Hauka pesa veere pääl lää-äi kanase.

Seto’ panni’ muna’ viirdümä (0)

Obinitsah om küll kannu, kellele tuhkru elovaimu sisse jätnü, mitmõh laudah, aga vaivalt õt näid tsirgupääväl läbi kaadsaharo kistas nigu vanastõ, õt nä tiidnü lihavõõtõnädäli jaos jo aiksahe luuma naada’. Valgit munnõ saa Obinitsa poodist, a nätäl inne tulõ jo pruunõga leppü’. Vaiksõ nädäli om eriti vaia kruvvi’ vahtsit rõividõ pandmisõ konksõ, a vähembält ristineläpäävä tulõ vasara’ ja kirvõ’ jättä’ putmalda. Ilm udsutas vihma, üüse külmetäs, päivä leotas ja lõõdsutas tuult. Kas munaloomka jaost õks kuios Taarka Tarõ ehk seldsimaja huuv är’?

Tuud, õt s´oo külä munnõ innepidi Piilingu mäe otsah veerütedi ja toda õnnõ mehe’ tei’, mälehtäs küläh mõni vanõmb inemine. Obinitsah om viimädse paarikümne aastaga pääle kasvatõt nuurpõlv, kiä jo pässi loomkalõ munaveerütämise mano vaivalt, ku jala ala võtt´ ja munna joud´ peost veerütä’. Nimä’ omma’ tegijä’.

Obinitsa iihkujol, ku nii tohes üteldä’, om õga kevväi kõrrast inämb kotussit, koh seto’ s´oo keväjädse kosmilidsõ vana kombõga aigu viitvä’. Olõ kunagi 17 aastat tagasi loomkal olnu Imäjõõ veereh, Talina Seto Latsi Kuul tekk´ loomkat Talinah, Põlva Seto Selts õi jätä’ kommõht pidämäldä. Muna’ viirdü’ Miktämäel ni Verskah, Meremäe koolih ja nigunii ka Uusvadah. Mõni loomka jäi vaest nimetämäldä, mino andmõ’ omma’ mol´ovihust peri.

Siski proomiti Obinitsah viil üts höste är’ unõhtõt muud ehk lihavõõtõhummogu kommõh miilde tulõta’. Nimelt om olnu juhust lukõ’ ni vannu naisi käest kuulda’, õt pühi hummogu ts´ura’ käve’ talost tallo, õt kokko kor´ada’ muna’, tiid kas sis loomka mano minekis. Vai testitäs niimuudu perrit ja kaetas niiviisi pernaase’ ja tütrigu’ üle.

Õt Obinitsa olli’ lihavõõtõs tulnu’ soomõ-ugri kultuuripääliina valija’ ni II hõimurahvidõ külli foorumist osavõtja’, otsust´ Mokornulga kuur õks munakorje Obinitsah är’ kõrralda’ – illos kaia’ ja hüä kävvu’! Koorijuht ja vilunu kõrralduskunstnik Tarrosõ Aira käve mitu vuuri küläh tiikunna läbi, õt kas õks päset kuiva jalaga läbi, ja hoiat´ virku pernaisi, õt võidas tulla’ munnõ nõudma nigu muistõ.

Ku üüse Obinitsa kerkoh kellä’ helistet ja kuuh kooriga hõisat Krõstusõ ülesnõsõmisõst ja surmaga surma är’võitmisõst, ku kääpidõ pääl kündle’ palama pant ja muna’ vällä jaat riste kõrvalõ ni hummoguni suigut, algas pühihummok.

Obinitsa lipuväläkulõ kogonõs Mokornulga kuur, soomõ-ugri külälise’, Seto Miihi Summa esindüs, ülembsootska Tormi Piret perrega, Setomaa Vallavolikogo esimiis Järvelilli Rein ja külärahvast ni turiste ja tossin aokiränikku. Laulõtas tervtüslaul, üteldäs avasõna’ ja suur lastukorv puuga säläh, mindäs rongkäugih külä vaihõlõ liikuma. Tiiharrah vai majavärehtideh tetäs piatuisi ni kitetäs munnõ värvnü’ ja korviga vällä tulnu’ naisi ja tütrikkõ. Mehiläisi puul om külälisi värehti pääle terehtämä tulnu ka auväärne Mehiläse Mikk, kiä pakk väikest tsilgakõist. Rõivameistri Margiti värmit munnõ kitetäs väega ilosas.

Lauldõh liigutas läbi külä, nuhutadas keväjät ja üsätädäs pernaisi. Muidogi ts´uradõs naa’ liki puulsaandi vannusõ’ munaotsja’ õi kvalifitseeru’, aga nalja om lajalt ja suur säläkorv ilosit värmilitsi munnõ ja pildistäjide pildimassina’ meeleolukit pilte täüs. Munnõga saa Taarka Tarõ man munaloomkah võistõlda’ ja ilosit pilte jakkus ni mol´ovihkohe ku aolehti edelehe pääle. Pühä’ omma’ saanu’ ilosa hummogu, pidolisõ’ hüä tujo, külä meeleoluka rongkäugi ja noorõ’ ni külälise’ midägi ehedät nätä’. Obinitsa om joudnu jälki hinnäst kultuuripääliinana näüdädä’!

Ja üte ts´ura, kellele Leelo sibulakuuriga värmit muna kinki’, ma õks rongikäugist ka löüdse – ülembsootska pujakõnõ oll´ vastava vannusõga ja õkapite seto ts´ura mooduga. Loodami, õt tulõvaasta võtva’ nimä’ korvi kanda’ ja kombõ edesi viiä’!

Kauksi Ülle



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood