Kes kaara lainas, peat rüä masma.

Poloda nulga lauluimä Hainsoo Minna – 70 (0)

Poloda nulga lauluimä Hainsoo Minna – 70


Juubilariga käve juttu ajamah Laaneotsa Annela.


Hainsoo Minna om üts ilmasammastõst, kiä hoit pall´osidõ jaost püstü Miktämäe küllä. Minna om säitsmekõrdnõ kuninga sõnolinõ – kõkõ inämp s´ood avvustusväärset tiitlit pälvinü lauluimä. Timä maja om edimäne, mia justku tervütäs, ku Verska puult Miktämäele sisse sõidat, ja viimäne, mia lehvitäs, ku jälki tulõ minnä’. Seto lipp moro pääl korgõh kavvõndõhe mastih nätä’.


Õkva inne Minna juubõlit oll´ hüä põhjus tälle küllä minnä’. Oll´ jo Minna mu hindägi valtsõmisaastagal kuninga sõnolisõst valitu, tä om olnu mu latsiaia kasvataja ja om tennü mullõ säntsidõ sõnnoga laulu, õt silmä’ ommava’ likõ’, ku kullõt. Minna tarõ saina pääl om nätä’ avvutahvli innitselt pääministrilt Ansipi Andrusõlt ilosampa kodo avvuhinna saamisõ iist, riiuli päält kaesõ’ kujo’, mis anti Minnalõ mineväaastaga aastaga vanaimä tiitliga üteh.

Kuvvamuudu su pereh siiä’ küläviirde elämä sai?


Ellime Kustaga, mu mehega ja innitse naabripoisiga kodoküläst, Pluitsa küläst, algul korterih Miktämäel, sis lätsime Pluitsahe mino kodo elämä. Saimõ arvo, õt piäme hinele kodo tegemä. Ma ka mõtli, õt kuvvamuudu mi jovva ja saa – noorõ’ ommava’ jo vaesõ’. Väigokõnõ mi maja muidogi sai. Üleväl om kats tarrõ, all ka kats tarrõ ja küük. Vaihtõpääl olliva’ latsõlatsõ’ all, nüüd ommava’ üleväh. Nüüd ma olõ all ütsindä olnu. 1969. aastaga sügüse tullimõ sisse elämä.


Määnest tüüd sa umah eloh olõt tennü?


Lätsi lastõaida tüühü, ku s´oo Miktämäel valmis sai. Sääl sai veid´o ala 20 aastaga tüüd tettü. Sis sai nuurkar´alaut valmis, koh tüütäjä’ saiva’ hüvvä rahha. Füüsilisõlt oll´ väega rassõ. Säält nu tervüsehädä’ algusõ saiva’.

Kõnõlõ’ umast perrest.


Latsi om kolm: Külli, Andres ja Karin. Külli oppõ raamadukogondust Viljandih. Ku tä abiellu Rõngu, säänest tüüd õs lövvä’, sis tä oll´ järest uma viie latsõga kotoh ja nüüd om Rõngu tehasõh, koh tetäs autojuppõ, mia’ läävä’ üle ilma lakja. Tegeles tah kontrolliga, õt praaki õs tulõs sisse.
Andres opsõ mõtsandust EPAh. Karin õks ütles, õt meil om Andres mõtsa poolõ. Tä hindas lankõ ja kõrraldas raiõt. Hobikõrrah pildistäs huvitavit puid. Ma olõ ütelnü, õt tä võisi’ näütüse tetä’.
Karin om lõpõtanu Tarto ülikooli ja om loodusainidõ oppaja Räpinäh.
Kokko om mul kümme latsõlast ja kolm latsõlatsõlast. Muud rikkust mul olõ-i, a latsõlatsõ rikkus om. Tegeligult om s´oo õks väega hüä. Tulõva’ küllä, kallistasõ’, läävä’ minemä, jälki kallistasõ’.
Uma esä-imä perreh ollimõ latsõ’ kolmõkeski. Kõkõ vanõmp oll´ Helju, sis olli ma’. Sis oll´ Pauli-nimelinõ poiskõnõ, timä kuuli noorõlt ar’. Kõkõ noorõmp om Helve.
Meil esä oll´ väega haigõ ja kuuli noorõlt ar’. Ma olligi tuu, kiä pidi immä avitama. Ma inämp kuuli minnä’ saaki-s. Pääd mul oll´, olli õks klassih parempidõ siäh. Ma õnnõ põhikoolih kävegi.
Helju om lõpõtanu Verska keskkooli medaliga ja ta inämp kodo õs jää’. Pääle ülikooli lõpõtamist tüüt´ saksa keele oppõjouna Pedah kooni pensionini. Helve om opnu raamadupidämist ja tüütäs lastõaiah.
Ku ma lats olli, sis mi ellime Pluitsa küläh, s´oo om Miktämäe lähkoh. Mu esäpuulnõ vanaesä elli Miktämäel, maja oll´ külä seeh. Pereh kasvi suurõst, a sis olli’ krundimaa’ Pluitsah. Küläst käuti Pluitsahe karja. Rõsna tii käänäku pääl oll´ veske, vanaesä ostsõ veske ar’. Sis säädse noist palgõst maja Pluitsahe üles. Nii õt esä, esä veli ja sõsar kasvi’ Pluitsah üles. Esä jäi kodo talopidäjäst. Võtsõ naasest mu imä, kiä oll´ Pähnapuu Veera mehe sõsar. Nii õt Pähnapuu Veera oll´ imäle velenaane.


Kuvvamuudu seto leelo su mano om tulnu?


Imä laulsõ. Praasniga aigu naase’ kävevä’ kokko. Oltuspühi oll´ Pluitsa külä pido ka. Muid olõmisi ka oll´. Ma olõ õks leelot kuuldnu, a ma õs mõtlõ’ taast väega midägi. Ku aga koor tetti Miktämäel, siis naase’ kutsiva’ minno sinnä’. Tõõmeli kutsja oll´ Paju Laine. A mul õs olõ’ ehtit ja ma algul tuuperäst õs saa’ näidega üteh laulma minnä’. Suur sõlg õnnõ oll´ ja üts rahanõ. Mu imä lainut´ ummi ehtit ja tagasi õs saa’. A ku naati Võroh ehtit tegemä, sis ma lasi ka veerekõrra ja rahatsõ tetä’. Sis Hainsoo Aino käest sai kaalakõrra, mille parandi ar’. Imä ehtist kõnõlõminõ tege viil parhillaki haigõt. Ku imä lainut´ vällä, sis tä õks kõnõli, õt Minna latsõ’ nakasõ’ Verskah koolih käuma ja laulma ja noil lätt ehtit vaia. Õt Minnal noid vaia või minnä’, tuud mõista-s joht timä mõtõlda’.
Sis Miktämäe naase’ kutsiva’ minno laulma, mulle sääl väega miildü. Meil olli’ väega hüä’ naase’. Nii võrratu’ reisi’. Nu olnu kõik olõmalda, ku ma õs olõsi’ koori lännü.
Edimätse laulu ma olõgi tennü Lunda Veeralõ. Tä ütel´ kõigilõ naisilõ, õt tä taha-i määnestki kinki, tettägu sünnüpääväst laul.
Võistlõma naksi nii, õt Miktämäel oll´ kuningriigi päiv. Meil oll´ Tarkusõ Nati, kiä laulõ tekk´, a Nati oll´ haigõ. Loa Olga ütel´ õt, Minna, tii’ sa määnegi laul. Õt kuningriik tulõ Miktämäele ja määne häbü, ku mi lääki-i võistlõma. Tuu laulu sis teime Olgaga katõkese. Edimätse võidu sai järgmätsel aastagal Luhamaal. Pääle võitu tull´ minno õnnitlõma kadonu Sarvõ Vaike. Istõmõ peräst ütehkuuh ja laulimõ. Sis sai tä tundma mi hüvvi laulunaisi Natit, Olgat ja Veerat, kiä’ olliva’ mi koori sõnolisõ’. Õigõ rutto pääle tuu kokkosaamisõ organisiirse Vaike meele edimätse plaadi lindistüse. Sääl ommava’ tüülaulu’, pulmalaulu’, kadrilaul, hällülaul ja ka üts mino tettü laul „Uma koori kitmine“.

Kost leelo tulõ?


Nal´alaulu’ tulõva’ kergehe. Ku aga tahat midägi tõsist üteldä’, sis tulõ mõtõlda’. Niipall´o vaiva, ku ma su lauluga olõ nännü, olõki-i varahampa olnu. Refrään oll´ tõõsõ refrääni päält tettü. Ma tahtsõ kimmähe üldä’, õt „Kuulgõ’ sedä, seto rahvas, kuulgõ’ kõik, kes siiä’ tulnu.“ Tõisilõ sootskilõ olõki-i noidõ ülembsootska aastaga lõpõtusõst laulu tettü.
Mõtlõma õks piat. Kõrd oll´ Seto Kongress, Sulo lugi, mia laulu seeh piat olõma, õt haridus ja kultuur ja piiriteema. Sis kiäki ütel´ pääle s´ood kongressi, õt tuu oll´ Tarkusõ Nati tettü laul, õnnõ Minna ütel´ iist. Sis mu Kusti ütel´, õt olõ-i. Õt ku timä sääd´ lauda takah traktorit kõrda, sis timä kuuldsõ, kuis Minna nüsse lehmä ja laulsõ. No a kuis nu sõna’ sis miilde jäävä’, ku kõrda-i? Piat laulma, laulma, laulma.
Kusti õs keelä’ minno kohegi. Ma käve kõik kotusõ’ ar’. Tüü ka oll´ tettü. Kõrd oll´ vaia Talinahe vanaliina päivile minnä’, sinnä’ minti õks mitmõst pääväst. Meil aga oll´ hainategeminõ. Puul haina sai rõuku ar’, tõist puult õs jovva’ inne ar’ panda’. Kusti lubasi sis vaihtõpääl ar’ tetä’. Sis ma tulõ kodo ja näe, õt haina rõuka olõ-i mano pantu. Olli eiski jo pahanõ. Tegeligult haina’ olli’ nii kuiva’, õt sai jo kodo ar vitä’.


Mäntse’ ao’ ommava’ olnu kõkõ ilosampa’?


Õks uma pereh ja latsõ’, ku olliva’ väiko’. Tüüd oll´ pall´o, a olt nuur, sis jovvat pall´o. Latsõpõlvõ elo oll´ rassõ, kuigi imä hooltsõs ja esä. Ku oll´ joba uma elo, sis niideti massinaga haina, ku mi aga naksimõ imäga haina tegemä, sis õks vikati ja rihäga. Nuurus oll´ kimmähe kõkõ ilosamp aig, ku miis viil alalõ oll´.
Õks mul inämbüs laula ommava’ õks umast elost. Ku eloh om nii rõõmo ku murrit, sis om, minkast laulu tetä’. Lastõlõ tetä’ om rassõmp, piat minema latsõ elo sisse. Kõkõ rassõmp om tetä’ lastõaiaiälisõlõ.
Midä ma eis’ imehtä, õt olõ-i väega pall´o perrit, koh kolm põlvõ üteh laul. Su perreh nii om.
Brittany om kõkõ vanõmp, tuulõ saiva’ seto rõiva’ ummõldu. Sis ma võti timmä õks üteh: Kihnuh ja Hiiumaal kävemi. A sis üts leelopäiv oll´ ettepanõk, õt perrega tulõt lava pääle. Sis jäimi Karin, mina ja Bianca, kutsimõ sõsarõ Helve ja sõbra Helvi viil kampa. Pääle ütte Helsingih käumist naksi’ kõik üteh laulma käuma. Nüüd om ka Karin üteh tütärdega sõrmõ leelolaululõ ar’ andnu.


Ma olõ imehtänü su sõnavarra, sa mõistat noid puultuunõ kasutada’.


Tahat jo, õt õga laulu seeh olõsi’ mõtõh. Mul om uma’ laulu’ ka kirja pantu. Koh om õnnitlõmah käutu vai sünnüpäivil. Üte voori olõ tennü ka kuuljaikku. Puusepä Aidalõ, umalõ sõbrannalõ. Tuu oll´ ainukõnõ kõrd, tuu om ka perämäne. S´oo oll´ nii rassõ, sääne läbielämine. Ma latsõst olõ ka ikku kuuldnu – ku Kusti vanaimmä matõti – timä võtt´ latsi vasta ja oll´ ka ravitsõja.


Mis hüvvämiilt tege?


Hüä miil om, ku nuuri tulõ laulma. Mul om ka laul tettü Helmise leelokoori elo kotsilõ: kuimuudu kokko saimõ, algul oll´ veid´o rahvast ja laulõ, kuis laiva pääl kävemi. Kogo leelokoori elo pandsõ laulu sisse. Tuu laulu tei koori katõkümnendäst juubelist. Suur ait´umma Orasõ Jaanikalõ, kiä tuu üles filmse. Ja mu suur tüü jäi filmilindilõ.


Kiä pand kokko Helmise kava?


N´oo’ aasta’ om mul olnu tervitüslaulu tetä’. Ku esineme, sis Sulo küüsüs, õt midä mi laula, ja kiä sis midä pakk.


Kuvvamuudu tõisi leeloparkõ laulu’ võedas umma kavva?


Taad olõ-i kokko lepitü. Meil oll´ ka alul õnnõ kuus laulu. Lunda Veera käve vanõmpidõ naisi man ja pandsõ kirja. Nüüd om plaatlindistüse’.
Inne oll´ Natil „Mõista-mõista meelitarka“, nüüd kõik laulva’ tuud. Mõista-i ma üteldä’, om tuu Nati laul vai om täl latsõiäh kuuldu. Kõik õi tiiä’ ka, õt kas om kellegi laul. Varahampa oll´ õks, õt Poloda nulga laulu’ ja Petseri takast külli laulu’, nüüd om kõik segiläbi. Õga sõnno tegijit olõki-i pall´o. Nii võttki iistütlejä kellegi laulu. Ku ma siih laula ja Talinah laul kiäki, siis olõ-i midägi. A ku ma laula ja Verska uma’ laulva’, sis saa viland, õt sama’ laulu’. Laulõ jo tetäs ka kuningriigist, a nu jää-i elämä. Mu arvosaamisõga olõs paremp niiviisi, õt ette olõs teema tiidä’. Ma eis’ olõ küll kohapääl tennü. Ku ütskõrd anti teema ette, sis ma arvssi, õt nüüd tulõ pall´o laulõ, a õks olliva’ nuusama’ inemise’. Võisi’ teema olla’ tiidä’, sis inemise’ nägevä’ rohkõmp vaiva ja sis võib-olla- n´oo’ laulu’ jäävä’ ka elämä. Laul imäle, millega ma võistli, oll´ mul varahampa valmis, kaustiguh. Õs olõ’ lihtsalt kohkil laulda’. Ku sääne teema tull´, sis võtsõ kasutusõlõ, veid´o kohendi. Õga ma kuningriigih olõki-i pidolinõ olnu, ma tii laulu võistlusõst, tüüd. Ku om ar’ laultu, sis nakas pido.


Kuvvamuudu tetä’, õt noorõ’ nakasi’ rohkõmp laulõ tegemä?


Ma olõ-i sundnu. Küll tulõ hindäl tahtminõ. Mu latsõlats Bianca om tennü „Valgõ jänesele“ üte salmi lõppu ja tuud taht tä kõgõ laulta’. A Miktämäe koolih om üts tütrik, kia tekk´ ka laulu, minkaga ma veiga rahul olõ.
Kõkõ paremp om latsõl tetä’ laul sõbralõ sünnüpääväst: mõni laul höste, mõni tege käsitüüd – panõ’ s´oo laulu sisse. S´oo om alostusõst hüä.


Midä sa sis tiit, ku sa laula-i?


Käsitüüd. Mul om päävä’ nigu tüüpäävä’. Mul om õgalõ perreliikmõlõ sokipaar olõmah. Kõigil om ka elokaaslasõ’. Mul omma’ ka peele’ vanah viläaidah. Umal aol sai ka kampsõ ja mütse tettü, nüüd olõ-i vaia. Ma istu leso pääl ja kua.


Pall´o-pall´o õnnõ Hainsoo Minnalõ, lihtsalõ, hüä hingega lauluimäle Poloda nulgah.



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood