Saa-ai tuust pinist purõjat, kes pal'lo hauk.

Tormi Aleksa 90! (0)

90 aastakka ilolist ello täüs!

16. veebruaril sai 90-aastakatsõst Pööni küläst peri Tormi Aleksa vai Pööni Aleksa, nigu timmä ka kutstas. „Nii vanast olõ-i mul ütski miissugulanõ elänü, ma olõ nimä’ kõik üle elänü,“ om juubilar uhkõ.

Aleksalõ miildüs väega kõnõlda’, kuvvamuudu tälle Tormi nimi sai. Timä esä Ando oll´ tuu, kiä käve perenimme võtmah. Valikuh oll´ kats nimme – Pärn ja Torm. A Ando mõtõl´, õt torm om õks kõvõmp – saa pärnast jako külh. Nii omgi Aleksa eloaig Torm olnu. Pööni küläh sündünü, a tuud mõista-i üldä’, kas jo vahtsõmoodulitsõlt tarõh sängüh vai vanamoodulitsõlt sannah. Jaaska koolikõnõ om süämeh ku edimäne tarkuistõ andja. Peräst sai koolih kävvu’ viil Petsereh ja Võrohki.

Õgas tuu Tormi nimi timmä ullimuudu tormilitsõst joht olõ-õi tennü – timäl om tähtsämbit asju eloh olnu õnnõ üts, a tuu iist hüä’ – üts tüükotus EPAh, üts naane, üts lats. Mitä pall´o om olnu? Viläpuid. Algusõh Pööni küläh, a ku sinnä’ lasta-s inämp, sis suvilaaiah Ihastõh. Luulõtuisi om pall´o – näid miildüs timäle viil 90-aastakatsõltki pääst ette lukõ’. Kiili om pall´o – imäkeelele seto keelele omma’ mano tulnu eesti kiräkiil, vinne, säksa, inglise, soomõ, ladina ja esperanto kiil. Nummõrisi om pall´o olnu – sündümisõ ja kuulmisõ kuupäivi meelehhoitminõ om olnu Aleksalõ miiltpite.

Latsõpõlvõ mälestüse’ omma’ kõgõ lämmämbä’ mälestüse ‘ja inne juubõlit kõnõli Aleksa mõnõ näist.
Aleksat om kõik aig kisknu korgõmpahe. Pööni külä katussõ` omma latsõpõlvõh kõik ar’ käutu. Lastukatussõ` olõ-s ronimisõst vai käumisõst hüä’, a olgkatussit pite sai höste alla sõita’. Rehealosõ olõst katus oll´ jo vana ja sammõl oll´ pääle kasunu. Katusõ viir oll´ matal ja tuuperäst oll´ hüä maaha saia’. A tuu allasõitmisõga tull´ sammõl katusõ päält maaha. Esä Ando näe-s ja saaki-s tiidä’ – oll´ sõaaig ja tuulsamal suvõl palotõdi maja’ maaha. Pahandusõst pässi ar’, a hindäle süäme pääle om s´oo asi õks jäänü.

Pääle katussidõ miildü Aleksalõ poiskõsõna ka puiõ otsah kävvu’. Sanna kõrval kasvi kats suurt lõhmust, kar´amaal ol´ kõiv. Ja maaha sadanu om tä näide otsast mitu vuuri.

Inne ku Aleksa nakas´ massinidõga sõitma, oma tä ar’ pruumnu sõitmist kõiksagamastõ eläjidõga – oina, tsia, lehmä säläh, hobõsõst kõnõlõmalda. Tsiga oll´ kõgõ hullõmp – juusk´ lauda kivimüürile väega lähkohe ja Aleksa jalg jäi tsia ja müüri vaihõlõ. Rohkõmp tä tsia sälga olõ-i lännü.

Parhilla’ eläs Aleksa Tartoh, kohe ta pääle ülikuuli om elämä jäänü. Om vanaesäst neläle latsõlatsõlõ ja vanavanaesäst kolmõlõ väigokõsõlõ tütrigukõsõlõ. Ku määnestki seto keele sõnna timä käest küüssü’, sis edimäne vastus om: “Tiiä-i ma’.” A veid´okõsõ ao peräst kõlstas ja sõna om olõmah.

Ilolist ilosa elo jakkumist Tormi Aleksalõ, kõgõ vanõmbalõ Tormilõ ja Pööni küläst peri setolõ!

Tormi Piret, juubilari tütär



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood