Sünnüpäävälatsõ’ Elvi ja Leida, joudu teele pikä tii pääle! (0)

Õga latsõ sündüminõ siiä’ ilma om imeh ja perrele rõõmulinõ päiv. Parhillatsõl aol pall´osih kododõh peetäs õgal kuul latsõ sünnüpäivä, kooni’ tä saa aastagatsõs, a perästpoolõ mi kõik pia õnnõ sündümisõ päivi. A omma’ olnu’ ao’, ku tuu olõ-õi olnu’ tähtsä ja sündümisõ päivä peetä-äs meelehki’. No’ peetäs pääle inõmisi sünnüpäivi õgasagamatsi huvtavvi sünnüpäivi. Õga sünnüpäiv om kõrrast jal’ aoh tagasikaeminõ, om aolugu.

Ku latsi edimätse’ sünnüpäävä’ omma’ tähtsä’ näide vanõbidõlõ, sis midä suurõbast lätt aastagidõ nummõr, tuud tähtsäbäst lätt sünnüpäiv inõmisõlõ hindäle. Sünnüpäävä aigu om inõminõ ku vallalõ tarõuss ja kedägi’ tougata-ai tagasi, kõik omma’ oodõt ummi mõttidõ ja suuvõga’.

Mul om hinge pääl kats sünnüpäivä, kats sünnüpäävälast, kats nummõrd, mia’ omma’ eloh jo tähtsä’.

Nassari Elvi

Elvi sai 60. Tuud nummõrd ma tunnõ uma naha pääl ja täks tuuperäst taha siih Elvi sünnüpäivä viilkõrd toonta’ ja tälle joudu suuvi’. Mul om silmäh, ku aastagidõ iist Elvi laul miika’ üteh. Meil oll esinemine Vabaõhumuusiumi kõrdsitarõh ja kadonu Sepämäe Anne kuts Elvit ka’ laulma. Tuust kõrrast om mul pilt olõmah. Sääne aolugu. A sinnä’ paika meil üteh laulminõ jäigi’. Edesi olõ pidosidõ pääl kokko saanu’ ja telehvonih jutatanu’ ja seto keerolitsi jutta mõnikõrd ajanu’. Meil mõlõbal om hingepääl, õt seto laul ja rõiviholõminõ olõs kõrdapiteh. Hüä, õt Elvi om üte Talina laulupargi iistvidäjä. Joudu, Elvi, hoia’ ummi laulunaisi ja seto kultuuri ja kindlahe hinnäst!

Heliste Leida 

No Leidat tiiä ma jo mitmit aastakümnit. Leidaga’ mi olõ pall´o, pall´o kuuh lavapääl olnu’, kuuh laulnu’ ja ütehkuuh tandsnu’. Meil laulujoro’ lätsi’ perüs ladusahe ja tandsmisõ’ tasatsõhe. Ja ku mõntkõrd tull Leidal määnegi’ hüä mõtõh, sis tä helst, kõnõl uma mõttõkõsõ ar’ ja mi vei tuu plaani ka’ ello. Eiski’ Talina Mardilaadol mi käve katõkeiske märti juuskmah ja ullitamah. No’ om märdijuuskminõ sääl õgal aastagal.
Meil Leidaga’ om säänestmuudu lännü’, õt mi olõ vaeldanu’ elämiskotusõ’ ar’ – Leida läts Meremäe vallast ar’ liina, a ma’ tulli Talina liinast Meremäe valda. Tuuperäst mi saa no’ väiga’ harvakutti kokko.
Mi olõ Leidaga’ tõisi jaost kukkimuudu ütte plaani, meid aetas segi ja sis saa jal’ naarta’. Ütskõrd vällämaal olli’ mul kängä’ parandusõh ja peräst tuudi nuu’ Leidalõ. Leida jutu perrä timäle sagõhõhe tuldas mano ja küüsütäs, õt kas olõt Sarvõ Aini naane. Viimätseh kunigriigihki’ naati Leidaga’ kõnõlõmma mu päähä.
Leida lätt aastagidõga’ mul iist ar’, ma sis rühi tälle perrä. S´oo aastaga augustih sai Leidal 70. Mullõ paistus tuu väigagi’ kõva sõna olõvat! Joudu, Leidakõnõ, rühi’ üks rõõmulitsõlt edesi ja hoia’ umma seto muudu alalõ!

Sarvõ Õiõ