Hoia raha mustas päiväs.

Mino leelokoori Sõsarõ peost veid´o tõõsõ nulga all (0)

Külälisi oll inäp ku tuulõ ja pääle õnnitlõmisi sampust inäp ku hans´at. Kõik küllä tulnu’ leelokoori’ olli’ õnnitlõmisõ laulu tennü’ ja külälisi kontsert oll mitu kõrda pikep ku mi hindä uma. Pall´o’ Setomaa sõbra’ tulli’ eis’ kohalõ ja kalstamisi jakku kavvõbast…

A tuust taha-as ma, a hoops piledikontrollist!
Ma joudsõ kotost bussi pääle kolmõ kotiga’ – reisikoti vangu’ hõpõkraamist kakkõmah, suurõ’ kandigu’ vaivalt tõistõ kotti ar’ mahtsõ’ ja viil koori vimpli vasknupuga’ pikk vars. Ja kuulõ-õs ma, määnest hellü tekk mu ütissõidukaart pututamismassina man. A olõs pidänü’!

Pia tull pääle piledikontroll ja pallõl mul vaelda’ liinibuss näide uma vasta. Ma haari uma’ koti’, vasknupuga’ varrõ topõ piledikontrollilõ peio ja astõ vällä. Piledibussih sis sai selges, kuvvamuudu asi om. Õt Eestimaa kõgõ vanõba leelokoori juubõl jo nakas pääle ja ilma vimpli ja varrõlda’ jääs vai pido ar’! Ma näütsi mäntli alt musta kitasnikka ja valgõt pillaga’ põllõ. A kontrolli’ usu-us! Ütli’: „Laula’!“

Ma olõ-õs kitsi, ma lasi kõrraga’ laulu vallalõ:

"Käve tiid ma käärolist ja maada mar´avarrõlist.
Vasta tulli suur nurm, suur nurm, pikk põld!“
Nimä’ olli’ üllätünü’ ja küüsse’, õt kas ma viil mõnt laulu laula.
„Lää musta, lää musta mõskõmahe,
kalgõ kuiva, kalgõ kuiva kolkimahe…“
Inäp nä taha-as ja lasi’ mul järgmätse bussiga’ liina poolõ edesi sõita’. Nä jäi’ uskma kül’!

Ingrit Toomtalu
Sõsarõ leelokoori laulja



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood