Ku süvvä tahat, olõ-õi' siidipõllõ, kuldsõrmust hallõ.

PINO NASTA – kia tä oll´ (0)

Aokiränik ja kiränik Pino Nasta oll´ sündünü’ 1. juulil 1934. a ja kuuli 83-aastagadsõlt 15. detsembril 2017. a. Nasta sündü Usinitsa küläh tuuaigsõl Petserimaal. Oll´ taloperre ütsäs lats. Koolih käve uma kodo lähkoh Miktämäe 7-kl. Koolih, minka lõpõt´ 1948. aastagal kiitusõga. Edesi läts koolitii Tarto liina. Tartoh käve tä ka korgõbah koolih – Tarto Ülikoolih, opsõ sääl aokirändüst. Nasta tulõt´ eis’ taad aigu miilde niimuudu: „Sis olõ-s määnestki aokirändüse osakonda, tuud opati eesti filoloogia man. Ütskõrd tull´ Peegli Juhan müüdä ülikooli karidori, ma passõ pääle ja karksi mano, õt ma taha kah žurnalistikahe tulla’. Tä õnnõ kai niimuudu ja ütel, hääkene külh, tulkõ’ ülehummõn edimäiste loenguhe.” Tä oll´ Juhan Peegli II lennu tudeng.

AOKIRÄNIK

Pääle ülikooli lõpõtamist läts tä tüühü Elvahe, tüükotsõst sai Elva rajooni aoleht Uus Tee, palka sai 650 ruublit. Tuu olle inne 1961. aastaga rahareformi, ku ruublidõl nullõ takast maaha võõdõti, olõ-s elo kittä’.

Alatõh 1968. aastagast nakas´ pääle pikk tüü aolehe Edasi man. Kokko sai aokiränigutüüd üle 40 aastaga.
„Edasi oll õks elo parep tüükotus,” om Nasta kimmähe ülnü, „kooni 68. aastagani olli Edasiga lähkolt seotu. Sääl leheh vast olõ-s nõukogodõ aigu säänest riigitruudust. Edasih sai avalda’ sääntsit kirätükke, midä tõisih tihka-s avalda’.”
Inäbüsõh kirot´ Nasta maaelost, maainemistõst, maatüüst.

Peegli Juhanist sai tälle nii hüä tutva, õt Juhan nakas´ eiski poig Jüri ristiesäst. Täks tuu mõiu höste, ku Jüri oll´ lõpõtanu taasama keskkooli, mis imägi, läts poigki ülikuuli opma taadsamma tüüd – aokiränigu tüüd.
Ku Nasta perähpoolõ lupa-s hinnäst inäp aokiränigust kutsu’, oll´ täl uma põhjus. „Ma iks austa kah täämbätsi aokiränikkõ, parhilla’ om pall´o rassõp tüüd tetä’”, tunstas Nasta. „A nä ommava’ eis’ iks üte’ pasatski’ kah olnu’. Pääle tuud, ku nä Rüütlit matõrdama naksiva’, olõki-i ma inäp uma nime taadõ „aokiränik” panda’ lasknu’“. Ku Nasta käest küüsti, õt kuimuudo timmä sis piäsi’ kutsma, kuis sis tulõ üldä’, sai vastusõst: „Jummal tiid, kiä ma olõ. Jo ma seto mutt olõ, Juku-Kalle Raid ütskõrd kirot´ minost niimuudu.”

KIRÄNIK

Pino Nasta oll´ Eesti Kiränikõ Liidu liigõh. Kiränigust saamisõ man arvas´ Nasta, õt lisnalt varra massa-i tuuga alostagi’. ”Nuuril inemisil om suur hurraa pääl, a elokogõmuist vähä. Inne piät olõma nännü’ ja kannahtanu’ ja rõõmstanu’.”

Timäl om kirotõdu’ säntse’ romaani’ nigu: „Igal õhtul Solenzaras“ (1985). Märgiti ar’ taasama aastaga romaanivõistlustõl. Kõnõldas küläelost ja sõa lõpuaastagist, om murõh maailma peräst. „Ja andke meile andeks meie võlad“ (1994), „Vaikne on“ (2000), „Suvekurbus“ (2003), „Siinsamas“ (2005), „Trepikoda“ (2014).
Jutukogosit ja aokiräniku aost peri artiklidõ kogomikkõ korjus hulga.

„Täna. Homme. Ülehomme“ (1985). Päätegeläse’ hariliku’ inemise’, kia’ teevä’ rassõt maatüüd õga päiv.
„Siin tasasel maal“ (1986). Jutust om umaaignõ Tarto näüdüssovhoos, elo, inemise’, raskusõ’ ja tulõvik.
Jutukogoh „Kopliperasoos on rahapada“ (1989) om latsõ mõttõmaailmast ja arvosaamistõst, ka taast kuimuudo sõda lahk kõik hüä.

