Ma k´au mõtsa pedäjäkanda kakmah (0)

S´oo sügüse kõrrald Seto Käsitüü Kogo kuuhtüüh Rikka Ivvani taloga’ Küllätüvä küläh tõrvapäävä. Talo peremiis Raali Ain ütel, õt ku tõõsõ’ käävä’ sügüse siinde, sis timä k´au mõtsa pedäjäkanda kakmah. Innitsel aol aeti tõrva pedäjäkannast, -juurist ja ka’ kõokoorõst. Tõrvakanda kogotas sügüse ja palotõdas keväjätsel aol. Kannu’ saava’ teno vihmalõ ja lumõlõ puhtas, a ka’ kuiosõ’. Suuri kanda välläkiskminõ ja ar’ lahkminõ om rassõ tüü, tetäs käsitsi.

Küllätüvä küllä uma talo mano om Ain tennü’ korgõ truubaga’ tõrvaaho jo kümne aastaga iist. Ahjo lätt mitu suurt metallist korvitäüt kannupallu. Ahjo kütetäs pikki puiõga’ ja nuid pandas mano õga tunni takast. Kuumus ahoh nõsõs kooni’ 500 kraadini’ ja tõrv nakas juuskma 5 tunni peräst. Puid lätt õigõ mitu rummi ja kõrraga’ saias 120-130 liitrit tõrva. Ain müü tõrva kõigilõ huvilisilõ, liitri iist küüsüs 7 eurot.

Tõrv om tiidä’ kraam jo vanast aost. Tõrvaga’ üle tõmmat puu sisse lüü-üi seene’, tõrvat puu hoitus höste. Tõrva palotaminõ om vana tarkus, minkõ mi aoarvamisõ algusõh Läänemere viirde joudnu’ soomõugri rahva’ opõ’ täks baltlaisi käest. Balti keelest om lainat sõna tõrv. Tiiti, õt tõrvat puu lää-äi nii kipõlt mädänemmä. Õgal aastagal tõmmati puutõrvaga’ üle vankritsõõri’ ja riijalasõ’, õt nä piasi’ kavvaba vasta. Ja sammamuudu tetti ka’ lastukatsidõga’, alomatsi palkõga’, maa sisse pant postõga’ ja suussõ tõrvati ja muud kraami. Pall´o tõrva oll vaia mereveereh ja sisemaa järvi man. Tõrvati laivu, lootskit, köüsi, kalavõrka. Saari pääl tõrvati ka’ rõivast tett kängitsit. Rannaruutslasõ’ omma’ ülnü’: “Kõkkõ, midä sa tiit – tõrva’!”

Eestih kasutõdas tõrva ka’ kosmeetikatüüstüseh. Tõrvapääväl oll kohal Vana Jüri Seebikuast sootska Hüdsi Silver, kiä kõnõl ja näüdäs, õt kuvvamuudu tetäs tõrvasiipi. Tegeminõ eishindäst olõki-i keerulinõ, ku om tiidä’, õt midä ja ku pall´o om vaia. Seebitegemisõ man piat täpne olõma. Hüdsi Silveril läts umajago aigu, inne ku tõrvaseebi ainõ’ sai õigõhe paika säet ja siip tull vällä nii ku vaia. Tõrvasiipi ostõtas seebipoodih kõgõ inäbä.

Tõrvasiip puhastas, samal aol niisutas seebi sisse pant palmirasv nahka. Tõrv võtt vähäbäst vai häötäs ar’ nahahaiguisi, näütüses psoriaas, ekseem, kõõm. Seebiga’ saat puhtast mõskõ’ väiga’ plekilisi rõivit. Tõrv om läbi ao olnu’ hinnat kraam, mia’ om ütsä haigusõ vasta. Tuuga’ arstiti varbavaihit, mia’ olli’ haudumma lännü’, ja liigesehallu. Eiski’ haltava hamba pääle panti männitõrva. Mõntkõrd määrti siiri tõrvaga’ hussõ ja parma vasta. Arvati, õt hussi’ pelgäse’ tõrva haisu ja nä tulõ-õi inemisi ja maiu mano. A väiga’ pall´o tohi-is tõrva kõrraga’ naha pääle panda’, nahk võidsõ maaha tulla’. Saarõmaal tostidi rabandusõ saanu’ nõna all tõrvasuitsu ja inemine nakas heränemmä. Lõõnõ hiitmisõl panti vii sisse ts´uut tõrva, sis oll sannah kergep hingädä ja hingämisteie haigusõ’ kattõ’.

Raali Ain tege kuuhtüüd mitmõ Setomaa ettevõtjaga’, kinkõlõ om tõrva vaia – ehitäjä’, seebikiitjä’, ja hüdsi om vaia sepile. Innidsel aol palodi’ talomehe’ õgaüts eis’ tõrva nii pall´o, ku näil vaia läts. A Eestih oll kotussit, koh tõrvapalotus vannamuudu avit kukimuudu hinnäst eloh hoita’. Suurõba’ tõrvapalotusõ keskusõ’ tekkü’ pedäjämõtsu mano: Saarõmaal Mustjalah, Hiiumaal Kõpu puulsaarõl, Kagu-Eestih Pihkva järve lähkoh Orava mõtsu seeh.

Tõrva aeti kõgõ inäbä pedäjäkannast vai pedäjäpuust. Kuusõtõrva arvata-as kuki’ hüäst, selle õt tuu oll kliipüv ja võidsõ talvõl rattidõl ar’ külmädä. Kõgõ parebas hinnati pedäjäpuu kõgõ vaigutsõppa jako – kannu’ üteh juuriga’, midä nimetedi tõrvasõ’, ka’ tõrvandid (Lõunõ-Eestih), sakardid (Lääne-Eestih) vai sakud (Saarõmaal). Umaaolitsõl üüsedsel ahingupüügil – tulusel k´avvuh palotõdi nuid paadi nõnna kinnitet haralitsõ tulõravva pääl valgusõnäütäjänä.

Rikka Ivvani taloh olnu’ tõrvapääväl oll ka’ koolilatsi, kiä’ vaest sai’ mõttõ uma tulõvasõ äriettevõtmisõ jaost, õt saat tetä’ kotoh tüüd ja olõt eis’ uma ao peremiis. Seebimeistri Hüdsi Silver juhtu seebitegemisõ mano kogõmalda’, a tä toonit, õt väiga’ tähtsä asju müümisõ man om jutt, lugu. Ain om tunnõt puutüümiis ja vannu huunidõ kõrdategijä. Eestih tõrvaajajit olõ-õi pall´o, selle õt tuuga’ om hulga tüüd ja vaiva.

Lõivu Merlin