Keä santi saaja võtt, vaest vaka perrä.

Siberi seto’ (0)

S´ool aastagal sai täüs 30 aastakka Siberi setokõisi uurmisõst. Iistvidäjäst om olnu’ Igor Tõnurist Aoluu Instituudist ja Mare Piho Eesti Rahva Muusiumist. Septembrih 1987 olnu’ ekspeditsiooni mi pei õnnõstunus. Järgmätsel aastagal tull miika’ üteh Õie Sarv Keele ja Kirändüse Instituudist. Järgmätse’ 12 ekspeditsiooni ma tei jo ütsindä.

Setokõisi maapuudus ai näid umast kotost ar’ minemä, tuu oll üts jago eestläisi lajast vällärändämisõst Siberihe. Setomaal oll liisnalt pall´o inemisi ja kõigi jaost haaru-us maad. Vällärändäminõ naas pääle 1893 ja lõppi 1914, ku naas pääle I maailmasõda. Vinne impeeriumi Õuruupa jao maapuudusõ leevendämisõs ja vahtsidõ kolonisiirtävidõ Siberi kotussidõ Vinnemaa külge kintämisõs tetti Pereselentseskoje Upravlenije vai Ümbreasujidõ Valtsus. Ka’ läbi Siberi minnev nn Trans-Siberi raudtii ehtäminõ oll köüdet Siberä asustamisõga’. Ar’ mineminõ oll höste kõrraldõt – kolonistele mõõdõti vahtsõh kohtusõh maa ja mõts, massõti rahalist toetust ja vabastõdi riigimassast.

Seto’ naksi’ elämä Ida-Siberih, Jenisseiski kubermangu (Krasnojarski krai) Kan ja Mana iju vaihõl. Mõnikümmend aastakka kõvva tüüd ja jouti taigamõtsast tetä’ põllu’, ehtä’ maja’ ja asustõdi maa, mia oll mitmit kõrdu suurõp ku Setomaa. Suuri külli sääl edeotsah olõ-õs, edimält naati elämä ütskult. Siberih nimetedi ütsiktalla zaimka ja huutor, mäki pääl elämist log (org). Ao joosul tekkü nelli suurõbat külädõ rühmä: Hait (Haidak), Krestjansk, Vahtsõ-Petsere ja nn Maana jõgikunna külli rühm.

Setokõisi vahtsõh elämiskotusõh oll hüä (must)maa ja lakõ mõts, nõglamõtsavüü. Hüä maa jaost olõ-õs vaia rammu mano panda’ ja kõik kasvi mitu kõrda parebahe ku kodomaal. A tull vällä, õt eleti oholisõh kotusõh – säält läts läbi nullkraadi lämmäjuun ja aastaga keskmäne kraat oll nulli lähkoh. A õks kasvi kõik parebahe ku imämaal, kallu oll ijuh pall´o, kõgõ inäbä Rybnaja ijuh.

Maalinõ ilm tähendäs, õt omma’ lämmä’ suvõ’ ja külmä’ talvõ’, a tuu muut setokõisi elokõrraldust: tõistsagamatsõlt naati süümä ja süüke hoitma, rõivih naati tõisildõ k´auma, tegemisõ’ ja kombõ’ lätsi’ tõistsagamatsõst. A jäi’ mälestüse’ kavvõlitsõst Setomaast, minkõst kõnõldi ku kavvõndõhe jäänü’ unistuisi maast. Läbik´auminõ vanõbidõga’ ja lähebidõ sugulaisiga’ hoit vana’ arvusaamisõ’ ja 1970. aastagil tull vällä, õt sääl mälehtedi vannu jutta ja ammutsit sündmüisi, mia’ olli’ imämaal jo unõhtõt, ja laulõti viil vannu laula. Mälestüisih om olnu’ tukõv kodoigätsüs ja ilostõt mälestüse’ imämaast. Mälehtedi jutust, koh sobija muut saaja’ soest, ja tiiti tuud küllägi’ Verska lähkoh, kohe tetti edimäne truubaga’ ahi.

Üteh oll tuud pall´o rõivakraami – pääle rahvarõividõ ka’ umakoetuisi rõivapalknit, peele’, voki’. Koeti ummi rõivit mano ja nuidõga’ k´auti õgapäävätselt kooni’ 1970. aastagidõni’. Pall´o’ naase’ vaeldi’ uma’ rõiva’ kohalikõ rõividõ vasta, suvõ’ olli’ kuumõba’ ku kotoh ja ummi rõividõga’ jouda-as olla’. Külmä’ talvõ’ muudi’ ka’ miihi rõivit – tõõsõ’ naha’, tõisttüüpi kasuga’, mütsü’ ja pininahast kinda’.

Hõpõehtit olõvat olnu’ veid´o, selle õt nuidõ iist ostõti vahtsõ’ tüüriista’. Kodosõa aigu om ehtit röövit. A peräst sõta varasti’ alalõ jäänü’ ehte’ ar’ tsõgandi’. Aastagal 1979 om Eesti Rahva Muusiumi tuud üts hõpõsõlg, mia kingiti Siberi vanausulisi ja setokõisiga’ asustõt Ambaso küläst. Tuu ommõgi’ olnu’ ainumas hõpõeheh, midä ekspeditsioonõ aigu olõ nännü’.

Põllupidämisõlõ ja kar´akasvatamisõlõ tull mano kalapüüdminõ, palgiparvõtus Mana iju pääl, tüü kullakaivandusõh ja kaubavidäminõ Siberi raudtii veerest Sajaani mäki kullakaivanduisihe. Tekkü mitmit subkultuurõ, mia’ muudi’ setokõisi kultuuri. Ka’ hoiõti pall´o mehiläisi, selle õt kerigu’ ja kloostri’ tahtsõ’ vahha künnelde tegemisõ jaost. Kodoeläjit üteh võõda-as. Lehmä’ ja tsia’ ostõti ukrainlaisi käest, kiä’ elli’ kõrval, lamba’ ostõti hakassõ ja tatarlaisi käest. Väigokõsõ’ ja vastapidävä’ nn taigahobõsõ’ tuudi Mongooliast. Nuidõga’ veeti kraami ja k´auti mõtsatöid tegemäh. Eestist tuudi üteh siimnit: kartohkasort ”Väigokõnõ verrev”, põrkna’, herne’ ja ua’.

Kõgõ inäp sai rahha kullakaivandusõst. Kullakaibja’ olli’ kõgõ rikkaba’. Umma rikkust näüdäti kodoküläh, koh huulidsa pääle laotõdi rõivakangit, nii ku kullakaibjidõ liinah Krasnojarskih, koh kullakaibjidõ ette huulidsa pääle laotõdi kalli’ vaiba’. A kullakaibja’ repressiirti kõgõ edimätsenä. Kullakaivandusõh tei’ tüüd vallalitsõ’ mehe’, õnnõ mõni ütsik naane, päämätselt üteh veljuga’. Naase’ olli’ koka’. Kullakaivandusõh tei’ tüüd ka’ latsõ’. Om arvõstõt, õt 8-9% kullakaibjidõst olli’ latsõ’ iäh 13-17 aastakka, kiä’ olli’ tüüh vanõbidõ võlgu peräst. Kullakaibjit peeti lõõhkist inemisist, a oll ka’ jõhkrust ja vägivalda. Ainumas asi, midä näide iist käkiti, oll kuld ja viin. Palgiparvõtaminõ Mana iju pääl oll huuaolinõ tüü. Palgi’ tuudi hobõssidõga’ talvitsõl aol ja ka’ kitsarüüpälist vangõ puult ehitet raudtiid müüdä. Ma olõ kuuldnu’ katõ vana palgiparvõtaja laulu Mana ijust, rassõst elost, ohtligust tüüst ja vangõst, kinkõga’ tull ütehkuuh tüüd tetä’.

Kõgõ suurõbas küläs sai Haidak, seto keeleh Hait. Aastagal 1900 sunniti kõik maja’ huutoridõst vai ütsiktalodõst tuuma Haita, ja tuud aastakka peetäs külä alostusaastagas. Külä päähuulits oll edimält 5 km. Tuu oll kõgõ suurõp setokõisi külä. Sinnä’ ehitedi 1915. aastagal Pühä Kolmainu kerik ja tekkü suur matusõaid. Matmist kerigukülä matusõaida arvati suurõst avvuas´ast. Krasnojarski arhiivi andmidõ perrä oll Haida kerigukogodusõh 2820 inemist. Üts jago näist olli’ lutõriusulisõ’ eestläse’ ja Ambaso vanausulisõ’. Kerik panti kinni 1938 ja lahuti ar’ 1956. Lahkmisõ aigu löüti alomatsõ palgi alt suur vaskraha: Sibirskaja moneta, suur ja rassõ vasõst Siberi münt, vaest 1711. aastagast.

Haita tetti ka’ kuul. Edimält oll vinnekeeline ja oppajas oll kohalik papp. 1935. aastagal muudõti kuul eestikeelidses, oppajas olli’ Leningradi pedagoogilisõ instituudi lõpõtaja’, kedä kooltõdi eesti kuulõ jaos tuuaolitsõh Nõukogodõ Liiduh. Olli’ trükit ka’ eestikeelidse’ opigu’. Eestläisist oppaja’ opsi’ latsilõ eesti laulõ. Nuid laulva’ no’ tuu põlvkunna vanõbidõ latsõ’ ja viil eloholõva’ vanõba’. A 1938. aastaga 1. septembril oll käsk latsil tulla’ kuuli kõigi eestikeelitsidõ opkidõga’. Nuu’ panti kooli moro pääle ja palotõdi ar’. Kuul muudõti vinnekeelidses.

Novaja Petsora vai Vahtsõ-Petsere edimätse’ setokõisi maja’ tulõdi’ miilde kindlust. Huulidsa puul olõ-õs aknit, ümbre moro oll korgõ hirrõaid, minkõ otsa’ olli’ terävä’, õt kaitsa’ sunnitüülisi iist – Siberi raudtii oll lähkoh, kaivanduisih käve’ tüüh sunnitüülisõ’ ja kõrvalkülli inemisõ’ olõ-õs kõgõ sõbraliguba’. Peräst tulli’ sinnä’ lutõriusku eestläse’. Hüvvä läbik´aumist naka-as olõma. Eiski’ matusõaid jaeti katõs ja vaihõlõ tetti samasääne korgõ aid. Ka’ külä pooltõdi katõs ja jaeti katõs korgõ aiaga’. Vahtsõ-Petseri inemisõ’ tegeli’ päämätselt tsiakasvatusõga’. Tüühü k´auti ka’ Kani iju lähkoh kullakaivanduistõ ja peräst sõta suurtüüstüistõ salastõt liina Krasnojarsk 45, mia oll Vahtsõ-Petseri lähkoh. No’ nimetedäs tuud liina Zelenogorsk.

Krestjanski külä om lajah, sinnä’ käävä’ ütsiktalo’, midä nimetedi log, näütüses Kikka log vai Kikka org. Surnuaid om külli keskpaigah. Kuul oll viil olõmah 15 aastaga iist. Kerik oll Perovoh, no’ Partisanskih. Ka’ Perovo kerik häötedi. No’ om Partisanskihe ehitet vahtsõnõ puukerik.
Sääl oll hüä maa ja küläinemisi tiiti ku põllumiihi. Peräst kolhoosõ häömist ja sovhoosõ tulõkit naas inemisi kogonõmma Partisanski liina veeremaalõ, kohe tekkü setokõisiga’ asustõt erämaiu liinajago. Tuud liinajako nimetedi Väikost Hiinast ja tuud tundas puhtusõ ja kõrrah elämisiga’.

Täämbätses om Haida kuul kinni pant. Ekspeditsioonõ aol olõ seletänü’, õt mille om vaia tetä’ Haita muusium. Siberä setokõisi pääliinana tunt küläle oll vaia setokõisi kultuuri tutvustavat ja alalõhoitvat asutust. Jo edimätse ekspeditsiooni aol and tuuaignõ sovhoosi direktor muusiumi tegemisõ jaost rahha, mia kül’ kohegi’ ar’ kattõ. Pia 15 aastaga peräst sai vabanõnu’ kooliroomi säet muusium. Tegijä’ olli’ kohaligu’ koolioppaja’, latsõ’ ja tuuao kooli direktor Galina Jevsejeva. Külämuusiumi luuminõ om tähtsä sündmüs Haida aoluuh. Muusiumi ekspositsioon oll edimält etnograafilinõ ja sääl oll seto kultuuri tutvustav ekspositsioon. Peräst ost Eesti Vabariigi valtsus muusiumilõ vahtsõ maja ja ekspositsioon muutu.

Krasnojarski arhiivih aastagal 1999 löüt Haida kerigu ehitämisõga’ seot dokument ja küläh häötet kerigu aoluu tutvustaminõ Krasnojarski piiskopkunnah avit aastagal 2000 üteh küläinemisi ristimisõlõ ja risti pandmisõlõ kotusõhe, koh tulõviguh ehitädäs väigokõnõ kerik vai ts´asson. Vahtsõnõ ts´asson pühtsedäs Kolmainu avvus, nii kuis oll häötet kerik. Suvistõpühä om Haida külä praasnik.

2004. aastagal ma kinge Haida muusiumilõ kasseti filmiga’ Seto Kunigriigi pääväst Setomaal ”Ükskord setu kuningriigis”. Filmi stsenaarium avit Siberi setokõisil umma kunigriigipäivä kokko säädä’ ja läbi viiä’. Sääne päiv avit setokõisi konsolideerumisõlõ ja vahtsõ Siberi Setomaa elänikõ ühendävä ja koondava suurüritüse tekkimisõlõ Haidah, midä peeti Siberi setokõisi pääliinas. Siberi setokõisi kunigriigi pääväl om väiga’ tähtsä kotus Siberi setokõisi kultuuri alalhoitumisõl täämbätsel pääväl ja tulõviguh. Muusiumilõ kingit seto- ja võrokeeline film ”Küll me Lindora laadal näe” (mõlõba’ filmi’ stuudio Hilana, autor Mare Piho) väärtüstäs seto kiilt vahtsõlõ põlvkunnalõ ja innustas tuu kasutamist ja opmist.


Lõpõtusõs või üldä’, õt setokõisi elämäminek Siberihe om olnu’ traagilisõbit sündmüisi setokõisi 19.-20. saandi aoluuh. Mälestüse’ ja hallõ’ arminegi iku’ ”Kae-ei imp jala’ kodo poolõ”, ”K´au-ui jala’ noid tanomit” tulõtasõ’ miilde latsõiäh Petsere raudtiijaamah sugulaisi Siberihe saatmah üteh vanõbidõga’ k´aunu’ 90aastaganõ seto naane Setomaa Petsere rajoonih viil 1980. aastagidõl. Nuid imä mälestüisih alalõ hoiõt arminemisõ ikusõnnu tiidse tä 50aastaganõ tütär viil 2006. aastagal.

Nostalgia ja vanõbidõ mälestüse’ kavvõndõhe jäänü’ kodomaast ja tuu ideaalkujo pikäaolinõ meelehpidäminõ om üteh avitanu’ ka’ suulisõ perimüse üte huvtavaba jao, rootsi ao ja Rootsi kunigaga’ köüdetü muistenditõ meelehpidämisõlõ. Rootsi kunigaga seot müstilisi aigu tulõtõdi miilde ku hüvvä õnnõaigu ja arvati, õt Siberä seto’ omma’ Rootsi kuniga rahvas ja rootsi vangi’ Vinnemaal. Rootsi kunigat arvati olõvat Siberi setokõisi pästjä. Rasõhil aigul loodõti Rootsi kuniga ku kangõlasõ, pästjä tulõmist Siberi setokõisi mano, ja usuti, õt kunigas tulõ viil kunagi’ näide mano Siberähe ja vii uma rahva tagasi. Nii kõnõldi viil 2000. aastaga edeotsah.

Piho Mare



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood