Pal'lo hel'lü, veidü' vlla.

Küläst nii ja tõisildõ (0)

Küläh elämine om mustitsõhe aigu küündüv elämise muud. Külli om külmäl Handimaal ja kuumah Aafrikah, külli om liinast kavvõh ja liinalõ lähkoh. Külä olõ-i midägi, mis om jäänü minevikku, külä om inämb tulõvik. Eismuudu külätaolitsi kogokundõ püvvetäs luvva’ ka liinuh; näütes Uus Maailm Talinah vai Supiliin Tartoh. Mis tuu külä säsü sis õigõhe om?

Külä ku kuuhhoitja

Külä omgi vällä arõnõnu suurperre ja hõimu elopaigast. Om tiidä’ külli, koh omgi suguvõsa nimi tuu külä nimi. Inemine, huulmalda s´ooilma ullitavast mõost, om õks kar´aluum. Muidogi, kiä inämb, kiä vähämb, a ütsindä saa-i eiski väega hüä telefoni ja autoga küläh kõrda. Küläh või olla’ suhtlõminõ ja kuuhtüü nõrgõmb vai kimmämb – kindla om tuu, õt ku elo rassõs lätt, sis külä kogonõs. Poodist kavvõh küllih tetäs ütitsit poodisõitõ vai arsti mano käukõ. Ku om vaia pitä’ ar’ mustidsõst aost tähtpäävä’, piat külä kasvai projektiga otsma tukõ, õt jovvasi’ praasnigu ar’ kõrralda’.

Om väega tähtsä hoita’ eloh küläpühhi, mis Setomaal vällä omma’ kujonõnu’. S´oo aasta edimäne, lihavõttõ edimädsel pühäl toimuv Tobrova kirmas om jo arki peetü. Küläh om olulinõ, õt aastah mõnõ’ kõrraki’ tulõsi’ kavvõh elävä’ sugulasõ’ vai noorõ’ kostma. Uusvada külä hing Ode uut viil s´ooilma aigugi piitrepäivä, ku sääl küläh peetäs Uusvada kirmast. Muidogi õi olõ’ tuu mõnõtunninõ üteõdagunõ pido inämb tuu pikk mitmõpääväne umatsidõga kuuholõminõ nigu vanastõ, a mälestüs ja midägi torõdat õks om.

Obinitsa paasapäiv om pühä, midä naase’ mito kuud valmistasõ’ ja mehe’ kõik aastak uutva’. Täks niisama om ka Verska keväjädse juri- ehk joorkapääväga. Latsõ’ saava’ ar’ suit ja muudsalt mulkligõ teksadõ asõmõl midägi kimmämpa sälgä, tetäs võiuleevä’, küdsetäs kotleti’, mõstas auto ja sõidõtas kerkohe. Kunagi olli’ Verska kerko ümbre lasipuu’, kohe sai hobõsõ kinnitä’. Joorkat peetäs hobõssidõ kaitsjas ja kõik nä tuudi kohalõ ni ka näid tsiuguti pühä viiga, õt nä terve’ püüsünü’.

Küläpühä kuts kokko külärahva ja näide hõimu, nuu’, kiä’ sääl sündünü’ vai elänü’. Õga-aastadsõ’ kokkotulõmisõ’ hoitva’ suhtit ja mälestüisi. Ku om kimmäs päiv, kunas kõiki näet, om lihtsamb tuu kallendrihe märki’, ku õt mõtõlda’, õt piasi’ minemä, kunagi.

Külä ku elohhoitja

Inemine taht niikavva, ku saa, ellä’ umah kotoh. Kavvamba saa umah kotoh ellä’ inemine, kiä olõ-i kavvõh küläst, kink küläh om kogokond, koh suhõldas ja hooltsõdas. Eiski ku inemisel om vesi ja kemmerg seeh ni tä mõist digiallkirju anda’, om õks olukõrdu, koh om vaia külä api. Ütsvahe naas´ kaoma külä kokkohoitminõ, a parhilla’, koh riik lätt inemisest kõõ kavvõmbahe Toompääle, keskhaigõmajja, Brüsselihe, om jälki külä olulinõ. Pääle külärahva, kiä taht ellä’ umah küläh, kiä taht, õt külä olõsi’ illos ja arõnõnu, vanaaolinõ ja muudsa ütekõrraga. Hüä külä pakk loomulikku naabrivalvõt, talgovõimalust ja kohustust, vaba ao viitmist mustitsõl moodul, hüä külä avitas ku vaia, selle õt kõik külä elänigu’, ka nelä jalaga ja tsiibuga omma’ tähtsä’ ja uma’.

Külä om illos, ku kõik joudumüüdä rehitsese’ ja riibva’, parandasõ’ aidu ja katussit. Olulinõ om ka sääne vahtsõnõ asi nigu miljööväärtüs. Vallalõ seletedült om tuu ilosahe loodustõ passitõt maitsõkas talo. Mõni om vanaaigsõmb, mõni om muudsamb, a illos külä om õks sääne, koh om mustidsõlõ mugavus ilosahe mano passitõt. Koh om kõõ suhtõh kimmit lille mi vanaimmi aiast, umast sordist uibo’ ja moropuu’. Ausahe üteldä’, ku tiiveereh om korgist põlispuiest tsõõri seeh talo, mõos tuu nigu inemise pesä, a muialt arhitektuurist lainat maja kuuh elopuiega ja jaapani haljastusõga õi kutsu’ küllä vai inemiste vasta huvvi tundma.
Külä om elohhoitja kombilõ, kultuurilõ, inemisile. Seeni’ ku külä eläs, seeni’ eläs ka mi rahvakõnõ.

Kuis hoita’ küllä

Küllä häötäse’ vahtsõ’ moodu’ ja kombõ’. Küläh om tähtsä kombist kinnipidämine. Ku om räüsäpäiv, sis tohi-i maad tsungi’, ku labõrits, tohi-i tuld tetä’. Ku om keriguaig, passi-i niitä’ moroniitjidega vai puid lõigada’ mootorsaega. A noorõ’ vai suvitaja’ saava’ prii’ päävä’ nädälivahetuisi vai pühi aigu, tahtva’ vanõmbidõ vai vanavanõmbidõ puul vai suvõkotoh kipõstõ kõik tüü’ ar’ tetä’ ja eis’ pakõ’ vai mootoridõ mürinä polüfoonia iist liina... Tuldas ATV-de vai mootorsaanõga külli piteh marutama. Eiski muial elänü’ ja tagasi püürdünü’ uma’ inemise’ tüküse’ tegemä raju pido, nii õt pur´oh rüükvit inemisi ja mütsknät terveh pühiaig täüs.

Küllä aga tulõ hoita’. Külä om suur oppaja, kuvvamuudu tõisiga arvõsta’, kuvvamuudu ellä’ nii, õt kuis sa küläle, nii külä sinolõ. Om torõ, õt nii Setomaa vallah ku ka Eesti muinsuskaitsõaamõtih om luud väiko’ tugõmisõfondi’ miljööväärtuslikõ aladõ tugõmisõs. A fondidõst jakku-i pall´o, luuta’ tulõ õks hindäle ja umalõ küläle. Tulõ valli’ külävanõmba’ ni viiä’ uma külä murrit ka vallavalitsustõ ni otsi’ tukõ ja api, õt küläelo õks edesi minnä’ saasi’. Ütles jo vana Austraalia põliselänikõ tarkuski, õt latsõ kasvatamisõs om vaia terveht küllä.
Nii õt elämi, opimi ja oppami!

Kauksi Ülle
toimõtaja



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood