Kol’ seto pühhä kotust sai’ raamaduhe (0)

Pühhi kotussidõ uurja ja tiijuht Kaasigu Ahto kirot raamadu „Pühhi kotussidõ tiijuht“, koh om üle 100 Eesti pühhist peet kotussit. Sääl om ka’ kol’ setosidõlõ tähtsät pühhä kotust: Jumalamägi Kolossova küläh, Miikse pühä kivi Vaaksaarõ nulgah ja Peko tamm Petsereh.

Ahto, mille sa nuu’ kol’ seto pühhä kotust võtit raamaduhe?

Ma tutvusta raamaduh kotussit, mäntse’ omma’ kaitsõ all ja/vai avaligult tiidä’, kohe saat kergehe mano ja mia’ nägevä’ huvtava’ vällä ja lugu om põnnõv. Nuu’ kotusõ’ omma’ Eesti Vabariigi Tarto rahu järgseteh piireh. Mõtõh oll löüdä’ õgast Eesti kihelkunnast üts esindüslik pühä kotus. Setomaal olõ-õi kihelkundi, sis ma kai, õt s´oo maa erinevä’ piirkunna’ olõsi’ esindet pia sama nii ku ülejäänü’ Eesti.

Mia sullõ näide pühhi kotussidõ man kõgõ inäp meelüs?

Miikse, Petsere ja Kolossova pühä’ kotusõ’ omma’ uma tähendüse ja jovvu poolõst tähtsä’ ka’ täämbätsel pääväl. Õgal aastagal k´au nuid kotussit avvustamah ja säält tervüst ja joudu saamah tuhandit inemisi. Sääne kogokundlik kombidõ hoitminõ ja nuidõ kotussidõ elojoud teno umainemisilõ om väega tähtsä, säänest asja olõ-õi inäp väiga’ õgalpuul.

Raamaduh om neläski’ setosidõ pühä kotus. Setomaa ja Võromaa piiri pääl Piusa jiu veereh Hinniala küläh om Pääväpüürdmise mägi, koh setokõsõ’ sai’ kokko viil 19. saandi keskpaigahki’. Mäke avvustadas viil noki’, a kunagi’ võimudõ puult ar’ lõpõtõt pühhi kombõ’ uutva’ viil elloherätämist.

Kuvvamuudu nuidõ pühhi kotussidõ kirjapandmisõ jaost tiidmisi korssit?

Ma otsõ andmit 30 suurõbast teabõlättest – arhiivest, muusiumidõst, vanõbast ja vahtsõbast kirändüsest ja aokirändüsest. Korssi kokko kunagi’ kõnõldu ja kirjapantu, a ku sai, sis küüsse inemisi käest ka’, kiä’ nuid kotussit parhilla’ tiidvä’, sääl käävä’ ja hoitva’.

Kiä’ olli’ Setomaal su kõgõ suurõba’ abimehe’?

Suurõs abis olli’ Raudoja Ahto, Hüdsi Silver, Riitsaarõ Evar ja ka’ sa’, Annela. Teno ti tähelepanõkilõ ja ka’ pildele sai’ Setomaa jutu’ huvtavaba’ ja ilosaba’. Ma tennä süämest nii teid ja viil puulttuhandõt inemist, kiä’ avidi’ raamadut kokko säädä’!

Kas oll ka’ midägi’, midä sa sai’ tiidä, a raamaduhe kirja tuu lää-äs?

Mõnõgi’ pühä kotusõ perimüs ja jutt om nii sisukas, õt tuust võisi’ erälde raamadu kirota’. S´ooho raamaduhe oll vaia panda’ üle saa kotusõ jutu’. Tuuperäst ommõgi’ siih õnnõ päämätse’: koh pühä kotus om, mäntsih piireh, kuvvamuudu sinnä’ minnä’, lühkolt kotusõ aoluust, perimüsest ja kasutamisõst. Man om ka’ koordinaadi’ ja kaardi’. Ma usu, õt raamat juhatas tiiotsa kätte, om abilinõ kotusõ tundmaopmisõl ja juhatas viilgi’ lähebält tundma opma.

Midä inemisõ’ võisi’ tetä’ tuu tiidmisõga’, minkõ näide vanavanõba’ omma’ näile jätnü’?

Kõnõlgõ’ pühhist kotussist ja kogõmuisist ummilõ latsilõ, latsõlatsilõ, proomkõ’ tuud lähebält mõista’ ja mõtõsta’ ja k´augõ’ sääl. Mi rahvakultuuri mõtõh om muuta’ inemisi ello tervebäst, õgah mõttõh rikkabast ja parebast.

Mia oll sullõ pühhi kotussidõ kaardistamisõ man kõgõ rassõp ja mille?

Raamadu jaos pühhi kotussidõ löüdminõ ja välläsortminõ om Setomaa jaoh lihtsa. Mõnõhki’ kihelkunnah tull kõlbulitsõ pühä kotusõ vai tuust jutu löüdmisõ jaost pall´o vaiva nätä’ ja kõõ tuu ka’ õnnahu-us. Nii ommõgi’ tiijuhih 106 kotusõjutu kõrval 9 väikobat juttu kihelkundõst, kost kotust õnnaha-as löüdä’.

Kas Setomaa pühä’ kotusõ’ omma’ tõistsagamatsõ’ ku Eestimaa kaardistõt pühä’ kotusõ’? Ku jah, sis kuvvamuudu?

Pühä’ kotusõ’ omma’ üts jago loodusõst ja loodus om Eestih mitmõsagamanõ. Setomaal om pühhi kivve, lättit, järvi, mäki, puid, mõtsu nii ku muialgi’. Kõgõ suurõp erinevüs om kombih. Näütüses k´audas Miikseh hinnäst arstmah vanal jaanipääväl ütehkuuh päävädsel aol. Muial Eestih om loodusõh arstmahk´auminõ isiklik ja tetäs salahuisi, om tett päämätselt ilda õdagu vai üüsetsel aol. Setomaal paistus olõvat inäp säntsit kotussit, minkõ õigõusu kerik om hõivanu’.

Kas pühä’ kotusõ’ omma’ erinevä mõoga’? Ma mõtlõ, õt kas kohalikõl om pühhi kotussidõga’ ütesagamanõ köüdüs ja kavvõbalt tulõjil tõõnõ? Vai olõ-õi tuu nii?

Pühhi kotussidõ mõo om erinev. Lautsipedäjä’ ja matusõ’ käävä’ päämätselt kokko, a tõisi pühhi puiõ man k´audas pühhi aol vai mäntselgi’ tõõsõl pääväl pallõmah. Miikse Kohopiimä- vai Jaanikivi arst mitmit haiguisi, Petsere Kitokivi avitas kõtuhäti kõrral. Pühhih kotussih mitmit põlvi k´aunu’ inemisõ’ tundva’ kõgõ parebahe nuidõ joudu, a ka’ tarkuisi, näil om tiidmisi, tiidvä’ kombit. Sääne edesi ant tiidminõ häö-öi esihindäst ka’ sis, ku om muialõ elämä mint.
Mia om su jaost kõgõ suurõp murõh pühhi kotussidõ peräst?

Kindlahe tiidmisi häöminõ. Eestih om kindlahe unõhtamisõ peräst jo häönü’ kümnit tuhandit taloperridõ pühhi kotussit. No’ om kaomisohoh kohki’ 3000 kogokundlikku pühhä kotust. Nuidõ kotussidõ kaardistamisõ jaost om vaia arhiivitüü kõrval küüsüdä’ inne tõist ilmasõta küllih sündünü’ inemisilt. Põlitsilt elänikõlt võit saia’ ka’ väärt andmit, mia’ avitasõ’ nuid kotussit täpselt piiritledä’ ja mõtõsta’. Üle Eesti kõigi pühhi kotussidõ tävvemahulinõ kaardistaminõ võtt väiga’ pall´o aigu ja rahha. Kah´os olõ-õi s´ooni aoni õnnahunu’ tuu jaost vaia minevät tukõ riigilt saia’ õga ettevõtjilt. Mi olõ rahavaesusõ peräst parhilla’ jäämäh ka’ vaimult vaesõbas.

Mia om Eesti pühhile kotussidõlõ kõgõ suurõp oht?
Unõhtamisõst oll jo juttu, a järgmäne om, midä inemisõ’ tegevä’. Erinevält innesõaaolisõst Eesti Vabariigist olõ-õi parhilla’ üttegi’ pühhä kotust kaitsõ ala võõdõt. Säädüisih olõ-õi hiie, ohvrikivi, ristipuu vai laebalt looduslikõ pühhi kotussidõ mõistõt, minkperäst nuih nätäs kitsalt arheoloogilist vai luuduslikku väärtüst. Päämätselt tuuperäst, õt tiidä-äi, mõnikõrd ka’ tiidligult om võõdõt mitmõ’ pühä’ kotusõ’ majandusligult kasutusõlõ. Eiski’ kaitsõalostõh hiiekotussih om tavalinõ hiiepuie maaharagominõ, eläjidõ kar´aaidu tegemine, põllukündminõ jms. Säntse’ tegemisõ’ häötäse’ perändi. Pühhilõ kotussidõlõ õigusligu kaitsõ andminõ ja ütiskunna hariminõ avitasõ’ nuid kotussit hoita’.

Kuis sullõ paistus, kas eestläse’ mõistva’ pühhi kotussit kasuta’ vastavalt näide otstarbõlõ vai k´audas pühhih kotussih hoops ekskursioonil ja niisama kaemah?

Om nii s´ood ku tõist. Hinnangulisõlt saa’ põlidsõ’ pühä’ kotusõ’ omma’ parhilla’ eläväh kasutusõh, a kindlahe võisi’ inemisõ’ inäp tiidä’, olla’ tiidliguba’. Eesti haridussüsteem pakk perimüskultuuriga’ seot tiidmisi veid´o ja juhusligult, om puudu ka’ ütiskunna tiidmisõ’ pühhist kotussist. Mõnõ aastaga iist valmis saanu’ avaligu arvamusõ uuringust tull vällä, õt vähebält kõrd aastagah k´au tiidlikult mõnõh pühäh kotusõh 31% Eesti elänikkunnast. Samah arvas 70% vastanuist, õt nä k´ausi’ pühhih kotussih sagõhõppa, ku kotussit lövväs lihtsabalt üles. 61% vastanuist oll valms eis’ pühhi kotussit hoitma ja kaitsma.

Mille õga perimüshuvilinõ võisi’ pühhi kotussidõ raamadu läbi lukõ’?

Õks umma last kitetäs. Pühhi kotussidõ tiijuht om illos, huvtav, põnnõv ja säält saat pall´o tiidmisi. Kuki’ ma olõ pühhi kotussidõga’ tegelnü’ pia kolmkümmend aastakka, sai ma pia õgast raamaduhe pant pühäst kotusõst midägi’ vahtsõt tiidä’. Ma sai tiidä’ pall´o põnõvat mi perimüsest, kombist ja aoluust. Ma naksi parebahe arvu saama uma rahvast ja eishindäst perimüskultuuri kandajana. Ma usu, õt tuudsamma tundva’ ka’ lugõja’.

Laaneotsa Annela