Putku-ui sitta, sitt haisas.

Üle mere minnä’, tulla’ (0)

Setomaa kolmõ muusiumi rahvas käve ütehkuuh katõpäävätsel reisil Hiiumaal. Päämäne mõtõh oll kaia’ ja kullõlda’, õt kuvvamuudu sääl ka’ muusiumi’ eläse’ ja mäntse’ näil nuu’ omma’. Mõni inõminõ oll valu edimäist kõrda Hiiumaal ja tõisilgi’ oll 10 vai inäp aastakka tuust, ku viimäte sai sääl k´autus.

Ku tsiira-viira müüda Setomaad sõitõh rahvas sai kokko kor´at ja hüä mitu tunni Eestimaa teid piteh sõidõt, sis tull vasta suur vesi, minkõst saimi üle uhkõ laivaga’. Muido mi õnnõ kullõ ja kae televiisorist, õt midä sääl mere veereh kamandadas ja mäntsit laivu teltäs, tuvvas ja sis jal’ vaeldõdas ja vahtsit asõmalõ pandas. A no’ mi sai eis’ uma ihosilmäga’ ar’ nätä’ ja pruumi’, õt õks hüä mukav ja illos om tuu laivasõit. Maa inõmisõ’, nii ku mi olõ, mõnigi’ ts´uut nakas pelgämmä, ku vii pääl lainit näkk, a või üldä’, õt olõ-õs minneh õga tullõh tundaki’, õt üle lainidõ sõida. Bussitii oll mõnõ kotusõ pääl pall´o hullup ku viitii. Ku mi buss jal’ kõrralitsõ ja kõva maa pääl oll, sis tull tiijuht Heinma Sirje edepinki, õt seletä’, kõnõlda’ ja nii mi sõidi ümbre Hiiumaa.

Õdagus joudsõ üümajalõ ja hummogu varra muusiumi tiidüsdirektori Helgi Põlloga’ Mihkli talomuusiummi kaema ja peräst Kärdlä liina muusiumimajja hiidlaisi vanavarra kaema. Tõõnõ päiv saarõ pääl lõppi väiko nn seminariga’ ütidse tsõõrikkohvilavva takah, koh sai kipõlt küüsüt ja vastat, õt kiä kuvvamuudu om elänü’, kuis parhilla’ om ja kuvvamuudu sis edesi elo nakas minemä. A tuud tiiä-äi kiäki’. Mi lepe kokko, õt järgmäne kõrd tulõva’ nimä’ meele küllä ja sis mi saa ütidselt arota’, õt midä huvtavva om s´oo vahtsõnõ ilmaelo meele toonu’.

Verska muusiumi juhataja Kogreman Liis kotoh kõnõl: „Reis Hiiumaalõ and hüä võimalusõ hinnäst turistinä tunda’ – saia’ arvu, õt ku pikk võisi’ üts ekskursioonipäiv olla’, ku eismuudu kõnõlõsõ’ giidi’, mäntse’ atraktsiooni’ võisi’ erinevidõlõ inemisilõ huvvi pakku’, kuvvamuudu ilm mõotas reisiseltskunda jne. (Mi juhtu vihmatsõl pääväl saarõ pääle.) Tuu avitas edaspidi umma tüüd kõrvalt ts´uut tõistmuudu kaia’ ja vaest sis’ ka’ midägi’ ümbre tetä’. Väiga’ tähtsä om nätä’ ka’, õt kuvvamuudu tõõsõ’ muusiumi’ toimisõ’, ja kõnõlda’ ütstõõsõga’ õgapäävä tüükõrraldusõst. Ku mi näe, õt mia om tõisil parebahe, sis tulõ ka’ hindäl joudu mano ja vahtsõ’ mõttõ’. A õnnõs om kõõ säntsitki’ asju, mia’ umah kotoh höste, ja sis nakat nägemä, õt mõnõ kotusõ päält või mi eis’ uhkõ’ olla’. Hiiumaa muusiumi’ omma’ jo mitmõ filiaaliga’ sihtasutus, minkõh om hüvvä ja om ka’ viku, uma’ murrõ’, uma’ rõõmu’. Valdu kokkopandmisõga’ om väigagi’ tõenäolinõ, õt meilgi’ naatas vahtsõlt kõnõlõmma Setomaal muusiumõ kokkopandmisõst sihtasutussõ.

Hiiumaalõ sõit võtt pääliinast sama kavva aigu ku Setomaalõgi’ joudminõ ja samasäntse’ turismihuuao’. Tuuperäst mi võtigi’ pikä tii ette ja kävemi uurmah, kaemah, õt kuvvamuudu Hiiumaa muusiumi’ eläse’ ja mäntse’ omma’. Minkõ üle ma imehti, oll tuu, õt katõ päävä joosul ma kuulõ-õs üttegi’ kohalikku umakeelelist sõnna ja keelest ka’ kõnõlda-as. Hiiu kiil om jo nii mahlanõ. Tuust kõnõlõ-õs edimätse päävä tiijuht õga tõõsõl pääväl muusiumi inemisõ’. A õgas mi eis’ ka’ küüsü-üs. Meil kül’ kongressil hädäldedi, õt seto kiil om häömäh, a Hiiumaal k´auminõ and mullõ lootust, õt kõik olõ-õi viil peris kaonu’.“

Väigokõnõ poodipiatus, õt kodo midägi’ küläkostist osta’ ja poolõpääväne pikk sõit naaski’ pääle. A hüä, õt säntse mõttõ Verska muusium vällä pakk ja mi kõik sai kats päivä ütehkuuh olla’ ja meresaarõkõsõ illo ja ello ts´uut nätä’.

Paar huvtavva asja, midä mi tiidä’ sai: Hiiumaal oll õigõuslikkõ 19. saandi lõpuh 1500, 2011 rahvaloendusõ aigu 91; Hiiumaal olõ-õi muttõ.

Ma kül’ tehnä süämest teid kõiki, kiä’ ti s´ooni’ aoni’ olõt muusiumih tüüh olnu’ ja kinkõga’ no’ sai lühkokõnõ pikk sõit ar’ tettüs. Nii ku üldäs: Jumalalõ teno, kõik om höste!

Sarvõ Õiõ



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood