Leelokonverents (0)

Ma märgoti, minkõst laulõti vanastõ ja minkõst laulami parhilla’. Kuis inemine kasus seto laulu sisse ja miä tuust sis saa. Kiräh omma’ mu mõttõ süämest ja hüäst tahtõst kõigilõ üteh mõtlõmisõst ja arotamisõst.

Kinkõ uma om seto laul, seto leelo? Kinkõ uma’ omma’ nuu’ sõna’, mitä mi parhilla’ laulami? Mullõ paistus, õt osalt olõ mi nuu’ sõna’ lainus saanu’. Lainat asjo piat mõistma hoita’.

Pall´o sõnno, miä mi parhilla’ laulami, omma’ mi vanaimä’ vai vanavanaimä’ laulnu’, a kost nimä’ sõna’ võti’. Vanastõ oll seto laul näide jaost ku kõnõlõminõ. Laulda’ oll vaia tuu jaost, õt miäkit üldä’ niimuudu, õt tõõsõ’ ka’ kullõsi’. Pall´o mõttit, murrit ja illo sai sis laulu sisse sõlmi’. Pall´o oll vaia laulda’ moodukeelehki’ üteldeh motivatsioonist tüü tegemise man. Minkõst mi laulami täämpä? Mi võtami pall´o vanaimmi laulõ ja laulami naid edesi. A mitä nuidõ sõnnoga’ edesi andas? Näide ello ja näide mõttit.

Tõõnõkõrd, ku ma naid sõnno kullõ, paistus mullõ, õt parempahe olõki-i võimalik sõnno kokko säädä’, ja ku ma kullõ sis tõõnõkõrd täämpätsel pääväl tett sõnno, paistus tuu vana laulu kõrval kuigi’ võõras. Tuu võõras omgi vahtsõ ao uma’ laulu’ ja aastitõ peräst vaest kullõs kiäki’ naid sõnno ja mõtlõs, õt kae’, ku höste laulõt. Asi om tuuh, õt kiil ja välläütlemisõ viis omma’ nii pall´o muutunu’. Mi kõnõlõmi seto kiilt ka’ tõistmuudu, aoga’ lätt niimuudu, olõ-õi midägi tetä’.

Minkõst laulva’ parhilla’ leelokoori’? Nä laulva’ nii vanaimmi sõnno ku tegevä’ ka’ eis’ sõnno. Leelokoori’ lauli’ kokko vanastõgi’, a kuis sis kokkolaulminõ käve, tuud tiiä-äi. No’ paistus, õt leelokoori saat kaia’ ku kooli klassõgi’. Sa piat alostamma alostusõst pääle. Kokko saava’ inemise’ – mõni om inne laulnu’, mõni olõ-õi, a taht, nii ku edimätseh klassihki’. Seto laulu sisse kasuminõ võtt aigo. Võtt peris mito-mito aastat aigu. Kõgõpäält laulat vanaimmi sõnno, või olla’, õt saa-ai perüs arvogi’. Sis nakat sõnnost arvo saama ja proomit näid kõrdapiteh miilde jättä’. Tahat laulda’ tävvelitsempält, selgempält, parempahe. Üts kõrd mõtlõt, õt proomisi’ eis’ ka’ mõnõ’ sõna’ säädä’, kõgõpäält sis vanaimmi sõnno abiga’, sis jo ummi sõnno kokko panda’. A kas tuu, kuis ma uma’ sõna’ parhillatsõh aoh kokko panõ, om õigõ? Kinkõ jaost tä piasi’ õigõ olõma?

Ma olõ joudnu’ sinnä’, koh taha-ai inämp laulda’ tõisi tett sõnno, tahasi’ mõista’ vai pruumi’ eis’ ka’. A tiiät, sis tulõ hirm pääle. Tulõ pääle mõttõkõnõ, õt ma looda, õt kiäki’ mu sõnno kuulõ-õi. Tulõ pääle hirm, õt tulõ õnnõ halvastõ ütleminõ. A vanastõ ka’ jo ülti ja arotõti. Vaest om asi tuuh, õt vanastõ arotõti umavaihõl ja nuu’ jutu’ jäivä’ kuigi’ inemisi vaihõlõ. Parhillanõ maailm lask läbi interneti üldä’ pall´o rohkõmp ja nuu’ jutu’ jäävä’ internetti alalõ. Tuust vaest tulõ ka’ suurõmp hirm pääle.

Laulda’ saa hindäle vai tõisilõ. Edimält mullõ veiga’ miildü tõisilõ laulda’. Õkvalt tull sääne tunnõh pääle, õt hüä om kaia’, ku tõõsõ’ kullõsõ’. Nii ku mõistasi’ midägi’ säänest, mia olõ-õi peris tavalinõ kõigi jaost. A laulmisõga’ sai tuu tunnõh otsa. Inämp taha-ai pall´o tõisilõ laulda’. No’ om kuigi’ hindäle laulda’ pall´o paremp. Vai laulda’ kohki’, koh kiäki’ olõ-õi õkvalt kullõma tulnu’, kuigi’ nii, kuis olõminõ and ette tuu laulmisõ. Ma arva, õt tuu om ka’ seto laulu seeh kasuminõ. Ja kindlahe olõ-õi tuu halv. Kindlahe hoit säänegi’ laulminõ seto laulu.

Hõrna Maar´a