„Kõrvuti teel“ (1989) kõnõlõs kiränik ummist tüükaaslasist Edasi päivilt.
„Oo aegu ajaloolisi...“ (1989), kirotas aoluu vähäavaldõt as´ost, valgist laigõst ja tumõhist kotsist.
„Vaikne on“ (2000).
„Suvekurbus“ (2003), kõnõlõs elost ja oludõst, kost om eis’ peri, inemistõst, kinkõ sekkä kuulus.
„Nüüdsama“ (2010) jutust õgapääväelo täämbätsõh Eestih, inämb Talinah, naa’ omma’ mõttõ’ kodotundõst ja inemisõst muutuvah aoh.
„Minu kallis halb inimene“ (2011), jutust om puhkaminõ pääletulõvast propagandast, hindäkitmisõst ja konkurente sõimamisõst.
„See päev ja teine“ (2012). Murõtsust ja mõttit.
„Minu aeg“ (2015), päämõttõst om: ...eläme, kooni om elo, naudimõ rahhu, kooni om rahuaig.
2011. aastagal anti vällä mälestüsteraamat „Seal, kus rukkiväli“, taa iist sai Nasta 2013. aastagal Rukkiräägu kultuuriavvuhinna.
Tuulaigu, ku tä raamatit kirotama nakas´, sis oll´ kirotaminõ umajago suur risk, sisse tõi tuu höstegi, a trükki saia’ oll´ maru rassõ ja tuu jaost pidigi tä ka parteih olõma.
Nastal om vällä antu 15 raamatut: romaanõ, jutukogosit, mälehtüisi ja kokko säetü’ aokiränigu aost peri lugusit.

POLODA NULGAST PERI SETO

„Ku ma rikas olnu’, sis ostnu’ vaest Laossina mano kotusõ, tuu on kõgõ parõp kotus elämisõst,” kõnõl´ mõnikõrd Nasta. A nikavva ku tä viil otsalda rikas olõ-i , kõlbas täl Setomaal küläh kah k´avvu’.

Sünnü- ja latsõpõlvõkodo om aigoga lännü’ võõridõ kätte ja õga-s sääl inämb suurt alalõ olõki-i. Ütskõrd Verskah kokkosaamisõ aigo kotsõpäälidsidõ inemistõga küüsüti, õt kas tä midägi seto keeleh kirotas ja kas setost kiränik piäsi-i elämä Setomaal. Taapääle selet´ Nasta, õt kirota-i seto keeleh, õt taad mõistõta-i suurt lukõ’ ja õt vaest piäsi’ jah seto kiränik elämä Setomaal, a olõ-i õigõhõ kohe tullaki’. Selet´, õt Setomaaga ja Verskaga om täl pall´o sidemit. Verska kalmuaiah puhkasõ’ esä ja imä, kol´ velja ja kol´ sõsard, siiä’ omma’ matõdu’ mõlõmba’ vanaimä’ ja mõlõmba’ vanaesä’. Seto kiilt kõnõlõs Nasta kõgõ hüä meelega.

„Kodotunnõh tulõ pääle joba sis, ku ma bussi päält maaha astu. Ku ma astsõ Hirvemäe puhkõkeskusõ ussõst sisse, tekkü tõistmuudu olõminõ, tundsõ, õt olõ ummi keskel, küüsse, kas mi räägime vai kõnõlõmõ, vasta hõigati „Kõnõlõmõ'!““ tulõt´ Nasta miilde ütte kokkosaamist kodonulgah.

Umast latsõpõlvõaost kirotas Nasta mälehtüsteraamatuh „Sääl, kus rukkiväli”. Jutt nakas pääle, kuis üts kuvvõaastaganõ latskõnõ uut suvvõ. A uutmisõga om iks nii, õt midä rohkõmb oodat, toda rohkõmb aig vinnüs. Raamatuh saami tutvas latskõsõ kodoga, imä ja esä, vanaimä, sõsaridõ-velliga, kodoeläjidõga. Maainemiisi aastatsõõr om täüs tüüd, jää-i latsõki’ päältkaejist. Olku’ tuu sis keremb umblõmistüü vai üteh vanaimäga leevätego. Suvõl kar´ahkäümine. Latsil omma’ uma’ mängo’ ja unistusõ’, vaihtõpääl tülüki’. Taa raamadu om Nasta pühendänü ummilõ latsõlatsilõ ja näidõ vanõmbilõ. Raamat om hüä lugõminõ kõigilõ, kia’ vana ao elost ja as´ust tiiä-i.
Raamatuh om põnõvit tegeläisi, Setomaalõ umast kultuuri ja kombit, ilosit pilte luudusõst, inemiisi üttehoitmist ja ütstõõsõst ni luudusõst huulmist.

Om küläinemiisi, kinkõst kõgõ huvitavamb om vana Jott ummi pajatuisi ja vigurijuttõga vanapaganast ja kuningist. Üts vana Joti jutt om tutva joba Nasta inniskidsõst raamadust. 1989. a and´ Eesti Raamat vällä jutukogo „Kopliperasoos on rahapada”.

Nasta oll´ ammu kododsõst Poloda nulgast ar’ lännü’, elo ja tüü vei’ Tartohe, perähpoolõ ka Talinahe. Timmä noorõmba’ kodonulgah inämb tunnõki-i. Ka timä tunnõ-i nuuri. Elo lätt edesi, süä kuts õks kodopaika, kas vai mõnikõrd küllägi.

Kodo ja kodonõ kiil, kombõ’ ja terveh Setomaa elo jäi Nastalõ tervest elost hinge ja süäme külge.
Rahulikku und Sullõ, Nasta – Poloda nulgast peri seto kiränaane.

Jüriöö Vello
Setomaa Rahvaharidusõ Selts



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood