Harinu laisk iks paranes, luudu laisk ei enämb.

Mõttõ’ Karja Stepani raamadust „Käbi ja känd“ Tormi Piret (0)

Jo mitmõs sääne suvõkõnõ om Eestimaal, õt olõ-i sukungi hallõ tarõh istu’ ja määnegi raamadukõnõ kätte haarda’. Ku om, sis vali õks mõnõ setokeelitsõ vai muido setodõ ja Setomaa kottalõ kirotõt raamadu. Keväjä jäi näpo vaihõlõ Karja Stepani vahtsõnõ raamat „Käbi ja känd“. Algusõst pääle oll´ jutukõnõ põnnõv ja nii ma panni raamadu kotti ja kanni õgal puul üteh. Sõitõh Talinast Verskahe ja Verskast alinahe, sai bussi pääl raamadukõnõ lühkokõsõ aoga läbi loet.
Mo mõttõ’ olli’ viil raamadu päätegeläse Võsonurmõ Paali man, kiä kaes ja kullõs, midä esä tege vai ütles, ku löüse üsäpuutrest kiränigu Raudami Toomasõ arvamisõ s´oost raamadust. Alostus kõnõlas s´oodmuudu: „Stepan Karja "Käbi ja känd" on minu viimase aja suurim lugemiselamus. /.../ teose autoril peab olema eriline anne laskuda tagasi lapsepõlve – parem vist öelda "tõusta".“

Raamat kirotas Võsonurmõ Paali elost peräst sõta. Tuud lukõh joosi’ mo mõttõ’ sagõhõhe vanaesä kodo pääle, mia oll niisamatõ jäänü Pihkva oblasti ala ja vinne aamõtimehe’ käve’ külli pite ja näütsi’ seto inemiisile umma võimu ja tahtmist. Külä oll´ maaha palotõt ja olti suurõh hädäh, õt kuimuudu saa talv üle eletüs, a vallast saadõti käsu’ anda’ riigile vilja, piimä, lihha ja lambavillu. Vanaesä kõnõli, õt riigi puult anda-s hättä jäänü’ inemiisile määnestki api. Valla aamõtimehe’ käve’ lautu pite ja loi’ lehmä’-lamba’ üle. Miilits sõit´ küllä ja lask´ kõrraga mitmõ talo pini’ maaha.
Raamadust saa lukõ’, kuis oppaja’ kitvä’ Vinnemaa suurust, vägevüst ja rikkust. Üldäs ka tuud, õt suurõlõ riigile, mia om kõigilõ väega armas kodomaa, om vaia normivilja ka õgast väikost seto talost. Viläkasimisõ aigu tohtsõ’ latsõ’ jäiä’ kodo vanõbilõ appi, siss saa riik rutõmbahe vilä kätte. A kartohkakorjamist tohi-s kiäki üldä’ ja latsõ’ mõtlõsi’ vällä väega hans´akit juhtumiisi, minkõperäst saa-s kuuli tulla’.

Raudam kirot´, õt raamadu poiskõnõ sääd lugõja ette väikokõsõ kododsõ elämisõ ja till´okõsõ seto kooli, koh direktor istus viimädseh pingih ja ku tunn saa otsa, kõlstas vasõst kellä. Ta pelgäs, õt latsõ’ võiva’ timä kapist vai lavva päält edimiä varasta’.

Raamadu lugõja ette astus direktor, kiä mõist halvastõ kiräkiilt ja om Vinnemaa eestläne, a paistus latsilõ tävveste vinläse muudu ja õga päiv kitt suurt ja lak´a Vinnemaad. Latsilõ opada-i midägi uma kandi elost õga umast rahvast, Eestimaa kaartigi näüdädä-i. Mõni eesti laulgi om riigivastanõ ja tohi-i laulta’. Seto kiilt kõnõldas õnnõ tunnivaheaigu ja salahuisi.

Üts tuu kooli oppaja om tuusama kooli lõpõtanu poiss, kiä tõi mullõ miilde uma esä luu. Kui timä oll´ 17 aastakka vana ja kümnes klass Petsere koolih sõa peräst poolõlõ jäänü, kutsti kodo lähkohe koolioppajast. A ku tull´ käsk sõaväkke minnä’, sis timä lää-s, nakas´ kotoh ja umatsidõ man salahuisi elämä nigu põrmadualonõ. Tekk´ hindäle tarõ ala maa sisse väiko oosõkõsõ. Varsti vei esä puja Võro liina kuuli ja nii pässi vinne kõrra alt ar’.

Raudam imehtäs seto keele illo: „Mul tekkis suur huvi selle vastu, kuidas need sõnad küll tekkida võisid – nagu oleks, ja ei oleks ka! Sellist avarust eesti keeles küll pole. Nii kui rääkima hakkad, kohe on poeesia platsis.“ Vinne sõna’ omma’ kõrdapite ar’ tõlgit lehe allveereh, a seto sõnnu kottalõ om soovidus: „Seto keele osas võib abiks olla nt Eesti Keele Instituudi „Seto sõnastik“.“ Mullõki väega miildüse’ raamadu tegeläste setokeelidsõ’ kõnõlõmisõ’. A kimmähe om õks kõgõ tähtsäp, määndsit mõttit ritta säet sõna’ kergütäse’ ja kas pehmütäs’ inemisõ hinge kergebäst vai parebast. Ma arva, õt kavvas jäävä’ miilde raamadu kotussõ’ latsi sõbrustamisõst, ütstõõsõ avitamisõst, ja ku Viktori nimega koolipoiss jääs haigõst, murõhtasõ’ tõõsõ’ ja tahtva’ timmä avita’. Ja ku tuu Viktor koolõs ar’, läävä’ pia kõik timmä matma, a koolilatsi lasta-i kerigu toimõtamisõ mano ja oppaja sääd latsõ’ karglõma ja tandsma, õt niimuudi palvusõ lõpõtamist uuta’.

Raamaduh om viil juttu poiskõistõ hindävahelistõst nagõlõmistõst, juhtus tapõluistki. Paalil õnnahtu ka kattõ ilosat tütärlast nätä’ ja timä olõs väega tahtnu näidega üteh koolih kävvu’, a säälmaal sai timä õnn otsa…
Raamadu lõpp om õkva ku templi parhillatsõlõ aolõ: „...raske on aga mõelda piiri taha jäänud matuseplatsile. /.../ Paari aasta eest oleksin ma ise saanud viisa hankida ja kodukanti sõita /…/ kardan, et isa hauale ma enam ei jõuagi.“’

Tormi Piret



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood