kooni eläd, seen opid, koolõd arki, saa-ai targast.

Jutusõajaja Lillmaa Terje (0)

Jutusõ’ suurilõ

Kolmadal veebruaril kõrrald Auspaus Miktämäel jutusõõdagu suurilõ, koh Lillmaa Terje kõnõl ja Valgu Toomas mänge pilli. Pia kats tunni jutta siist ja säält tulõdi’ miilde õgapäävätsit elotarkuisi, mia’ nakasõ’ s´ooh kipõh ütiskunnah rahha takah aieh ar’ unõhtumma.

Mõista’ tähele panda’, mingu-ui ahnõst, olõ’ avvulinõ hindä ja tõisi vasta, topku-ui õgalõ poolõ umma nõnna, mõista’ olla’ rahu tuuga’, mia sul om. Terje kõnõl jutussit, mäntse’ omma’ timmä eloh joonõ pääl hoitnu’ ja avitanu’ tsihte säädä’. Tä kõnõl eesti, seto ja ka’ hiina ja jaapani jutussit. Tark jutussidõajaja mõist panda’ kullõja’ tundma halõhust ja nä sai’ ka’ süämest naarda’.

Kultuuri päämätse’ alosmüürü’, inemisi umavaihõlinõ läbisaaminõ, perre väärtüse’ läävä’ ütelt põlvõlt tõõsõlõ edesi niisamata kõnõldõh ja jutussit aieh. Midä latsõiäh olõt kuuldnu’, lugõnu’, nuu’ omma’ perästpoolõ elo mõotaja’. Tuuperäst om tähtsä, õt jutussit kõnõldasi’ nii täämbä ku hummõn. Jutussidõ tegeläisi ja juhtumisi abiga’ saat toeta’ latsi eetilist kasvatust, selle õt vana’ jutusõ’ julgustasõ’ olõma julgõ’, abivalmi’ ja nä hindasõ’ korgõlt tõisi moraalsit väärtüisi.

Jutussidõ kõnõlõminõ om ummamuudu kunst, midä täämbätsel pääväl kah´os mõistva’ õnnõ mõnõ’. Jutusõajaminõ om midägi’ tõist ku jutusõ lugõminõ. Jutusõajajal hindäl piat tekkümä pilt tuust, midä ta kõnõlõs ja tuud sis ummi sõnnuga’ edesi kõnõlõs. Jutus piat kõgõpäält midägi’ kõnõlõjalõ hindäle ütlemmä, sis om täl ka’ tahtminõ ja suuv tuud edesi kõnõlda’ ja om eis’ mõttõ ja hingega’ jutusõ seeh.

Midä aig edesi, tuud veidebä aetas jutussit ja mõntkõrd paistus, õt ka’ silmäst silmä kõnõlõmist om veid´o. Kõnõlõminõ om kolinu’ ekraanõ taadõ. Ku pall´o täämbätsel pääväl kotoh latsilõ loetas, ku pall´o kõnõldas? Hindä latsõiäst om meeleh, õt imä lugi õdagidõ helüga’ raamatut ja vanaimä ai jutussit. Raamadu ettelugõmisõga’ oll muidogi’ tuu hädä, õt mullõ tahtsõ kõõ uni pääle tulla’ ja sagõhõhe tull sis järgmätsel õdagul minevä õdagu lehekülg vahtsõst üle lukõ’. Vanaimä jutussist om miilde jäänü’ tuu, koh rüüvli’ surnuaiah saaki jaotasõ’, a ütele ülejäänü’ mündile umanigu otsmisõl tull kirstust helü, mia ütel, õt münt om timä jago. Rüüvli’ hiitü’ ja pagõsi’ ar’.
Talv om aig, ku oldas inäp tarõh, vaest olõs hüä tõõnõkõrd niisamata kõnõlda’ arvudi taadõ minemisõ asõmõl.

Intervjuu Lillmaa Terjega

Kuvvamuudu sust sai jutusõajaja ja kas sa otsit ka’ tiidligult vahtsit jutta?

Jutussit olõ-õi vaia otsi’, nä joudva’ eis’ mu mano. Ku jutus minnu kõnõtas, sis ma kõnõlõ tuud edesi. Mõntkõrd saa-ai kõrraga’ arvu, õt mille jutus om minnu pututanu’, a kõnõldõh ja jutusõ sisse minneh ma kuulõ tuud sõnumit. Ma saa-ai kõnõlda’ tuud, minkõl olõ-õi muka’ määnestki’ kokkoputtumist. Muidogi’ om jutussit, mäntse’ omma’ latsõiäh miilde jäänü’, minkõl om köüdüs mu juuriga’, mäntsit omma’ ajanu’ mu vanaimä ja vanauno. Nuid jutta ma kõnõlõ latsilõ, a kõigih nuih om oppus seeh – tohi-i varasta’, tõisilõ tohit tetä’ õnnõ hüvvä, sõprusõst, reetmisõst, loodusõst, eläjist. Mu edimätse’ etteastõ’ olli’ jutta esitäminõ nukukõisiga’, perästpoolõ tulli’ mano jutu’, midä ma tahtsõ tõisiga’ jaka’. Ma loe raamatit vannust jutussist, a mõni jutt jääs kohegi’ mõttõhe ja jutusõst tä muutus sis, ku om sääne juhus, minkaga’ tä kokko k´au.

Sa kõnõlit Auspausi kõrraldõt jutusõõdagul nii süämest, mul mõnõ kotusõ pääl tull vesigi’ silmä, mõnõ jutu lõpuh väiga’ liigut.

Tuu ommõgi’ tuu elokogõmus, juhtuminõ hindä elost, jutt kõnõlõs tuust ümbrenulga, a hingeline tunnõh om olõmah.

Kas täämbätse’ jutu’ olli’ tiidligult pant järekõrda vai tulli’ nä õdagu joosul eishindäst?

Midägi’ oll paprõ pääle pant, a ku muutu, sis ma kai riaktsiooni, meeleollu. Mõnõ’ jutu’ olli’ tagavaras ka’, a planeeritüst sai’ kõik ar’ kõnõld ja kats jutukõist tull mano.

Kas säntsit jutuõdagit om plaanih viil kõrralda’? Jutussist sul piasi-i puudus olõma.

Ma lää sinnä’, kohe kutstas. Ku om kullõjit, sis om ka’ jutusõajaja.

Kas sa ka’ eis’ mõtlõt vällä jutta? Sa tunnõt höste jututraditsiooni, sul piasi-i olõma rassõ jutta tetä’ – nii ku rahvalauligu’tiidvä’ laulutegemisõ tehnikat ja sis mõtlõsõ’ laula vällä.

Ma olõ muutnu’ jutta hindä perrä. Peris hindä tett juttu olõ-õi.

Kas sa kuvvagimuudu har´otat ka’ inne ettekandmist – uma perre pääl vai mõtlõt läbi vai sul niisama tulõ n-ü puusalt laskõh – jutu’ jäävä’ kergehe miilde?

Innebidi ma kõnõli ummilõ latsilõ ja kulssi näide arvamust, a parhilla’ ma panõ päälkirä’ paprõ pääle kirja, mõnõ puhul märksõna’ ka’, mõnõ puhul tii joonisõ.

Latsõiäh kävet tiatritsõõrih?

Petsere koolih oll näütetsõõr, ma esini õks näütemänguh ja loi luulõtuisi. Talina pisipedah opmisõ aol olli’ mul hüä’ oppaja’, teno kinkõlõ har´odi kõnõtehnikat. Obinitsa koolih juhendi näütemängutsõõri.

Kas omma’ ka’ määnestki’ tüüpi jutu’, mäntse’ sullõ kõgõ inäp miildüse’, vai mõnõ maa jutusõ’, mia’ paistusõ’ väiga’ huvtava’? Kas pääle s´oo opõtligu momendi om luuh viil midägi’, mia n-ü köüt? Jutusõõdagu joosul kullõld jutussist tulli’ vällä nuu’ lihtsa’ elotarkusõ’, mäntse’ nakasõ’ unõhtumma. Sa ütlit õdagu, õt nuu’ jutu’ omma’ sinnu mõotanu’ ja omma’ sinnu avtanu’ elotiil.

Eläjidõ ja inemisi jutussih ma toonida tuud, õt elläi om eloholend, kinkõlõ tohi-i haigõt tetä’. Ütte lemmikut mul olõ-õi, olõ-õi ka’ üttegi’ maad, minnu köüt jutus eis’.

Kiä sullõ latsõiäh jutussit ai? Vanaimä’, vanavanõba’?

Vanaimä Rannula Mahti ja vanauno Sõrmusõ Heino.

Kunas sullõ kõnõldi, kas inne magama minemist vai mõnõ tüü man vai kar´ah? Mäntsit jutussit kõnõldi?

“Uinu, uinu, ütssilm” – oll inne magamaminemist.
“Tsirka ja eläjidõ sõda” – tuu oll kar´a man.
Vanauno kõnõl õdagidõ. Süük oll ahoh, tuld olõ-õs viil palama pant, oll hämo ja müstilinõ.

Kas mälehtät viil mõnt hüvvä jutusõajajat latsõiäst vai oll jutussidõajaminõ inäp perre seeh? Täämbätsel pääväl inäp jutussit aeta-ai, ku saias kokko, sis kõnõldas tõisi takah.

Mullõ miildü kullõlda’ vannu inemisi jutta. Ma olli sis hillä ja nägemäldä’, õt minnu mässämä aetasi-i.

Minkõst nä kõnõli’?

Umast elost, juhtumisist, küüditämisõst, kodok´aujist.

Mäntse’ kullõja’ sullõ miildüse’ (latsõ’, suurõ’, perre’)? Kuvvamuudu sa hinnäst häälestät, kas mõnikõrd inne närveerit ka’?

Mullõ miildüse’ targa’ latsõ’, kiä’ mõistva’ kullõlda’, miildüse’ suurõ’ inemisõ’, kiä’ viisise’ kullõlda’. Om olnu’ ka’ säntsit, kiä’ võtva’ jutusõajamisõ üle ja inäp saa-ai näid pidämä, täks sis om näilegi’ kullõjit vaia.



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood