Olgu-i parep, olõ’ õnnõligup (0)

Jutuajaminõ Peeter Piirisillaga.

Vederniga küläst perit emeriitkeriguoppaja ja luulõtaja Peeter Piirisild pidi 14. septembril uma 90. sünnüpäivä

Saatsõ lähkoh Vederniga küläh sündünü ja kasunu Peeter Piirisilla mälehtüisiraamat "Ettearvamatu elu" (Narva, 2016; 128 lk) tii-i olnut ilosabast. Kunagisõst Setomaast, midä autor nakaś mälehtämä aol, ku oll´ viil Petsere maakund, olõ-i kirotõt ku kaonust paradiisist, a maailmast, koh ellivä’ luust ja lihast inemise’, kinkal olli’ uma’ hüä’ ja halva’ poolõ’ — nigu inemisil õks. Ku autor kirotas näütüsest uma vanõbast sõsarast Annest, kiä väega noorõst mehele anti ja tuuperäst õnnõtuhe kuuli, sis ńoo’ kotussõ’ lõikasõ’ nigu väidsega. Siski olõ-i taa raamat määnegi kaibaminõ vai süüstämine. Tuusama mass ka näütest päätnitsäpääväst kirotamisõ man, hot´ kirotaja salli-i joobõrdamist vai tapõluisi, mia tõõnõkõrd praasnikuga üteh om k´aunu. Lihtsa om hukka mõista’, vaja om mõista’, om luulõtanu Paul-Eerik Rummo. Peeter Piirisild om mõistja.

Peeter Piirisilla pikk elo om eletü päämiselt Eesti piire veereh: noorõh põlvõh Setomaal, kolm ja puul aastakka sõaväeh Nõukogodõ armeeh ni katskümmend kolm aastakka vabrigutüülise ello Talinah. Eesti kirdenulgah Narvah, kohe Piirisild läts 1974. aastagal metodisti kogodusõ pastorist, om tä elänü joba 43 aastakka. 2005. aastagal sai timäst emeriitpastor. Narva kodokerigohe, minka väigokõnõ majakõnõ Rakvere uulitsah jõõperve pääl Piirisilla iistvõtmisel ehitedi ja 1986. aastagal pühendedi, mahtva’ ar eesti ja vinne kogodus. Nii nigu oll´ ka kõrd Saatsõh Piirisilla noorusõh. Ja vaimulik piat siihki mõistma kattõ kiilt.

Määne oll´ usuelo su sünnükotoh Vedernikah ja ülepää Saatsõ kogodusõh?

Mu vanõba’ usksõva’ luujat Jumalat. Käve’ vaihtõpääl ka kerigoh, mia oll´ mi kotost nelli kilomeetrit Saatsõh. Mälehtä höste edimädse Eesti Vabariigi aigo, sis oll´ meil ka mitmit vinne külli Pihkva järve poolõ pääl. Tuuperäst olli’ jumalateeństüse’ nii eesti ku ka vinne keeleh, olli’ mõnikõrd kokko esiki kooni kolm tunni pikä’. Ja teeństüisil olli’ esiki vaheao’.

Kui oll´ suurõ paastu aig, sis pall´o talonaisi õks pruumsõ’ ka paastu’. Tuud nõuda-s latsi käest, ka mehe’ pia-s paastust inäbält jaolt kinni, selle õt teivä’ rassõt tüüd. Mi kotoh oll´ paastminõ imä pääl, kiä püüdse vähebält suurõl neläpääväl ja suurõl riidil süvvä’ paastusüüki.

Majapidämine tahtsõ huult ja vaiva, tuuperäst õga pühäpäiv kerigohe saa-s. Mehe’ käve’ kerigoh perrega üteh päämiselt õnnõ suurõbidõ pühhi aigo, nigu päätnits ja talsipühi’.
Kiä sagõhõbast kerigoh käve, tuud panti mõnõl puul ka tähele ja tuust kõnõldi. Minno hinnäst tõmmaś kerigo poolõ joba pääle algkooli lõppu. Mälehtä, õt üts mi külä miis pia-s mu sagõhõst kerigoh k´aumist õigõst ja esiki kõnõl´ tuust pilkamisõga.

Kirotat, õt Vahtsõnõ Testament ostõti su latsõpõlvõkodo su kasuimä Akse kõrraldusõl. Kas küläh oll´ viil jumalasõnaraamatit?

Pall´o’ vanõba’ inemise’ mõistaki-s lukõ’. Ma joht tiiä-i, õt meil Vederniga küläh olnu kohki taloh näütest Piibli. Ka mu esäkotoh olõ-s seenimaani, ku mu armsa uskligu kasuimä tahtmisõ pääle anti külämiis Pihotalolõ kõrraldus osta’ Petserest Vahtsõnõ Testament. Tuu oll´ Eesti-ao peräotsah. Arvada’ ostõti raamat ka tuuperäst, õt ma, üleannõdu tśura, kasoimäga halvastõ ümbre käve. Ma pidi hinnäst õks väega targast poisist. Kasuimä mõista-s kirja, sis ma ütli tälle, õt sa olt ull´.

Koolioppajal oll´ suurõp autoriteet?

Jah! Ma olli hindä tiidä’ väega tark poiss. Ma pia-s õigõst, õt kirätundmalda kasuimä või minno opada’. Õnnõst koolioppaja tiiä-s, määne ma kotoh olli.

Olli perreh ainumanõ, kiä taa pühä raamadu vasta nakaś huvvi tundma. Mu sõsarit, kiä’ olli’ must vanõba’, taa väega huvita-s.

Mu imä ja ildapa ka kasuimä olliva’ kirätundmalda’. Esä lühko kooliaig oll´ sis, ku oll´ viil Vinne tsaar ja koolõh opati õnnõ vinne keeleh. Eesti keeleh esä lukõ’ õga kirota’ mõista-s. Nii lugõsi ma näile testamenti ette. Ja tuu vanõbilõ miildü.

Koh teil kotoh Vahtsõt Testamenti hoiti?

Ma arva, õt ju tä oll´ pühäsenulgah, ikooniriiuli pääl. Ja sis ma vaihtõpääl timmä lugõsi. Esä ja imä olli’ põhilidsõ’ kullõja’. Ja mälehtä, õt esä mańahut´, õt jaa, vot śoo om joba raamat. Tä usksõ Jumalat, jah. A tõõnõkõrd jäi tä magama kah, ku ma lugõsi. Vässü ar.

Kas mõni võõras tull´ ka koskilt kullõma?

Tulõ-s, mi elä-s külä seeh.

Ku ma lätsi sõaväkke, sis ütli kasuimäle, õt ma evangeeliumi üteh võta-i, anna’ küllä lukõ’. Ja nä anni’. Ja ku ma sõaväest tagasi tulli, sis oll´ ilosahe tagasi tuudu. A kiä timmä lugi, ku pall´o lugi — tuud ma tiiä-i.

Ku ma olli väigokõnõ, käve vaest joba koolih, sis kuuli üts nuur poiss ar, ja sis kutsuti latsi sinnä’ mano ja mullõ anti määnegi vanaaolinõ lauluraamat vai midägi, midä ma sis loi. Nä õks olli’ tähele pandnu, õt taa tśura mõist lukõ’.

Teil oll´ kotoh pühäne nigu tuul aol õks seto taloh. Esä käsk´ sul sääl, inne ku 1947. aastagal Nõukogodõ sõaväkke lätsit, risti ette hiitä’. Määne oll´ usuoppus Vederniga koolih? Näütest Velnä koolih, nigu ma kuulnu olõ, opati latsilõ miesäpalvõ’ selgest.

Mu koolitii nakaś 1936. aastagal. Edimädsest koolioppajast oll´ meil Marta Alaots, kiä oll´ väega armsa oppaja. Tä mõist´ opada’ saldmisõga. Mõnõ’ aastaga’ tagasi kävemi väiko pargi innitside koolivelju ja -sõsaridõga timmä Tartoh kaemahki. Alaotsa aol meil koolih olõ-s usuoppust õga hummoguisi palvuisi. Ku tull´ Śaksa okupatsioon, sis olli ma viiedäh klassih. Sis oll´ meil oppajast Tamara Labutina, kiä kamand´ meid püstü ja opaś meele miesäpalvõ, midä sis üteh loimi’. Timä miis and´ tundõ Ivana-Paloda vinne koolih.

Eesti Rahvaluulõ Arhiivih om üleskirotus su vanaimä Rulliste Ode palvõga. Timä illos palvõ’ om kirja pantu 1937. aastagal. Määntsit palvit sa eis latsõst palssit? Kiä opaś?

Latsõst mõista-s ma määntsitki palvit tetä’ ja kiäki tuud mullõ ka oppa-s. Edimädse Eesti Vabariigi peräotsah inne Vinne väki sissemarssmist käve’ mi küläh uskligu’ vele’, oll´ eesti ku vinne rahvast, jumalasõnna kuulutamah. Mi küläh oll´ kats elämist, koh naid teeństüisi peeti. Üts oll´ külä seeh, Rohtla talo. Sääl elli miis naasega, ummi latsi näil olõ-s, oll´ kasulats. Tõõnõ talo oll´ krundi pääl nigu mi’ki, meist 150 meetrit kavvõbah, Hänikese talo. Näil oll´ suur pereh.
Olli tuud aigo väigokõnõ koolitśura, a õks minno huvit´ ka vaihtõpääl näid kullõmah k´avvu’. Läts nellikümend aastakka müüdä ja ma sai tiidä’, õt mõnõ’ näist kuulutajist olli’ mi umatsõ’. Näütest Kalju Palm, kinkalõ ma olli tädipuja poig. Tä oll´ Saptjast peri. A peräst elli Valgõmõtsah. Ku tä oll´ nuur miis ja ma viil poiskõnõ, sis ma tiiä-s, kiä tä om.

Määntseh keeleh nä kuuludi’? Kas nä kõnõliva’ eesti kiräkiilt?

Eesti kiräkiilt jah. Nä mänge’ tsitrit ja lauli’. Hariligult kats velja. A ku vinne vele’ käve’, sis näil olõ-s pille üteh. Vinne keeleh kõnõliva’ ja palssiva’. Nä olli’ Turavinna küläst, naabri’. Kõik nä olli’ baptisti’.

Kas rahvast käve pall´o kullõmah?

Jah, tarõ oll´ rahvast täüs. Kullõldi püstü saistõh. Ma olli tuud aigu pallidõ jalguga ja olli kah sääl.
Vedernigast veid´o Pihkva järve poolõ minnä’, Tupina külä lähkoh oll´ näil Turavinna kuulutajil Eesti aol ka suur palvõmaja. Tuu oll´ 1970. aastagil, ku ma joba Narvah elli, viil alalõ, a oll´ viidü joba Turavinna külä otsa mõtsa viirde. Sis sääl imp kokko k´auda-s. Tuu oll´ peris suur palgõst maja, koh olli’ pingi’, kantsli, esiki väigokõnõ basseinikõnõ. Käve sääl latsõst ka mõnõ’ kõrra’, näi, kuis sääl ristmine oll´. Sääl jutlustõdi vinne keeleh.

Kas küläh oll´ kinkalgi määntsit raamatit viil pääle ti evangeeliumi?

Või-olla’ mõni vanaaignõ raamat oll´, a vanõba’ inemise’ päämiselt kirja tunnõ-s. Mi noorõba’, kiä’ koolih kävemi, loomuligult lugõsimi. Mälehtä, õt lainssi mõnikõrd Saatsõst, koh oll´ raamadukogo, ka mõnõ ilmaligu raamadu. Aolehti küläh tellitä-s. Vaest kuna koh saimi lukõ’. Ja sääl oll´ Śaksa aol joba ka luulõritu seeh. Minno nakaś luulõ joba sis huvitama. Raadio oll´ õnnõ üteh taloh, Pihotalo puul — Hirsigu Veera esäl. Ku Petsere liin 1939. aastaga keväjä palli, oll´ tuu kõik meele nätä’. Ellimi mäekundi pääl. Olli sis kar´ah, ja tuu sau, viietõistkümne kilomeetri takast, oll´ kõik nätä’ ... Petsere liin palli. Ja Pihotalo raadioh ülti ka tuud.

Eesti innesõaaignõ aokirändus kirot´ hariligult halvuisi tuust usoelost, midä Setomaalt löüti vai rohkõp arvati, õt löüti. Ristik´aukõ halvustõdi’. Arvati, õt seto usuelo om üts ilma sisulda tühi kombõtäütmine õnnõ. Seto usu pääle kaeti lutõrliku pilguga ja peeti tuud prostabast, ku tä oll´. Näemi, kuimuudu arvamisõ’ omma’ Hurda aost pääle pall´ogi muutunu, no’ k´auva’ ka Eesti lutõrlasõ’ ristega Talnah ja Tartoh. Taad muutust om huvitav kaia’. Midä taast arvada’?

Jah, setodõ kottalõ arvati, õt nä omma’ ka uma usuelo poolõst tõisist maaha jäänü’, arvati, õt seto usuelo olõ-i muud ku tühi kombõtäütmine. Aig ja arvamisõ’ om siski muutunu’, no’ omma’ eestläse’ kah setodõ käest opma nakanu. Muidogi om kiräldä inemine tuuh jaoh maaha jäänü, õt tä mõista-i lukõ’ ja kirota’. A niisamatõ śooilma noorõ’ ütlese’, õt vanõba’ inemise’ omma’ ulli’: mi olõmi nii pall´o opnu, meil omma’ nii suurõ’ võimalusõ’! A mi unõhtami ar, õt vanõbil inemisil om elotarkus. Õga muido üldä-i, õt avvusta’ umma essä ja immä, õt sa kavva elänü maa pääl ja su käsi höste k´aunu. Üldäs ka, õt avvusta’ aastakki ja hahka pääd. No’ om mul hindäl kah pää joba hall.

Ku kotoh evangeeliumit loit, kas sis tõnõ kõrd taha-s papi mano minnä’, õt midä mano küüsü’?

Ma es taipa’ minnä’. Ma olli sääne tasanõ ja häbendelejä tśura. Ma julga-s minnä’ timmä otśma, õt vot, sa olt papp ja ... Tuud julgust mul olõ-s. Käve õnnõ teeństüsel.

Kiä oll´ tuud aigo Saatsõh papp, kuis ti umavaihõl kõrda sait?

Üts papp oll´ Mihhail Dubravin. Timä oll´ ildapa, Nõukogodõ aol mõnõ aastaga vangih. Tä mõistsõ kattõ kiilt, pidi katõh keeleh teeństüst. Mälehtä, õt tä oll´ sääne tukõv miis. A ku tä vangist tagasi sai, sis oll´ väega kõhnast jäänü. Tälle õks anti papi ammõt jalki tagasi.

Kas külärahvas avvust pappi?

Jaa, jaa. Pappi salliti. Mõnõ’ kutsõ’ timmä eiski elämist pühendämä. Sis tä õks käve.
Tuust aost mälehtä viil, õt korjajit oll´ väega pall´o, Eesti ao lõpuh. Ma ka tiiä-i, mille tuu nii oll´. Kerikide man oll´ katsipoodi santõ, inne ku keriguläveni joudsõt. Mõlõbal puul tiid. Eesti ao peräotsah olli’ nä rohkõba vinne rahvas. Naase’ muidoki. Miihi ma mälehtä-i, õnnõ naase’ olli’. Kiä and´ sis näile võileibä, kiä präänikit, kiä and´ mõnõ rahakopka.

Läsä’ naase’ omma’ olnu mu meelest kõkõ oholitsõp osa seto küläh. Latsiga läsknaane hariligult vahtsõst mehele saaki-s, pidi eis kuigi kõrda saama.

Jah, nii oll´. Vahtsõh Testamendih üldäs kah, õt vaia avita’ läsänaisi.

Sõa aol näit Saatsõ vallamajah suurt Hitleri pilti, minka pääle oll´ kirotõt, õt śoo om mi pästjä. Kirotat, õt śoo nakaś vasta. Kas taa oll´ su eloh määnegi muutusõ kotus?

Tuu plakat pand´ minno, nelätõistaastagast poiskõst, mõtlõma, õt kas śoo plakati pääle kujotõt miis saa õks olla’ pästjä, nigu oll´ alaviirde kirotõt. Ma olli joba testamendist lugõnu, õt pästjä saa olla’ õnnõ Jeesus Kristus. Muidoki saimi viil peräst nätä’ ja tunda’ ka muid, kiä’ hinnäst pästjäst kuulutiva’. Tuu Saatsõ vallamajah nättü plakat olõ-s mullõ määnegi muutusõ kotus, selle õt usk oll´ mu süämehe istutõt joba inne kooliaigu.

Joba 1940. aastagal, tuulsamal pääväl ku Eesti võeti NSV Liidu osast, panti kinni Petsere Vaimulik Seminar. Ka Saatsõ kerigu kõrvalõ ehitet vahtsõnõ kerik saa-s valmist, sais sääl no’ki ku määne kurvalinõ mälehtüs tuust imeligust aost.

Nõukogodõ aol oll´ tuu traktoritüükoda.
Näi pääle sõa tuuaigsõl Nõukogodõ Vinnemaal mitmit ar laotõt kerikit. Üts jago oll´ muudõt laohuunist, esiki tandsosaalõst. Tuu oll´ mullõ suur hiitümine. Süämehe tull´ suur kurbus, õt pühä kotus oll´ nii mõtsikult pokandõt.
Kõkõ rohkõba sis, ku ollimi sõaväeh tiil Valgõvene poolõ. Kõrd saisimi üteh küläh hulk aigu, eläjävagonidõga meid sinnä saadõti, oll´ väiko saistus. Küläh oll´ väigokõnõ puukerik. Lätsi tuu kerigu mano, uss oll´ valla, koristaja oll´ seeh, korist tuud tarrõ. Rist oll´ jo maaha võõdõt, kerik oll´ tandsusaalist tettü. Ümbretsõõri olli’ pingi’ istmisest, ussõ pääl oll´ silt, õt kell kuus vai säidse om tands. Lugõsi taad vinnekiilset silti ja kai tuud saali ja sis tull´ tõtõstõ kurb miil. Inne ma olõ-s säänest pilti nännü. Õt kerigust om tettü tandsusaal. Ja ku meid talvõl mõtsatüüle saadõti, näimi õkvalt Peipsi takah Oudova lähkoh: vinne õigõusu kerik, mia oll´ muudõt laost. Sahvri’ olli’ sinnä pant ja sääl oll´ määnegi vili vai akan vai mia sääl kõik oll´. Viläladu. Ja üts vinne naane keriguläve pääl rabahas linnu. Ka śoo pilt jäi mullõ mälehtüsest.

Saatsõ kerikut oll´ tahet valmist saia’, a Nõukogodõ väe’ tulli’ inne sisse. Inemise’ olli’ väega pahadsõ’, õt taast tetti traktoritüükoda. A midägi tetä’ olõ-i. Tuust olõs illos kerik tulnu.

No’ olõ-i Saatsõhe tõist kerikut imp vaia.

Olõ-i no’ jah. Ja Vinne poolõ pääl ...

Sääl omma’ nä Kruppa või Moložvahe vahtsõ keriku tennü.

Jah, kävemi sääl seeh kah, tä olõ-s sis viil valmis. Sinnä’ om joba paar mi külä inemist maet.

20. aastagasaa edeotsah oll´ suur liikmine, mia haard´ pall´osit Setomaa perrit ja putut ka ti umma. Teil oll´ Tsiberihe minejit, a ti perrest minti ka Talnahe. Õt seto küllist joba tuul aol liina minti, tuud vaest nii väega tiidäki-i.

Mul oll´ kaks täti, Nasta ja Oka. Nasta läts Talinahe, a Oka üteh mehega lätsi’ 1917. aastagal Vinnemaalõ, õt saia’ maad. Veid´o pääle tuud oll´ Vinnemaal ka riigipöörähüs. Piir panti kinni. Hot´ nä Eestimaalõ tahtsõva’ väega tagasi, õnnõhtu-s tuu näil. Tagasi lasti õnnõ nuu’, kiä’ saiva’ Eestist paprõ, õt nä omma’ siih elänü.
Ja nii elligi Oka-tädi Krasnojarski kraih pall´o aastakki, inne ku viil pääle tõist ilmasõta joudsõva’ üteh perrega tagasi. Oka oll´ väega lihtsa inemine, ku kõrvalõ panda’ Talina tädi. Nasta-tädi oll´ õks sääne uhkõba olõkiga. Timä oll´ kaupmehe naane — Petserimaalt tuudi sis kaupa ja müüdi kalliba hinnaga edesi.

Nasta oll´ Lasnamäel ka tuntu majaumanik. Ta võtsõ sääl Järvesuu valla rahvast korterihe. Täl pidi olõma pall´o ettevõtmist.

Täl oll´ sääl edimält esiki lehm. Peräst keeleti lehmäpidämine ar. Timä maja om no’ ammu’ ar laotõt, sinnä’ tulli’ vahtsõ’ ehitüse’. Tälle anti riigikorter.

Elämise’ pääle sõta olli’ liinah väega kehvä’, eleti ütstõõsõ otsah. A tuugiperäst taheti tuud aigo õks liina! Kas kõik taa, midä liin andsõ, tundu õks perspektiivikap ku maaelo kolhoosikõrra aigo? Vedernikaga oll´ viil tuugi hädä, õt külä jäi õnnõtuhe “oblasti” poolõ pääle, nii nigu ka su imä ja kasuimä sünnükülä’ Jatsmani ja Saurova.

Joba sõaväeh sai tiidä’, õt naatas kolhoosõ tegema. Tuuperäst oll´ mul kimmäs plaan pääle sõast tulõkit esäkotost vällä minnä’. 1951. aastagal võtigi Jõhvist, koh ma sõaväeteeństüse lõpunädäli’ olli, rongipiledi Talinahe. Sääl elli viil Nasta-tädi ja mu keskmäne sõsar Alli. Pia tull´ Talinahe ka Siberih elänü Oka-tädi uma perrega. Oka-tädi võtt´ minno väega lahkõhe vasta, hot´ elli õnnõ väigokõsõh tarõkõsõh, kohe mi sis kolmõkeisi mõnõst aost hinnäst ar mahutimi: Oka-tädi uma mehega ja ma’. Peräst oll´ näide tütär kah, kia oll´ Siberih sündünü, timä sai kah sinnä’ ütte nulka umalõ asõmõ. Peräst elli viil tuusama maja tõõsõh otsah, niisama kitsalt, pääle viil külmäh mõsuköögist ümbre kobendõt elämiseh, koh võitli rottõ ja talvõkülmäga.

Kirotat, õt Nasta-tädi, kiä tuud aigo Talinah elli, iksõ sõnnu Saatsõh su imä Olga havva pääl. Olga kuuli väega noorõlt, 32-aastaga vannusõlt. Kas Nasta olõ-s tuud aigo viil liinainemisest saanu, hot´ oll´ joba üle katõkümne aastaga Talinah elänü?

Ma mõista-i ka üldä’, kas tä oll´ liinainemine. Mälehtä õnnõ tuud, õt inne ku mu imä kirst mullaga kinni kaeti, iksõ Nasta-tädi havva pääl kõva helüga sõnnu. Tä tuud mõistsõ. Olli säitsmeaastaganõ poiskõnõ, ku imä pidi igäveiste ello minemä. Esä puult oll´ hüätego, õt tä ka minno imä puhtilõ üteh võtsõ. Taast jäi kistumäldä mälehtüs.

Määne oll´ üte "liinaseto" usuelo tuul aol? Kas kõik Talina seto’ olli’ õigõusu kogodusõ liikmõ’?

Liina tulnu seto’ käve’ põhilisõlt õks apostlik-õigõusu kerigu jumalateeństüisil. Oll´ ka noorõbit, kiä’ muial kerikih kävevä’. Ma olli mito aastakka Issändä Muutmisõ pääkeriguh k´auja. Tuu om parhilla Talinah Kloostri uulitsah. Paar aastakka esiki lauli sääl kerigukoorih. Ülempreestri Nikolai Kokla oll´ süämega vaimulik, timä sõnna oll´ kõgõ hüä kullõlda’. Talina seto rahva päämine kerik oll´gi taa kerik.

Mul oll´ tuud aigo umatsidõ ja sõpruga usoteemal arotuisi, a õgaütel olli’ ja omma’ eismuudu arvusaamisõ’ ja tõestpidämise’. Sõna "õigõusk" om pall´odõ jaost takistus tõisist ristiusu koguduisist arvusaamisõst. Või tulla’ esiki arvaminõ, nigu kõik tõõsõ’ usu’ olõ-i nii ausa’ ja olõ-i nigu õigõ alosõ pääle ehitedü’. Mi võimi hindit lukõ’ küll õigõst, a ku mi olõ-i uma ello muutnu, sis ütle-i taa nimi midägi. Usklik saa-i kittä’, õt tä om tõisist parep. Tä olõ-i parep, om õnnõ õnnõligup. Näist õnnõligup, kiä’ hooli-i. Kiä parep om, tuu tulõ-i inne vällä ku taivadsõh raamadupidämiseh. Taa olõ-i meil śooilma inemistel arvada’.

Ku kävet 1959. aastagal edimäist vuuri metodiste jumalateeństüsel, sis sääl läts su jaost õkvalt ku tõõnõ ilma valla. Nii sa ummih mälehtüisih kirotat. Mia tõistmuudu oll´?

Mullõ läts sääl tõtõstõ valla nigu tõõnõ ilm. Tuu oll´ Talinah Mere puiesteel. Mu arvamineõ oll´ inne, õt vaest sääl õnnõ usklikkõ kitetäs. A nii sääl kõnõlda-s. Sääl seletedi, karistõdi, vaest esiki tõrõldi usklikkõ, õt nä k´aunu’ siih ilmah õks Luuja säädüisi perrä. Kuulutõdi selgehe jumalasõnna. Tuu pand´ki minno jo edimält imehtämä, tekkü suur huvi tulla’ siiä’ kogudustõ. Mullõ sai sääl selgest, õt mu pall´ast uskmisõst ja ker´koh k´aumisõst avita-i, õt vaia tetä’ muutuisi umah usueloh.

Kas Lasnamäe setodõ kambah lää-s vaihtõpääl ka veid´o ütlemisest, õt tulõ k´avvu’ õks õigõusu kerigoh ja olõ-i vaia muialõ minnä’?

Määnestki suurt vaidlõmist olõ-s, hot´ ütlemist võidsõ õks ette tulla’ kah. Kõik olõ-s nigunii suurõ’ kerigoh k´auja’. A ku latsõst Vederniga küläh elli ja Saatsõ keriguh käve, võidsõ ette tulla’ ka tuud, õt sis pia-s Saatsõh k´aumist õigõst jalki mõni, kiä käve Turavinna palvõmajah kuuholõkil. Ja kodoküläh oll´ küländ ka nuid mehi, kiä’ k´au-s kohki, õnnõ mängevä’ pühäpäävä kaartit.

Määne ülesannõ’ võinu’ kerigol ülepää olla’?

Ku inemine tulõ uma murrõga, sis kerik piat mõistma inemist, timmä trüüstmä’. Esiki füüsiliselt avitama ku vaia. Kerik piat olõma soolast ja valgusõst. Ja nimi olõ-i tähtsä. Tuu vii-i meid kohegi. Olõ’ sa õigõusklik vai baptist vai kiä sa olt. Tähtsä om, õt sa olt umma ello muutnu, miilt parandanu.

Sul om eismuudu pereh. Sa ehitit Narva metodisti kogodusõlõ vahtsõ maja. Su unonaase vele Vassili Borini elotüüst sai Vasknarva (Sõrenetsi) õigõuso kerigo ülestehitämine. Vassili Borin oll´ sündünü ja kasunu Korodissa küläh. Huvitav paralleel: kats Saatsõ koguduistõ sündünüt miist, kinka kodokülä’ kisti 1945. aastagal Eesti külest ar, tüütivä’ Nõukogodõ aol Kirde-Eestih vaimuliguammõtih. Setomaalt peri vaimulikkõ olõ-i pall´o — tähendäs, pall´o olõ-i taloperrist tulnuid. Õnnõ paar peotäüt, näütest Peeter Piirisild, Vassili Borin ja viil mõni. Sääne elotii om eismuudu. Kas ti ollit Boriniga umavaihõl ka tutva’? Vai takist läbik´aumist tuu, õt üts oll´ õigõusklik, tõõnõ metodist — "lahkusulinõ", nigu taa ütelt puult või paistu’?

Vassili Borini kottalõ, kia oll´ mu unotütride uno, tiiä üldä’ õnnõ tuud, õt noorõst pääst käve tä mu esätaloh küläh. Täl oll´ tuud aigo üteh ka määnestki vaimulikku kirändust. Mälehtä, õt nä kõnõliva’ esäga umavaihõl vinne keeleh. Sis ma tiiä-s, kiä tä oll´. Sai tuust tiidä’ pall´o aastakki ildapa, a mul olõ-s timäga määnestki kokkoputmist. Mi vannuisi vahe’ oll´ suur ja mi elli Kirde-Eestih ka eis kotussih.

Noorõst pääst Talinah naksit kirotama luulõtuisi. Edimäne kogo ilmu 1999. aastagal, säitsmes 2013. aastagal — seeni perämine. Ummih mälehtüisih ütlet, õt naksit luulõtama rohkõp kodoigatsusõ peräst. Kas mälehtät, õt tundsõt latsõst ka igatsust kohegi kavvõndõhe?

Ku tulli Talinahe elämä, sis naksi vabal aol tundma igatsust sünnüpaika minnä’. Puhkusõ aol sai sõidõt õks esäkodo, koh kasuimä viil elli. Ja küläh ellivä’ tuud aigo viil mõnõ’ inemise’. Tuu kodoigatsus pand´ minno tõtõstõ luulõritu kirotama. Ku elli latsepõlvõkotoh Vedernigah, sis joht määnestki tungi kavvõndõhe olõ-s. Või-olla’ tuuperäst, õt kotoh oll´ kõgõ tegemist ja olõ-s aigo säänest asja mõtõldagi.

Olt pikä elo elänü. Ku mõtlõ, ku pall´o su perreh om inemiisi noorõst kuulnu, sis sa elät ello, midä kiäki olõ-i saanu sullõ opada vai "ette elädä". Olt no’ uma imäst jo piaaigu kolm kõrda vanõp. Śoo taust and su mälehtüisiraamadu päälkiräle "Ettearvamatu elu" mu jaost mano üte tähendüse — taad saat võtta ka ku ello, midä om imeligult, uutmalda pall´o. Kas nuuri käest om viil midä oppi’?

Om küll ka nuuri käest oppi’. Näide olõkit ja elokumbit võit võrrõlda’ uma noorõiäga. Hallõ om muidoki, õt śooaignõ meedia om pall´odõ nuuri mõttõilma külbnü hulga "hainasiimnit", ńoo’ omma’ naanu sääl kasuma. Tõistpite om śooilma nuuril pall´o suurõba’ võimalusõ’ haridust saia’, nä saava’ tetä’, midä süä kuts ja hinnäst ülest tüütädä’, piirangit om vähäp. Olõs vaia õnnõ noid, kia mõistnu nuuri õige raa pääle juhata’, õt nä varra läbi palanu-s, nii nigu pall´odõga om juhtunu’.

Peeter Piirisillaga kõnõl´ 10. augustil 2017 Narvah Vahur Aabrams