„Seto kirävara“ sar´a perämäne raamat „Kodotulli valgusõh“ (0)

Seto Kuningriigi aost tull´ vällä vahtsõnõ „Seto kirävara“ sar´a raamat „Kodotulli valgusõh“.  1922. aastal näkk´ ilmavalgust edimäne setokeeline kooliraamat „Seto lugõmiku I jago“, 1924. aastal II jago „Kodotulõ’“. Siski saa-s taast lugõmikust kooliraamatut, nigu kokkosäädjä Paulopriit Voolainõ oll´ mõtõlnu. S´oo ao inemistõlõ johtus edimäne seto lugõmik harvakult kätte, inämbüs om timäst vaest vähä kuulnu õga pall´o’ olõ-i timmä ka lugõnu.

2009. aastal pand´ Miktämäe koolimiis Jüriöö Vello kokko „Seto lugõmiku“, mis om mi ao lugõjalõ peris tutva raamat.
Mõtõh panda’ parhilla’ kolmandat vuuri lugõmik kokko tull´ tuuperäst, õt pall´ogi setokeelist kirändüst, mis om ao joosul vällä tulnu, olõ-i inemistõlõ kätte saia’. Kõkõpäält oll´ plaanih anda’ vahtsõlt vällä I seto lugõmiku teksti’ ja tõisi I Eesti Wabariigi aigu ilmunu kirätöid, nii õt nä omma’ keelelisõlt ar’ praavitõt. No peräkõrd sai raamat kokko pantu säntsist setokeelitsist materjalidõst, mis omma’ ilmunu inämb ku saa aasta joosul. Siiä’ ala käuva’ setodõ kirätükü’ ja näide eestikeelitsidõ kirätükke tõlkõ’, om ka säntsidõ autoritõ lugusit, kiä’ eis’ olõ-i seto’, a kirotasõ’ setoainõlitsi asju vai omma’ Setomaal kavva elänü ja tutva’ miikandi lugudõga vai siist näid kor´anu ja kirja pandnu. Lugõmikuh om säntsit kirätöid, midä om vähä avaldõt vai väega pall´o aigu tagasi avaldõt. Osa tekste om võõdõt arhiivimaterjalidõst, a üts jago om käsikirälitsi õga olõ-i vil’ trüküvalgust nännü.

Kõik śoo lugõmiku teksti’ omma’ jaatu teema perrä kokko ütetõistkümnehe jakko. Õga jago om saanu hindäle päälkiräst paar leelorita. Teema’ omma’ jaatu säänestmuudu: kodo ja inemisõ igä; küläelo; nali; luudus; kalendri; ineminõ ja ilm; aolugu; Petseri; imelinõ ilm; jutussõ’; rahvas kõnõlõs. Üts ja tõõnõ lugu kõlbasi’ nii siiä’ ku sinnä’ ja õga kimmäst piiri olnu-s vaest vaia säädä’, a niimuudu om jal’ lihtsamb lukõ’.

Keele poolõ päält om śoo lugõmiku kiräpilt peris kirriv. Õga autor kirotas seto keeleh, nigu timä kotoh om kõnõldu. Om ka eri muudu ülesmärkmist, nii ku ütte vai tõist sõnna om mõistõtu kirja panda’.

Kõigih toimõndõt kirotustõh pruumsõ jättä’ alalõ inemisõ hindä keele ja praavitõt sai inämb sõnavormõ, kirävahemärke, lausõt vai luulõrita kohendõt. Osa kirotusi tull´ panda’ kas tävveligult vai mõni jago näist seto kiilde ümbre ja tuud sai tettü, ku võimalik, autoriga inne läbi kõnõldõh.

Looda, õt ka śoo lugõmik herätäs inemisi setokeelist kirändüst lugõma ja eis’ ka seto keeleh ummi mõttit kirja pandma ja avaldama.

Õt mitte ar’ unõhta’ edimäst seto lugõmikku, om s´oo raamatu päälkiri toolõ justku kumarus: 1924. aasta „Seto lugõmiku“ II jao päälkiri oll´ „Kodotulõ’“, siih aga „Kodotulli valgusõh“. Ja õks s´oo raamat omgi sündünü hüäst mõttõst ja vajadusõst, a siski umaaigsõt lugõmikku meeleh piteh ja tuu iihkujol, tuuaigsõ paistusõl.

Palmi Silvi