Kivilegi jääs tsopp külge, kohe alati pääle tsilkelles.

Seto tandsutarõ Obinitsa muusiumih (0)

Obinitsa muusiumi tarõ oll 21. oktoobril tandsulinõ. Mõtõh, õt om vaia tandsi’, tull Kooseri Viivika puult. Ao löüdminõ om kõõ rassõ, kõigil om liisnalt pall´o tegemisi. Ku tahat kohegi’ minnä’, sis midägi’ tulõ edesi tougada’, tõõsõst kõrrast jättä’, midägi’ suutumast ar’ jättä’.

Mullõ meelüs opada’ uma tütre Maar´a ja poig Jaaniga’, selle õt meil om ütine ja samah õgaütel eismuudu arvusaaminõ tandsmisõst ja seto tandsast. Kiä’ omma’ tulnu’ tandsma, saava’ ja võiva’ üteh kõnõlda’, küüsüdä’ – om ütine arotaminõ. Tandsmisõ man samma ar’ opminõ om lihtsa treening, aoga’ jäävä’ päähä, a mi proomi seletä’, õt mille vai midä mi tii ja minkperäst säänestmuudu hinnäst liiguda. Õgaütel om ummamuudu kihä ja mi olõ-õi ütevana’, tuuperäst mi liiguda hinnäst säänestmuudu, kuvvamuudu mi olõ luud. Ütine om vaest tuu, õt mi võisi’ üles löüdä’ setokõisilõ umadsõ olõki ja tandsmisõ. Ku kaia’ näütüses kihnlaisi tandsmah, sis vooriga’ saat arvu, õt nä tandsva’ ka’ meele kõigilõ tutvit tandsa ummamuudu, ja sääne juun ja arvusaaminõ võisi’ meilgi’ olla’. Suurõ hoolõga’ omma’ setokõsõ’ tahtnu’ saia’ eestläisist, õuruuplaisist ja ao joosul om naanu’ häädümmä.

Parhilla’ tahetas tulla’ Setomaalõ kaema ja tahetas oppi’ seto kultuuri, ka’ tandsa. A tohi-i unõhta’, õt kõkkõ läänepuult tulõvat om mi ümbre ja ka’ jo mi seeh nii hulga, õt uma pääle tulõ kõikaig mõtõlda’ ja tuuga’ tiidligult tegeldä’. Maki’ otsi, kae, kullõ, panõ kõrvotsidõ, arota midägi’ mõntkõrd vallalõ, panõ vahtsõst tõisildõ kokko, saa midägi’ kostki’ tsilgakõsõ jal’ tiidä’ – säänestmuudu hoia umma, proomi hoita’ hindäh alalõ, joosõ-õi kõgõ vahtsõga’ üteh. Ja nuid palakõisi, tiidmisi sis proomigi’ nii tandsmisõ ku ka’ laulmisõga’ läbi hindä kõnõlda’ ja opada’ nuilõ, kiä’ muidogi’ tahtva’ tuud.

Sääne kõnõlõmisõga’ tandsutarõ sis ollegi’ puulpühä muusiumi väikoh roomih. Kokko oll tulnu’ rahvast Tartost kooni’ Nedsäjä küläni’, oll suuri, oll miihi, oll latsi – nii ku eloh õgapäävätselt õks om. Latsõ’ mässi’, kai’ kõrvalt, ku tull iso, sis nä kungõli’ ka’ tsõõrih, ku näile paistu ikäv, sis tull immil näidega’ ts´uut olla’. Muusiumi tsõõriklaud oll nõstõt edetarrõ ja tagatarõh oll parralt ruumi.

Ku mi lövvä s´oo aastaga numbri seeh viil üte vababa puulpühä, sis huvilisõ’ omma’ oodõt.

Ait´umma tandsjilõ ja pillimehele!

Sarvõ Õiõ,
muusiumi pedagoog



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood