Üte ilosa seto naase mälestüsest: Neeme Ustinja – 125 (0)

Vana muuseumipilt

Eesti Rahva Muuseumih om alalõ ilosa seto tütriku pilt, kohe taadõ om kirotõt, õt tä om Grigori Ustja Lõkova küläst. Pildistäjäst om märgit soomõ sugu rahvakultuuri uurja Armas Otto Väisanen. Pilt om üles võet 1914. aastal ja om olnu näütüstel. Kiä tuu ineminõ om ja mia om timä väärnimi – tuu olõ-s tiidä’ ja tuud õs märgitägi. Harva, ku seto naase käest nimme küüsüti ja ku kirja pantigi, sis esä vai mehe nime perrä: Nesteri Nati, Andre Manni, Semmeni Palaga, Vasila naane jne. Nii oll´ ka tuu vana ülesvõttõga, mia mullõ muuseumih peio puttu.

Olli joba uurnu Lõkova külä aoluku ni halgahtu mõtlõma: viimäte omgi tuu pildi pääl ollõv tütrik tulõvanõ Lõkova külä Vana talo pernaane, arhiiviparpridõ perrä Ustinja Grigorjeva, perästinõ Neeme Ustinja (Ustja). Kuna tütriku nimi oll´ arvadagi esä perrä – Grigori, setoperätselt Kriis´a – ni arhiivist sai tiidä’ tütriku sünnüaasta (1892), sis sai selgest, õt pildstämisõ aigu 21-22-aastanõ tütrik võidsõ olla’ külh Neeme Ustja.

Setomaa küllih anti väärnime’ 1921. aastal ja arhiivipaprih oll´ kiräh, õt Ustinja Grigorjeva sai väärnimest Neeme. A ku ma kats aastakka tagasi Ustja latsõlatsiga (Jaani poig ja tütär) muusemitalo avamisõl kokko sai, oll´ näide küüsüminõ mullõ: kost ti tiiät, õt tuu pildi pääl om mi vanaimä. Kõrrast hiitü tuust küüsümisõst – viimäte ma vaest essü ja kagos olnu’ nüüd häbü, ku tulnu’ vällä, õt 2010. aasta kirotusõh Lõkova küläst om pildiallkiri võlssi! A tull´ vällä, õt kõik oll´ õigõ – Väisanen oll´ tõõperrä pildistänü näide vanaimmä, tulõvaist Lõkova külä üte rikkamba talo pernaist.

Tuu tiidäsaaminõ oll´ mullõ suur rõõm ja suur hüämiil oll´ ka perrepildest, minkõ’ sugulaistõ käest sai. Mõnõ’ omma’ siih leheh kah ar’ trükt. Latsõlatsilt saiõ vanaimä kotsilõ ka muud tiidmist. Näütüsest tuud, õt vanaimä nimme ütli’ nimä’ hoobiski Justina. Ait´umma abi iist, Lydia ja Eduard Neeme!

Mõtli nüüd, õt inne ku s´oo aasta otsa saa, kiroda Ustinjast mäletüsest üte jutu hindä kor´at arhiiviandmidõ ni sugulaisi käest saad tiidmistõ perrä. Päälegi om s´oo aasta Neeme Ustja 125. sünnüaastapäiv. Soomõ pääväpiltniku kunagi tett pilt timäst om ar’ suurõndõt, ripus muuseumitarõ saina pääl aukotussõh.

Vanatalost ja Neeme perrest

Lõkova külä, koh Ustja sündü ja uma elo elli, oll´ suur, piä 200 inemisõga Setomaa lõunapuulnõ külä (tuust küläst olõ ma Setomaa leheh kirotanu ka varahampa). Külä jäi Seeridsä vai Keerä nulka, koh 20. aastasaa algusõh (1902) elli 89 miis- ja 100 naishinge. 1939. aastal oll´ küläh 40 tallo ni 178 inemist.

Külä aeti krunti 1922. aastal, nii saiõ’ mitmõ’ talo’ krundinime’ ja inemisõ’ väärnime’. Neeme pereh võtt´ talolõ krundinimest „Vana“ (tuu talo perrä om tett ka Vabaõhumuuseumi seto talo ja om nimetet Vanatalo), arvada’ oll´ sis tuu talo külä üts vanõmbit. Varahampa oll´ talol peremehe nime perrä nimi Kriis´a talo. Peremiis Kriis´al oll´ viis tütärd ja kats poiga – Vassil ja Petra. Ku mitmõnda latsõna tütär Ustja oll´ sündünü, olõ-i tiidä’, a kimmäs om tuu, õt sündü rikkahe perrehe.

Rahha tõi sisse linamüük ja kauplõminõ. Elomaja (tarõ) ja tõõsõ’ huunõ’ olli’ otsaga külä huulidsa poolõ, tarõ ja aitu vaihõl oll´ moro, tarõ ja lauda vaihõl tahr – ja nuu’ kõik olli’ aidu ja korgidõ värehtidega ümbretsõõri kimmäst tettü’. Tarõ om üles joonstõt 1912. aastal Jaan Kliimanni puult. Mano om kirotõt: „Jõuka setu talu. Kriisa talu. 1912. Ehitatud 35 aastat tagasi“. Joonstus om Eesti Rahva Muuseumih alalõ. Mõnõ’ huunõ’ omma’ külh vahepääl ar’ laotõt, mõnõ’ mano ehtet, aho’ ni aknõ’ ümbre ehtet, a’ siski tundsõ ma ar’ tuuh Vana talo plaani. