Jovva-ai jummalaga maelda.

Mille Helmekaalu seto kuur Võro liinast kostipäivä tege (0)

Kõik nakas´ pääle tuust, õt käve ütsaastaga paarih kostikotusõh söömäh, joomah ja ringi kaemah, sattõ vihma ja ilm oll´ jälle, a rahva tujo oll´ hüä ja sääne illos meeleolu hõl´osi noidõ kotusidõ pääl. Ja teie sis ummilõ naisilõ tassahiljukõisi ettepanõki, õt teemi mi kah kohvigu. Naase’, helme’ kaalah, võti’ õkva tuld ja nii saigi asi algusõ. S´ool aastagal oll´ meil jo kolmas kostipäiv.

Julgustükk oll´ edimäne kõrd külälisi vasta võtta’ säändseh talokotusõh Kiislova küläh, koh kavva aigu õs olõ’ kedägi inämb õga päiv elänü’. Talokõnõ om ummõhtõgi kõigilõ armas ja suurõmba’ suguvõsa kokkosaamisõ’ omma’ õks alati sääl. Saimi säändse’ kogõmusõ’, õt tuu naal olõ-i midägi inämb ilmvõimalda’. Vidäsimi tallo anoma’ ja lavva’-tooli’, telgi’, pliidi’ ja külmkapi, esiki puhta vii. Hinnäst olõ-s vaia vitä’, tullimi hüä meelega. Hummogu avastimi, õt tüü’ olõ-s kõrdapiti är’ jaat, ettekandja’ panti ette hoiatamalda’ tuu tüü pääle, a saiva’ tettüs. Ja anomamõskimisõ nukka olõ-s sisse säetü, õs arva joht, õt õkva kell 12 om rahvas kohal ja nõud muudku süvvä’. A õdagu, ku taivas oll´ tähti täüs ja puhksõ lämmi tuulõkõnõ, oll´ tunnõh õks hüä – är’ teimi.

Järgmädsel aastagal olõ-s mõtõhtki, õt õi tii’ kostipäivä. Ja kotusõs sai Tiirhanna külä elämine, koh pererahvas armastusõ ja hoolõga om uma latsõpõlvõkodo kõrrah hoitnu ja kõik vaba aig sääl oldaski. Päiv läts käümä jo ladusampa, ollimi kõgõs valmis, ettekandajtütrigu’ joosi’ nigu noorõ’ hirve’ ja rahvas paistu rahul olõvat. Õdagu lämmä kaminatulõ man olli’ helü’ korgõ’ ja tujo üllev – är’ teimi.

S´oo aastaga oll´ vast nigu tsipa kõhkluisi, õt kas õks jovvami tasõht hoita’ ja kuis kamba kokko saa, a naase’ helmidega kaalah olli’ jälki valmis toimõtamma. Kotusõs s´ookõrd jälki talokõnõ Tobrova küläh, koh õnnõ nädälivaihõl kävväs, a elotus armas, majakõnõ nigu muinasjutust, ubinaaid takah. Ja ollõv õks üts nuur hõimlanõ, kiä as´a vasta huvvi tund ja kotusõ iist huult pidä. Tobrova tsässonakõnõ ja Luikjärve muuseumitalo kah õkva kõrval. Nii saigi rahvas mitu asja – mi man süvvä’-juvva’ ja seto laulu kullõlda’, tsässonat ja Luikjärve tallo kaia’. Õdagu, ku kõik kraamikõnõ oll´ massinidõ pääl, morokõnõ piaaigu mualõ trambit, jäi majakõnõ ilosahe õdagupäävä paistõl mõtlõma, õt mis õigõhõ sis täämbä oll´ ja juhtusi – vast mõtõl´ kah, õt är’ teivä’! Tuud pilti kaiõh mõtli, õt saimi jälki ütele Setomaa kodokõsõlõ ütes pääväski elovaimu sisse puhku’. Õgah kostikotusõh om inne kraamit ja sätit, niidet ja kraabit, esivanõmbidõl õks hüä miil, õt tuldas ja oldas.

Kõgõ rassõmb omgi tuu kraami kokko ja lakja vidämine – lavva’, tooli’, telgi’, anoma’, lavvalina’, käteräti’, lillivaasi’ ja viil pall´o muud nasvärki. Menüüga om meil höste – olõmi kõik aastaka’ paknu’ praadikalla ja tuu lõhna perrä löüdäs meid jo üleski – meil om uma fännklubigi, naase’ Harjumaalt, kiä’ meid õga aastaga üles otsva’, ja näile õkva miildüs, õt olõmi õga kõrd eri kotusõh. Väega tähtsä, vai joba kõgõ tähtsämp om tahtminõ tetä’ ja muidogi kogõmusõ’, a massa-i pelädä’ tuud edimäst kõrda kah, kostkilt tulõ jo alostada’! Ja alostama piäsi’ nuu’, kiä’ hindasõ’ ütehtegemisõ vaimu, künnärpäätunnõht, rõõmu hindäst ja rõõmu tõistõ rõõmust. Kiä taht rahha tiini’, sis ka tuu om võimalik, a sis piät inne rohkõmp mõtlõma tüütasu, kraami umahinna, müügihindu ja kasumi pääle. Mi olõmi kokko lepnü’, õt tüütassu kellelegi õi massa’, kraam, mis perrä jääs, ja õks jääs, jaotõdas kõiki vaihõl, ja tuugi om joba väiko tasu rabõlõmisõ iist. Ummi tingimuisi perrä olõmi õks alati plussi jäänü’.

Üts piät õks olõma, kiä iist võtt ja kaes, õt kõik õks ria pääl olõsi’. Meil om pikk nimekiri tegemisist ja as´ost, mis vaia – kuis alostami päivä, kiä viil esinemä tulõ, meil om olnu lõõtsamiis Allar ja Kandlõ maja kapell kambah, olõmi väega tenoligu’. Abilisi om muidki, üte pido õks piämi peräst ütehkuuh maaha ja kitämi kõiki uma avvukiräga. Nimekirja piteh edasi minneh – kost telgi’ tuvvas ja kunas ja kiä tuu, kost lavva’ ja tooli’. Kuis moro kaunistami, kost lilli’, kiä tuu kaupa müügis? Kunas läämi puuti kraami ostma? Ja nii õks edesi. Kõik arotami läbi ja õgaüts saa ülesandõ.

Seltskund piät olõma õkva nii hüä, õt ku kiäki midägi lupa, sis tuu ka är’ saa tettüs. Ja rahvast piät kambah pall´o olõma! Sis õi olõ’ üte pääl väega suurt kuurmat ja mindä-i närvi. Meil om ummi lauljit 12 ja kõik toimõtasõ’, sis lauljidõ mehe’, latsõ’ ja sugulasõ’ omma’ platsi aetu’. Ja paistus, õt seeni om tultu hüä meelega. Midägi tuu kostikotusõ pidämine vist and säänest, midä saaki-i sõnnul seletädä’. Seto om külälislahkõ, taht kõikiga jutustada’ – kostipääväl saat tuud tunnõht õkva hulga üles näüdädä’, seto tege sõira ja suulliimi, kostipääväl saat noid süüke tetä’ ja pakku’, ja ku mõistat midägi peenembät pipstükkü tetä’, anna’ minnä’! Setolõ miildüs õks han´sat tsiugada’, saat tuudki kostipääväl. Ollõmeistri’ saava’ umma märjukõist pakku’ ja uvvõmba moodu perrä siidrit ja veine kah. Õks tahat näüdädä’ tuud, mis mõistat. Mi kuur saa laulda’, olõ-i meil Võroh pall´o noid laulmisõ võimaluisi. Olõmi õks olnu’ seto rõivih, mis Setomaa kostipäiv tuu om, ku setondus õi ruuli’, nigu s´ooilma aigu üteldäs. Tulõva’ jo pall´o’ nimelt tuu peräst, õt s´ood kaugõt maad ja põnõvat rahvast nätä’. Ja mis viil mi hingele tähtsä – mi olõmi Setomaalõ saanu’ midägi tagasi anda’ tuu iist, õt säält peri olõmi.

Toomiku Siiri



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood