Kui lövvät, rõõmustaku-ui, ku' kaotat, kahiku-ui.

Lumi oll maah lustipaigah (0)

Lumi oll maah lustipaigah


Sarvõ Õiõ

Pääle pikkä paastuaigu edimäne lihavõõtõkirmas vai kirmasõaig naas s´ool aastagal pääle 17. aprillil. Meremäe vallah tulti kokko Tobrova küllä Luikjärve talo moro pääle. Vannamuudu kinnine moro oll ilostõ valgõ, päiv olõ-õs joudnu’ üüse maaha sadanu’ lummõ ar’ sulata’. Ts´uut külm oll, a teno lämmäle tsäiulõ ja pilli perrä tandsmisõlõ olti kuuh pia pümmeni vällä.

Vanastõ oll elo ja tegemisõ’ väigagi’ ria pääle säet, eiski’ pido’, kiäki’ pia-as projekte kirotamma ja kõik aig huvtavvi tegemisi ja mõttit vällä pildma. Rahvas tiidse, õt kunas nakasõ’ väläpido’, kunas omma’ praasniga’, õt pääle tüütegemist rahvahe minnä’ ja ummiga’ kokko saia’. Õgas vanastõgi’ olõ-õs elo ilma pidolda’, nooril oll vaia kohki’ kokko saia’, ütehkuuh kul´ata’ ja kõik tahtsõ’ uudissit kõnõlda’ ja kullõlda’, kuvvamuudu kinkõlgi’ om eloh lännü. A no’ omma’ hoops tõõsõ’ kotusõ’ kokkosaamisõs ja kirmasõgi’ olõ-õi inäp nuurrahva kogonõmisõ kotusõ’. Kirmasõ’ omma’ innidse ao mälestüs. A hüä, õt nuid proomtas kukkimuudu eloh hoita’. Vahtsõt värki tulõ õgalt puult niipall´o pääle, õt jovva-ai inäp järgegi’ pitä’.

Tuul aol ku külä’ olli’ elämisõ jaost, ku küllih oll pall´o inõmisi, ku õgah taloh hummogidõ kirg kikas ja kana’ kaagadi’, ku hobõsõ’ olli’ päämätse’ rassõ tüü tegijä’, sis olli’ ka’ õgah küläh uma’ praasnigapäävä’ ja kirmasõ’, koh kul´atõdi süämest ja lauluga’ kiteti kallist hõimu. Nuid inõmisi jääs õga pääväga’ veidebäst, kiä’ omma’ säntsel aol elänü’, ja näide süäme’ uutvagi’ kõgõ inäbä õkka umanulga kirmasõpäivä. Nii ka’ Tobrava kirmasõpääväl tulti katõ kepiga’ kohalõ, õt olla’ ts´uut aigu rahvah ja tunda’ hüvvämiilt tõisiga’ ütehkuuh olõmisõst.

Sääne ts´uuda aig, õt kirmas om mõnõh mõttõh museaal. Obinitsa muusiumirahvas hõigas üle ilma, õt mi nulgah om lihavõõtõkirmas. Ja kotuski’, kohe kutsti, koh kulda hõimu kokko tull, om museaal. Luikjärve talokõnõ sais ku vana inõminõ, kiä om eloh nii hüvvä ku halvust nännü’ ja tundnu’, a õga kõrd tä lätt helisemmä ja vahtsõst pilisemmä, ku tuldas, oldas ja kõnõldas hüvvi jutta, ku poisal omma’ pilli’ üteh ja helü lätt lakja laant piteh.

Säntse jutu pääle mu kadonu’ vanaimä üldnü’: „Jumalalõ teno, õt säänestki’ muud om!“



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood