgu Meel), hans´aajaja (Vainura Ahti), ollõtegijä (Tuvi Toomas) ja veinitegijä (Valgu Uno).

Vahtsõ sootska avvus kõrraldõt sõaväeparaat oll väiga uhkõ ja võimas. Paraat oll pikk ja õga kompanii lubasi Setomaad ja setokõisi kõgõ halva iist hoita’.

Peko lava vai vabalava pääl käve ka’ kõikaig kõva laulminõ, pillimängminõ ja tandsminõ. Kullõlda’ sai mitmõ leelopargi laula ja kaia’ Verskah laagrih olnu’ nuuri tandsjidõ esinemist. Paistu, õt edimäist kõrda kunigriigi päivi aol olnu’ vabalava õigust hinnäst, õt sääne võimalus miildü inemisilõ. Pall´o huvtavva oll ka’ Seto Talomuuseumih, sääl oll vällä pant näütüs Setomaa sootskist.

Üts päiv inne kunigriiki oll latsipäiv, säälgi oll mitmit huvtavvi tegemisi. Sis sorditi vällä Setomaa nuursootska ja tuust sai aktiivne ja seto kultuurist luku pitäv Luhamaa nulgast peri Leima Matis. Sorditi vällä ka’ kuniga kar´apoiskõnõ, kinkõst sai Jaama Olle Ilmar.

Kõrraldajidõ arvatõh läts kunigriigipäiv õkka piteh kõrda ja om väiga hüä miil, õt tuul pääväl nii pall´o’ inemisõ’, kiä’ seto kultuuri avvu seeh hoitva’, löüse’ ao ja tulli’ Verskahe. Anna nuilõ kõigilõ suurõ teno, kiä’ avidi’ kunigriigipäivä kõrralda’, läbi viiä’ ja olli’ õkka muudu uma nõvvo ja jovvuga’ abis.