Obinitsa muusiumih imä kiil ja miil (0)

1801 sündü Riia liinah Petersoni Kristjan Jaak, kinkõ esä oll eestläne. Eloaastit oll Jaagulõ ant liisnalt veid´o, õnnõ 21. A tuust huulmalda’ timmä tiidäs ja kindlahe manitas õgal aastagal 14. märdsil, timä sünnüpääväl. S´ood päivä nimetedäs imäkeelepääväst. Tark miis, kiä mõistsõ 16 kiilt. Tä hinnas korgõlt uma esä sünnümaad ja tundsõ, õt tuu kiil om tähtsä ja illos, tuuh saat ilosahe üldä’ ummi mõttit nii luulõrituga’ ku ka’ kirotõh jutta ja tä eis’ kirota pall´o luulõtuisi eesti keeleh.

Ja nii sis õgal aastaga, 1996. aastagast pääle, üle Eestimaa ütel pääväl inäbä mõtõldas, kirotõdas ja saias kokko, õt ütidselt kõnõlda’, arota’, märki’ umah imä keeleh. Setomaal võisi’ ka’ seto kiil olla’ imäkiil ja kõigi setokõisi jaost seto kiil tähtsä kiil. A säänestmuudu tä parhilla’ inäp olõ-õi. Om hüä, õt imäkeele pääväl om luba hõigada’, ütskõik ku kõvva, õt mullõ meelüs uma kadonu’ imä kõnõld kiil ja kodonõ miil.

14. märdsil oll Obinitsa muusiumih ka’ imäkeelepäiv vai setokeele tsõõriklaud. Kinkõl oll aigu ja huvi, nuu’ tulli’ kokko. Kõik proomõ’ ts´uutki’ kõnõlda’ vai lukõ’ seto keeleh, kasvai sõnakõsõgi’. Julgõba’ loi’ kirja pantut kiilt raamadust ja arotõdi keele kirjapandmist, õt kuvvamuudu tuud tetä’, kas om õks vaia, kas kirja saa tuu kõnõlõmisõ helü panda’ vai saa-ai? Kiil om eloh ja jääs ello, ku timmä om vaia, ku kõnõldas, a ku olõ-õi kõnõlõiji, sis jääse’ paprõ pääle õnnõ kirätähe’.

Mõttõpujakõnõ om, õt võisi’ õks õgal kuul hõigada’ kokko keelepäävä, õt ka’ nuu’, kiä’ suurõ hulga inõmisi man julga-ai seto keeleh ummi mõttit vällä üldä’, a väikoh seto tarõkõsõh, kadonu’ hingiga’ üteh ollõh ja näide toetusõl, julatasi’. Ja aoh edesi minneh võisi’ pruumi’ seto keeleh mõtõlda’ ja nuid ummi mõttit sis ka’ kirja panda’.

Obinitsa muusiumi tarõl om uma hoitjahingekene – Sillaotsa Liidi. Märdsikuu viiedäl kuupääväl saanu’ tä 85. Meil om Liidi õgapäävätselt meeleh, mi saa-ai muido tüühügi’ tulla’, timä eläminõ om muusiumiga’ nõnnapiteh kuuh. Tulõt tüühü, sis kõgõpäält moropääl peretät Liidit ja sis muusiumitarõ hingekeisi.

Liidi oll käpe naane, tuuperäst tä pall´o joudsõgi’. Tä viisse kõigilõ seletä’ ja opada’ ja teno toolõ, õt tä ka’ pand kirja, kuvvamuudu muusiumi alostus pääle naas, sis no’ om meil hüä lukõ’, miilde tulõta’ innitsit aigu ja ka’ meeleh pitä’, õt miaki’ siih linda-as eishindäst rüppü.

S´ool aastagal võtt Obinitsa raamadukogo Liidi sünnüpäävä meelehpitämisõ hindä pääle ja üteh latsiaia ja pensionärega’ olti 15. märdsil kuuh küläkeskusõh. Pido aigu õks vaia laulta’, pilli mängi’ ja pidosüüke süvvä’ ja sünnüpäävälatsõst ka’ kõnõdla’. Ja säänestmuudu pido ollegi’. Latsõkõsõ’ lauli’, loi’ luulõtuisi, täüskasunu’ tõi’ söögikraami, katõti pidulaud, istuti kuuh ja kõnõldi Liidist ja ilmaelost. Raamadukogo juhataja Lillmaa Tiina ja muusiumist Sarvõ Õiõ loi’ nuid jutta, midä Liidi oll umalaol kirotanu’, õt kuvvamuudu ja midä tä tekk ku tä oll raamadukogoh tüüh ja kuis sündü muusium.

Õgal inõmisõl, õgal tegemisõl ja olõmisõl om alostus ja ots. Nuid mõlõbit om vaia tiidä’ ja miilde tulõta’, õt edesi minnä’. Teno säntsidõlõ inõmisilõ, kiä’ tii-i õnnõ umma vaiaminevät tüüd, a nä tegevä’ midägi’ inäbät, tegevä’ midägi’ säänest, minkõ pääle olõ-õi kiäki’ näile käskugi’ andnu’. Teno Liidilõ om Obinitsah lauluimmi kallõh, muusium, kodupaiga aolugu ja huvilisõ’ raamadulugõja’. Liidi oll uma innidse kultuuri hoitja’ ja avvustaja’, laulunaisi kokkohõikaja ja näidega’ esinemäh k´auja, laula üleskirotaja, uma hõimu kuuhhoitja ja viil pall´o säänest, mia hoit täämbäst ello kimmält üleväh ja ka’ eloh.

Sarvõ Õiõ
Obinitsa muusiumi sehkendäjä

Emakeelepäev on riiklik tähtpäev, mida tähistatakse 1996. aastast luuletaja Kristjan Jaak Petersoni (1801-1822) sünniaastapäeval 14. märtsil.
Peterson nimetas ennast maarahva laulikuks, hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduseloomist.
Esimese eestlasena väärtustas meie kultuuri Kristjan Jaak Peterson