Kui ära tiiasi, kohe satat, ega sinnä ei lääsigi.

Hüväste, Pino Nasta! (0)

1. juulil 1934 sündü Mikitämäe valla ütte taloperrehe ütsäs lats, Nasta (Anastassia). Kokko oll´ latsi ütstõist.

Perreperimüs kõnõlõs, õt Nasta esä olnu kirotanu president Pätsile kirä, õt täl om hulga latsi ja vähä rahha, ja Nasta mälet´, kuis ollgi tulnu vapiga kiräümbrik ja sääl seeh 100-krooninõ raha. Imä peläss jumalat, aga oll´ ka nal´asoonõga ja julgõ ineminõ. Vanõmbidõ talo oll´ kuvvõ hektari ümbre, esäl paar klassi haridust, a latsilõ anti käsk oppi’ kõõst jovvust.

Nastal õnnahu minnä’ Tartohe 3. keskkuuli ja ka Tarto ülikuuli, koh opsõ aokiränigus. Aastakümnit tüüt´ tä aokiräniguna aoleheh Edasi. Kooni 1990. aastani kirot´ tä sääl päämädselt maateemadõl. Nasta naas´ kirotama ka juturaamatit ja romaanõ: „Ja andke meile andeks meie võlad“ (1994), „Vaikne on“ (2000), „Suvekurbus“ (2003) ja „Trepikoda“ (2014), niisamatõ hulk lühkokõisi luukõisi ja mälestüisi („Seal, kus rukkiväli“ (2011), mis 2013. aastal sai Rukkiräägu avvuhinna).

Nasta poig Jüri nakas´ ka aokiränigus.

Pino Nasta mälestüisih om illos pilt timäaigsõst Setomaast ja meile jääs mälestüs ütest tragist, läbilöögivõimõlisõst, umah aoh tegijäst seto naasest. Pino Nasta uinu igävädsele unõlõ 15. detsembril 2017. Puhka’ höste!

Kauksi Ülle



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood