Hüä kitt parembat.

Setomaa ülembsootska Tormi Piret: Saa arvu, määndse rikkusõ vanaimä-vanaesä mullõ anni’ (0)

Pall´o õnnõ, Setomaa vahtsõnõ ülembsootska! Olõt nüüd saanu jo mõni nätäl Kiiorat hoita’. Kuimuudu n´oo’ päävä’ ommava’ müüdä lännü’?

Olõ pruumnu arvu saia’, kiä ja mia ma sis nüüd olõ. Määne ülembsootska om Paaba Palaga. Mille inemisõ’ mo kabla otsa handa tulli’, midä minult oodõtas.

Kõnõlõ’ umma paku pääle astmisõ lugu. Õgal varadsõmbal ülembsootskal ommava’ olnu’ uma’ tundõ’, õt mispärast just siis tulle tunnõh, õt nüüd om õigõ aig. Määne om su lugu?

Tulli timahavatsõhe kuningriiki Pööni küläga. S´oo oll´ tävveste tõistmuudu kuningriik – kõik aig tull´ olla’ üte kotussõ pääl ja õnnõ kõnõlda’ ja näüdädä’ külaliisilõ Pööni küllä. Kooni küllä astõ Kroonikogo esindüs ja pallõl´ minnä’ paku pääle ülembsootskast kandidiirmä. No mito vuuri ütli ar’, a ku uma külä inemisõ’, uma Pöönikõsõ kallikõsõ’ anni’ ka mo toetusest allkirä’, sis naksi jo mõtlõmma. Jovva-s midägi ar’ mõtõlda’, ku mano astõ ülembsootska Leima Aarne, saat´ mo puulõ pikä tõsitsõ pilgo ja ütel´ õnnõ üte sõna „Piret“. Saanu tiidä’, õt pääle minno kandidiirvä’ viil kats miist, ütli julgõhe „jah“. Olli kimmäs, õt tulda-i naase handa, ku kats miist omma’ olõmah. Läts tõisildõ…
Ka eelmine aastak ollit sa paku pääl, kuimuudu s´oo vuur paku pääl oll´ erinev eelmitsest aastagast?
Minevä aastaga oll´ kõik tõistmuudu. Leima Aarne oll´ kimmäs ja tukõv kandidaat, kedä oll´ s´oost aastagast Setomaalõ väega vaia. Mul oll´ hüämiil olla’ abist timä tiil võidulõ ülembsootskast saamisõl.

Määntse’ ommava’ su plaani’ ülembsootskana?

Meil om Setomaa, om seto leelo, seto rõiva’, seto raamadu’ ja muu sääne. A innekõkkõ om meele vaia seto kiilt. Eloh seto kiilt, mia olõ-i muuseumi poolka pääl, midä inemisõ’ õgapäävädselt Setomaal kõnõlasõ’. Ka välähpuul Setomaad seto perrih. Tahasi’ väega eishindä iihkujoga tuud propagiiri’.

Ma olõ tandsooppaja. Olõ tuud tüüd kogo elo tennü ja tuud ma mõista tetä’. Mo tiidä’ olõ-i Setomaal olnu viil peris umma tandsopito. Ma arva, õt aig om käeh.

Kõnõlõ’ viil lähembält s´oost seto tandsopido mõttõst.

Mõttit om pall´o. A õgas ma ütsindä pito naka-i tegemä. Tahasi’ ummi plaanõ edimätse as´ana Kuningriigi Kroonikogoga arota’ ja sis saa jo täpsebält kõgõst kõnõlda’.

Sa kõnõlõt Petseri-poolõ seto kiilt. S´oo om peris haruldanõ, s´ood kuulõ-i inämp sagõhõhe. Kiä sullõ seto kiilt opas´?

Mul om tuu õnn, õt mullõ olõ-i kiäki seto kiilt opanu, tuu oll´ mo imäkiil. Latsõpõlvõh olli kõik suvõ’ vanaimä-vanaesä man Pööni küläh ja nimä’ mõista-s tõisildõ kõnõlda’. Tuuperäst ma mälehtägi hinnäst inne kõnõlamah seto keeleh ja peräst tuud eesti keeleh. Parhilla’ saa arvu, mändse rikkusõ vanaimä-vanaesä mullõ anni’.

Su juurõ’ ommava’ Pööni küläh, tõõsõl puul kontrolljoont. Määne elo tah olle, ku sa lats ollit?

Latsilõ paistus õks hain haljamp ja taivas sinitsemp. Illos elo oll´. Neli talokõist, kõgõ rohkõmp inemiisi elli Tormi-naidõ taloh. Oll´ vannu inemiisi, oll´ latsi. Kar´amaa oll´ lambidõ, hobõstõ ja lehmiga, kogo külä eläjä’ olli’ ütel kar´amaal. Võe, ku väega mullõ miildü tsilekõisi man kävvu’ – tiiä-i mitu tunni ma tah õga päiv võisõ olla’. Moro pääl kul´adi’ kana’ ja kikka’, pini’ ja tiid´o’. Latsõ’ magasi’ hainakõlgusõh, üts üü üteh taloh, tõõnõ üü tõõsõh.

Mis elo om parhilla’ Pööni küläh?

Parhilla’ Pöönil inämp ello olõ-i. Elä-i tah üttegi inemist. Õnnõ võsu kasus. Vot om hallõkõnõ…

Pööni külä oll´ su iistvidämisel Luhamaal Seto Kuningriigih ja Pööni külä sai ka kõgõ paremba külä avvuhinna. Oll´ õks illos küläkõnõ teil – tull´ õks miilitsäst müüdä minnä’ ja katõh eksemplarih paprõ’ täütä’. Nii nigu om. Pööni külä luu’ olliva’ kah nätä’ ja kullõlda’.

Kinka tüü tulõmusõl s´oo külä sai kuningriigih nii illos ja hüä?

Tuu Pööni külä häöminõ om meele kõigilõ väega hallus olnu. Tuuperäst ma tahtsõ tetä’ uma latsõpõlvõ küläkõsõlõ tenokumarusõ ja näudädä’ Kuningriigih, ku illos küläkõnõ oll´ ütskõrd Setomaal. Kõrraga oll´ Pööni külä Kuningriiki tuumisõ mõttõga nõuh lellätütär Tsopatalo Helju, kiä and´ ka mõttõ panda’ telgi sainu pääle suurõ’ pildi’ Pööni küläst. Mo esä ja Helju avidi’ otsi’ vannu pildikõisi. Ma sai tutvast mitmõ Pööni küläst peri inemisõga ja näide käestki korssi vannu pildikõisi ja mälestüisi. Helju tütre’ Marika ja Tiina olli’ suurõst abist – küdsi’ piirakit ja keedi’ sõira, midä Pööni küläliisilõ pakku’. Väega suurõ teno tahasi’ anda’ Keerpalu Arvilõ – timäldä olõsi-i Kuningriigi Pööni saanu säändses, ku tä sai. No ja muidogi uma ülä oll´ ka aamõtih – püssäga vinne piirivalvur. Õks hindä mõlõmba’ tütrekõsõ’ ja üts Kultuuriklubi SETOLUU’ kabõhinõ olli’ ka kotussõ pääl toimõtamah. Ja latsõ’ joosi’ moro pääl – õkva nigu vanastõ peris Pöönil.

Kõnõlõ’ veid´o ka umast hõimust. Kes su hõimust viil parhilla’ Setomaal eläs?

Suurõmp jago hõimust om Vana-Irboska, Mõla ja Petsere surnuaidul. Mul om üts väega suur unistus – ma tahasi’ Vana-Irboska üte matussõ pääle, mia om õkva Truvori risti man, panda’ havvakivi, koh olõsi’ suuri tähtiga kiräh nime’. Õt õgasagamatsõ’ vinne grupi’ näesi’, õt s´oo om õks mustinõ setodõ maa.

Mõlah käve kats aastakka tagasi umatsidõ matust otsmah. Lövvä-s, pääle oll´ matõt. Vanaimä-vanaesä, lell, lellänaane ja lelläpoig omma’ Petsere surnuaial, vanaimä imä niisamatõ. Põimukuu keskpaigah jäi jäl’ üts seto tah piiri takah vähämbäst – vanaimä sõsarõpuja naane matõti Petsere surnuaida.

Seto kultuuri hoit piiri takah eloh lellätütär Tsopatalo Helju, üts tõtõstõ kimmäs seto naane, kiä minevä aastak oll´ Setomaa aastaga vanaimä. Lelläpujanaane ja timä latsõ’ perridõga eläse’ ka piiri takah. Tõõsõ’ noorõmba’ inemisõ’ omma’ ar’ Eestimaalõ tulnu’.

Olõt kimmäs naane, nelä latsõ imä ja eiski jo nelä vanaimä. Su esä eläs Tartoh. Kõnõlõ’ veid´o umast perrest. Kuimuudu pereh su ülembsootskast valimisõ vasta võtt´?

Mo Pööni küläh sündünü esä om 90-aastaganõ. Olõ timä üle ullidu uhkõ. Ku ma määnestki seto sõnna mõista-i üldä’, sis küüsü õks esä käest.

Latsi om mul jah nelli – kats tütrekõist ja kats pujakõist. Katõl vanõmbal latsõl om jo katõ pääle nelli last, tuu tähendäs, õt ma olõ neläkõrdnõ vanaimä. Vai paaba, nigu latsõlatsõ’ minnu kutsva’. Mo ülembsootskast saaminõ tekk´ kõgõ suurõbat hüämiilt 6-aastagatsõlõ tütretütrele, timä juusk´ Kuningriigih kõrraga mano Paabat kallistamma, selle õt timäst sai nüüd peris printsess.

Ma mälehtä, õt kui su poig Ando-Temmo oll´ väigokõnõ, sis tä oll´ üteh uma esäga üts kimmämb Seto Latsi Koolih käuja. Kui poig läts kuuli, sis ti asuti’ kultuuriklubi Setoluu’. Kõnõlõ’ veid´o kultuuriklubist Setoluu’.

Mul om eloaig tuu hädä olnu, õt tandsooppajana tulõ mul tüüd tetä’ sis, ku tõisil inemiisil om vaba aig. Nii saa-s ma joht latsõga õdagudsõl aol kohki kävvu’. Ku mo miis oll´ vähämbä pujaga jo tükk aigu Seto Latsi Koolih ar’ käunu, tull´ tä ütskõrd kodo ja küüsse: „Mille mi pia tõisi man käuma seto kiilt ja laula opmah, ku sa eis’ mõistat väega höste näid opada’?“ Nii ma teigi uma as´a – kultuuriklubi SETOLUU’, koh optas ja tetäs kõkkõ, mia käu kultuuri ala. Edimätsel kotussõl om seto kiil – mi kõnõla jutussit, loe ütitsõlt Setomaa aolehte ja tõisi setokiilsit raamatit, muidogi laula, tandsi ja tii kõkkõ muud, mia käu seto kultuuriga ütte. Huvtav om tuu, õt pääle seto juuriga inemiisi omma’ mi mano tulnu’ mitmõ’ säändse’ inemisõ’, kia olõ-i kuigimuudu Setomaaga köüdet. Ma õks ütle, õt õgas vinne keele opmisõst olõ-i vaia vinne juuriga olla’ vai säksa keele opmisõst säksa juuriga. Tulgõ’ õks opma seto kiilt – kultuuriklubi SETOLUU’ om tuu jaost õigõ kotus! Mi edimäne kokkosaaminõ s´ool sügüsel om 13. põimukuu pääväl. Nakamigi kuuh käuma kesknädäliti kell 17.30 MODUSe salongih, Narva mnt 50 Talinah.

Olõt ka Verskah tandsooppaja. S´oo aastak oll´ eriline tuuperäst, õt su juhõndamisõ all veit Talinahe tandsopidolõ latsirühmä, kost poolõ’ latsõ’ olliva’ Talinast ja poolõ’ Verskast. Minkperäst s´oo rühm sai nii kokko pantu?

Mul oll´ Talinah pundikõnõ latsi, kiä’ tahtsõ’ tandsopidolõ minnä’. Tuu jaost piat olõma katõsa paari. Verskast ka õks küüsti, õt kas ma määndsegi tandsorühmä tandsopidolõ minekist tii. No tah om viil rassõmp katsat paari kokko saia’, minevä kõrd oll´ mul Verskah sääne rühmäkõnõ, õt poolõ’ olli’ Verskast ja poolõ’ Oravalt. Mõtli sis, õt ku Verska ja Orava sai kokko panda’, mille sis Verskat ja Talinat saa-i. Ar’ tei. Meil oll´ kats tandsolaagrit – inne edimäst ülekaemist Talinah ja inne tõist Verskah. Nuu’ laagri’ olli’ latsilõ väega opõtligu’, selle õt suurõmp jago elli perrih ja sai nätä’ tõistmuudu ello, Verska latsõ’ Talinah ja Talina latsõ’ Verskah. Suurõ teno tahasi’ anda’ latsivanõmbilõ nii Verskast ku Talinast, a eiseränis Kapteni Evele, kiä Verska puult õks väega suurõst tugõjast oll´.

Su hindä latsõpõlv oll´ seotu Setomaaga ja Pööni küläga, siis vaihõpääl ollit muial, Talinah, ja nüüd viimätsil aastakil om sinno sagõhõhe Setomaal nättü (nii oppajana ku sündmüstest osavõtjana). Kost tulle nüüd s´oo Setomaa kutsõ? Võit kimmähe üteldä’, õt Peko nakas´ sullõ jo mõnõ aastaga iist märko andma. Kuimuudu sa eis’ s´ood tundsõt vai seletädä’ mõistat?

Setomaa kutsõ om mul kõik aig olnu. Tuu olõ-i ütelgi aol kohegi ar’ lännü. A midä sa hädäga tiit, ku kõrgkooli’ omma’ Talinah ja mehele lätsi pääliina ts´uralõ? Nii jäiegi elämä Talinahe. Üteh Seto Kuningriigih Verskah sai kokko Zaitsevi Reinuga, kiä kuts´ minno kuuli huvijuhist. Timäga om meeleh s´oo, õt tüüvestlusõl Rein küüsse, õt määndseh keeleh mi kõnõlõ. Ma ütli umah seto keeleh, õt mullõ miildüs õks seto keeleh. Kuuldõh mo suust kõrralist seto kiilt, läts tüüjutukõnõ kipõstõ eestikiilsõst. Huvijuhi aamõti panni katõ aastaga peräst maaha, a rõõm ja õnn õganädalidsõlt Setomaalõ kävvu’ om teno tandsooppamisõlõ käeh.

Ma mälehtä sinno, õt ku Leiko oll´ umma tegevüst lõpõtamah, sis sa ollit näide kõkõ viimäne vahtsõnõ liigõh. Kuimuudu sul õnnahu Leiko mano päsedä’ ja midä tah opsõt?

Setomaal ollõh olõ õks tahtnu ar’ kasuta’ kõiki võimaluisi, mia siih omma’. Edimätsena kõlsti Lõvi Lainele ja küüsse, kas Kuldatsäuka võõdas vahtsit lauljit. Võõdõti. Aastaga peräst võti julgusõ kokko ja kõlsti Hirsiku Veeralõ. Timä om mo esäga Petsereh üteh korterih elänü, ku koolih käve. Mõtli, õt vaest tutvusõ’ avitasõ’. Nu Veerakõsõl sai nii hüä miil tuu pääle, õt ma taha Leikohe tulla’. Aastak sai käutus, sis läts pargikõnõ poolka pääle. Tuu oll´ väega opõtlik aig. Veera julgust´ minno sõnnu tegemä, iist ütlemä, killõt laulma. Õt Veera om kogo elo oppaja olnu, olõ-s koori prooviki säändse’, õt tuldas kokko ja kaetas sis, mia saa. Timäl oll´ õga kõrd kõrraligult plaan paigah, midä ja kui proovih tetäs. Suur ait´umma, leelopargikõsõ’ Kuldatsäuk ja Leiko, olõ ti käest pall´o tiidmisi saanu seto leelo ja elo kottalõ!

 Kasutat ka nimme Paaba Palaga. S´oo om vahtsõnõ nimi. Kostkotsilt s´oo om tulnu?

Vahtsõt olõ-i midägi. Paabast saie ma jo 21-aastagatsõlt, ku sünnüdi edimätse latsõna tütre. A ristidu olõ ma Pankjavitsa kerkoh ja tuu tükü tei vanaimä nii ar’, õt imä-esä tiiä-s midägi. Nõukogodõ aol latsi väega ristitä-s. Ma olli jo peris suur tütrik ja ku papp küüsse, õt mia nimest saa, ütel´ vanaimä „Pelageja“. Tuu om seto keeleh Palaga. Ja kokko kõlbas höste – Paaba Palaga.

Määne tunnõh sul om parhilla’, õt ku ma aastaga peräst sult küüsü, õt minkõ üle sa olõt kõgõ rõõmsamb uma ülembsootska aastagalõ perrä kaiõh, sis mis s´oo võisi’ olla’?

A tuud tulõgi aastaga peräst küüssü’. Parhilla’ om mul väega hüä miil, õt ma taha’ paku pääle õks lätsi. Edimätse’ kats nädälit omma’ tõtõstõ ilosa’ olnu’.

Laaneotsa Annela



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood