Ilolang pidi 5 aasta puhul pito (0)

Laulukülä Ilolang kuts 10. veebruaril tõisi laulukülli hindä poolõ kostma. Näide pidotarõ oll Nõo kultuurimajah. Laululisõ’ eläse’ ümbretsõõri Tarto liina ja Põltsamaani’ vällä, a kokko käävä’ Nõkko. Ilolanga süä ja kokkohõikaja om Noormetsa Manni, kiä esi’ om sündünü’ Petsere takah Ungavitsa küläh ilosa Uts´a järve lähkoh.

Petsere-tagonõ Setomaa om pia tühi setokõisist ja küläki’ kokko vaonu’ ja häönü’. Õgas muialgi’ Setomaal saa-ai väiga’ hõisada’, õgah nulgah õnnõ talo vai kats ja setoperrit harvakutti. Kokko saias nii Setomaal ku muial kultuuri- vai seltsimajah, õt ütehkuuh laulta’. Väiga’ harvakutti korjudas kinkõgi’ poolõ kodo praasnikka pidämä.

Üldäs, õt ilm lätt tõõsõst, kõik muutus, tohi-i olla’ innidseh kinni, innine või õnnõ mõttihe jäiä’, tuud saa-ai kiäki’ keeltä’. Teno laulunaisilõ omma’ laulupargi’, kiä’ sis vahtsõao moodu perrä lugõva’ aastit, õt ku pikält om kokko k´aut laulmah.

Mõnõh mõttõh omma’ sünnüpäävä’ ku kaasava’ etendüse’, õt sünnüpääväpark pand määtsä hüürdümmä ja tõõsõ’ sis haardva’ ütstõõsõvõiki üskä ja andva’ edesi. A ku säänest muudu kokkusaamisi olõsi-i, sis mi saaki-i kokko inäbä ku vaest kunigriigipääväl, leelopääväl ja mõnõl kirmasõl kohki’.

Nõo oll tuu jaost hüä kotus, õt õgalt puult oll ütekavvõh tulla’. A ku om õks iso tulla’, sis tähendä-äi kilomeetrit ja tiiraha midägi’. Ja nuu’, kiä’ olõ-õs inne Nõoh k´aunu’, sai’ üte kotusõga’ ts´uut tutvabast.

Pillimänguga’ võõdõti vasta ja juhatõdi suurdõ saali, koh õgalõ leelopargilõ oll uma kotus määrät. Alostus oll uhkõ – Ilolanga keräkene sääd hinnäst tõisi ette ria pääle. Näid oll riah nii hulga, õt tull kats kõrda lukõ’, edimätse kõrraga’ läts arvõstus segi.

Mannikõnõ nopas sõnanulgast kinni ja seleteh pand Ilolanga vahtsõ laulutsõõri laulma – naase’ lauli’ mõnõ’ ria’ plaadi pääle säet laulast. Laulujupi’ olli’ huvtava’. Laulutsõõri man om kiräh, õt laulumõttõ’ ja sõna’ omma’ Vilo valla veere päält, Manni hindä mälestüisi perrä.

Ja nii ku õks, ku sünnüpäiv, sis seto’ laulusõnnuga’ kitvä’ ja seletäse’, õt mille nä omma’ kokko korjunu’. Siihki’ oll Manni vidäjä. Tä nimet järest, õt kiä tulõ tõisi ette. Noorõ’ ja latsõ’ alosti’. Kõgõpäält Kullakõsõ noorõ’, sis Õiõ Seto’, kel ka latsõ’ Sädeli, Liise ja Loore üteh suuriga’ riä pääl, edesi Mokornulga naase’, sis Verska laulunaase’, Põlva seto kooridõ esindüs, Tartost Liinatsura’, Sõsarõ tervütüs laulusõnnuga’, sis näüdäs Nõo vanatantsuklubi ummi tandsa ja viimädse tervtüssõna ütel Nõo kultuurimaja juhataja.

Ku külälisõ’ olli’ uma’ tervtüse’ laulnu’, tandsu’ tandsnu’, kõnõ’ kõnõlnu’, sis säeti tuul kest platsi, Mannikõnõ panti tooli pääle istma ja Ilolang sääd hinnäst ümbretsõõri ku ilokeräkene. Nä tehnsi’ ütidselt umma kuuhhoitjat ja ilolaula oppajat.

Edesi minti hulgahna tõistõ tarrõ süümä, juuma, a sääl kärsitä-äs väiga’ pikält olla’, jo nakas pill mängmä’, minti tandsma, sis võõdõti hinnäst suurdõ tsõõri ja tsõõripüüräh laulminõ naas pääle.

Sai laulta’, tandsi’, jutata’, innitsidõ tutvidõ inõmisiga’ kõnõlda’ ja ollegi’ aig kodo poolõ naada’ liikumma.

Üts pido peetüs, a jo mõtõh mõtlõs järgmäist kul´anat. Nii kavva ku kutstas ja om kohe minnä’, om eloh uma laulukõnõ ja ilokeräkene.
Aitjuma vastavõtjile!

Sarvõ Õiõ