Unõhtõdu vanavanõmbidõ keele oppamisõst (0)

Kas seto kiilt iks tulõ opadaq grammatikat oppamalda?

Seo jutu tagapõhi om esihindäst illos ja tege meele hääs. Seto kiil ja ka võro kiil ommaq lõpus ummõtõ populaarsust koguma naanu. Lövvüs hulgakaupa nuuri inemiisi, kiä tahtvaq näid kiili hindä väljendämises pruukiq, nii kõnnõn ku kirän. Samal aol om niimuudu kõnõldulõ ja eriti netin kirotõdulõ keelele tulnu manoq midägi, midä mi keelen inne olõ es.

Keeletiidüsen kõnõldas tuust ku interferentsist vai ülekandmisõst – keele opjaq kandvaq imäkeele struktuuri üle võõrkeelele. Ja ka vastapiten: võõrkeelest, midä häste mõistõtas ja miä om prestiižne, võetas üle struktuurõ, tarvitõdas noid, ku kõnõldas imäkiilt. Eestläisile tunnõtult ommaq nuuq sõs ENSV aigsõq russismiq vai täämbädse päävä anglitsismiq vai seto keele suhtõn piässi ütlemä: estonismiq.

Interferents võõrkeele kõnõlõmisõ man tege tuud, et su kullõjaq saavaq arvo, et sa kõnõlõt vikuga vai sõs saavaq su ütlemisest paiguldõ hoobis võlssi arvo. Et tuud tävvelikult vältiq, tulõ kas väega häste kiilt oppiq vai väega kavva tõsõ keele keskkunnan elläq.

Interferents väiku keele kõnõlõmisõ man, ku inämbüskiil pääle tulõ, vii tollõni, et väiku kiil lätt õnnõ rohkõmb ja rohkõmb üttemuudu inämbüskeelega. Rahvaperätselt ütleseq inemiseq esiq, et ega miiq kiil iks ei olõq taa õigõ võro kiil – taa om millegagi segi. Kõrd üteldäs eesti keelega segi, kõrd üteldäs tarto keelega segi. Seto keele man, olõ kuuldnu, et miiq kiil ei olõq õigõ seto kiil, taa om võro keelega segi.

Ku haridus, tüüalanõ sõnavara, meedia ja meelelahutus ommaq eestikeelidseq, sõs ilma eesti keelest sõnno lainamalda ei saaki egäst as´ast kõnõldaq. Lainaminõ om lainaminõ, tuu sünnüs inämbäste nii, et kõnõlõja saa esiq kah arvo, midä tä õkva nüüdsama tekk´. Võetas sõna vai võetas terve jupp juttu tõsõst keelest, millen noist as´ost parõmbalõ kõnõldaq mõistõtas. Ku võetas terve jupp ja esiki liigutas katõ keele vahel edesi-tagasi, sõs tuud üteldäs koodivaheldus. Teema mõotas väega pall´o ja koodivaheldust keeletapjas pitäq ei massaki, ilma es saanuki veidembüskiilt egäpäävätselt tarvitaq. Üten raadiosaatõn pruuvsõ nuurmiis seto keelen kõnõlda. Tutvust umma eloluku ja sõnast gümnaasium pääle läts jutt – prõksti – eestikeelidses. Kõnõl sõs eesti keelen ummist opmisist ja tulõvikuplaanõst, a kui jutt jõudsõ kodopaiga hindamisõ ja avvustamisõ mano tagasi, sõs läts jälleki – prõksti – seto keele pääle üle. Ja nigu olõs vahepääl jõudu kogunu vai veidükese piinlikkust tundnu, nii ütel õkva paar lausõt väega jõvvolidsõn seto keelen.

Seto kiil veidikese muudõdu eesti grammatikaga?

Rohkõmb lammutas väikeist kiilt tõsõ keele grammatika ülekandminõ. Tuu sünnüs inämbäste nii, et mitteimäkiilne kõnõlõja ei saaq arvugi, et tä midägi võlssi ütel´. Tuu iist imäkiilset kullõjat sekäs "võlss" grammatika pisu terävämpä ku sõnno lainaminõ. "Taa iks miiq kiilt ei mõistaq, murd nii imeligult," om tavaperäne mõtõq kullõja pään.

Määndsegi jupiq sugulaskeele grammatikast ommaq lihtsaq meelega haardaq. Käändelõpuq ommaq säändseq. Eestläne opis soomõ käändelõpuq viie minutiga ärq, kui tä viil inne tuud vana keelega rahvalaulõ kah kuuldnu om. Et soomõ keele käändide õigõt pruukmist är oppiq, tuu jaos kulus aastit. Mõni ei näeki tuuga vaiva.

Täpsäle säänest muudu om ka seto keele vai võro keele kõnõlõma nakkaminõ täüskasunust pääst. Edimäne väega algõlinõ tüüriistakast, minka inemine esihindäle kokku pand, om umbõs sääne. Seenütlevä lõpulõ -s vastas võro keelen -n ja seto keelen -h. Mitmusõ osastava lõpulõ -e vastas seto keelen -a: laule – laula. Tegosõna püürdelõpuq, eesti keelen edimädsen püürden -n (ma ütlen) ja kolmandan püürden -b (ta ütleb) ei olõq joht võro vai seto keele muudu. Tavalidselt sääl määnestki püürdelõppu ei olõki, nii et jätämi ärq: ma ütle midägi, tä ütle, et tä tulõ hummõn. Võro ja seto keele osa püürdmistüüpe kolmanda püürde -s jääs egäs juhus järge pruuvmalda, selle et tuu om kahtladsõlt eesti keele mineviku muudu. Ja kahtlast ei tahaq ütski võõrkeele opja pruukiq, sekäs mõtõq, et äkki saias must sõs võlssi arvo? Adsoni ja Voolaisõ iäkaaslasõq pruuksõvaq tarto keele p-d: tä ütlep, tä eläp, tä soovitap, seoilmaaigsõq noorõq tahassi pruukiq lõpulda vormi tä ütle, tä elä, tä soovita.

Niimuudu keele määndselgi kujul joba är opnu inemiseq saavaq pihta üldidsele analoogialõ nigu lõpuq ja tunnussõq. Samal aol ei olõq viil suurt lootust arvu saiaq tüvevahelduisist. Ku eesti keelen ommaq kolm edimäst käänet tävveste üttemuudu raha: raha: raha, sõs ei tulõq tuu päälegi, et võro ja seto keelen om osastav rahha. Vaheldus umastavan käänden hamõq: hammõ: hamõht om läbi aigõ olluq algajilõ väega rassõ, selle et eesti imäkiil and ette hame: hame: hamet. Uma pido kõrraldamisõ avitajist suur osa ei tulõq tuu päälegi, et osastav kääne om Umma pito. Tuud piät kõikaig üle kõrdama.

Üts illos näüde tuust, kuis võro keele opjaq ja ka seto keele opjaq saa eiq ilma abilda arvu keele loogikast, om eitüs. Üts, miä om selge ja kõrraga silmä jääs, om vanaperäne taga-eitüs. Kas ütlet ei ole vai olõ eiq – om jo lihtsa oppiq? Uma pääga üles löüdmises rassõ om hoobis tuu vaih, et eitüse lihtminevikku moodustõdas eesti keelen ei pluss nud-kesksõna. Eitüse täüsminevik – ei ole pluss -nud, eitüse inneminevik – ei olnud pluss -nud. Võro ja seto keelen käü asi tõistmuudu. Nii nigu olõvikun ei tiiq, nii ka lihtminevigun es tiiq. Vahet tege minevigu eitüssõna es. Täüsminevik ja inneminevik kopiirväq tuud paari: ei olõ tennüq, es olõ tennüq.

Mu meelest piät säändseq as´aq võro ja seto keele oppamisõ man kõgõ inne selges tegemä, peränpoolõ või joba opadaq, kuis aovormiq taga-eitüsen tüütäseq: tii eiq, tii es, olõ ei tennüq, olõ es tennüq.

Kon om parhillaq oppamisõ kõgõ rassõmb kotus?

Mitmit aastakümnit om tähelepanu olnuq sääl, kohe tä inemise keeletaju perrä loomulikult suundus – sõnavara opminõ ja oppaminõ. Sõnavarra om kogutu, vannu erialasõnno om tutvustõdu rõivist põllutüüni, sõapidämisest armastamisõ kunstini, a ega tuu eesti keelest lainatuidõ sõnnoga kõnõlõmist vähämbäs võta eiq. Mu meelest om eesti keele mõotuisi tulipunkt parhillaq jõudnu just inemiisi manoq, kiä ei olõq latsõn vanavanõmbidõga esiq kõnõlnu, kiä ommaq võro kiilt ja seto kiilt õnnõ kuvõrd kuuldnu. Samal aol om kasunu tahtminõ kõnõldaq. Niimuudu ommaq noorõq nakanu tuutma miiq umma kiilt, määnest varahampa olõ-i olnuq – taan keelen om pall´o õkva ülekannõt eesti keele struktuurist. Seo vahtsõnõ keelekuju olõ-i inämb eesti keelest latsõpõlvõ kiilde tõlgit, nigu tüüpiline 50-aastaidsilõ, a eesti keele päält lähkü võõrkeele muudu perrä aimat.

Mino jutu üts keskmäne mõtõq om seo, et seto kiilt ja ka võro kiilt võit küll oppiq ka õnnõ praktika kaudu, a virgõmban tempon avitas hää keele pääle ka grammatika oppaminõ sinnä manoq. Suur osa inemiisi ommaq ratsionaalsõ meelelaadiga ja ku Võro instituudi kursuisil täüskasunuilõ om ütest vai tõsõst säädüsperäst kõnõld, sõs om kullõjidõ hulgast kuuldaq säänest ahhaa-kahinat. Grammatika oppamist pidänügi tegemä parajidõ väikeisi portsõ kaupa, muidu nakkasõq opjaq märkmä tuust ku grammatika tampmisõst. Üts leheküllesuurunõ tapõl´ om joba liiga pall´o. Kats võrdluspaari ja noidõ kottalõ viil kats erimuudu paari om umbõs sääne ports, midä hariligu inemise pää häämeelega vasta võtt.

Grammatika oppamisõ man võissi latsi ja nuuri huvvi herätäq ka näütämine, kuis om soomõ keelen, mitte õnnõ eesti kiil ja seto kiil paarin. Ka tõisi võõrkiili või võrdlõmisõs üten haardaq. Oppust võisi pakkuq visuaalsõlt, nigu meelelahutust, läbi koomiksistiili, hummogukohvi kõrvalõ sudoku asõmalõ. Päämäne om arvo saiaq, et ütski kiil olõ-i võimatulõ rassõ, ku sääl sisen määndsitki säädüsperäsüisi nägemä nakkat. Umbõs ütsetkümmend käänd- ja püürdkonna tüüpi olõ-i vajja kellelgi päähä oppiq, säändsit asju om vajja rohkõmb tuu jaos, et puutri kah nakkasi hääd seto kiilt mõistma ja inemise kirotõdut soovi kõrral parandama. A ütte-koma-tõist võinu esiki koolin seto keele grammatika kottalõ opadaq. Arvada hulga rohkõmb tahassi tuust teedäq noorõq täüsinemiseq, kiä joba esiq opmisõ ette ommaq võtnu.

(Kiräpilt muutmalda kujol)

Saarõ Evar, Võro instituudi nimeuurja

Mik´tämäel Setomaa hariduskonvõrentsil 26. vahtsõaastakuul peetü ettekandõ põh´al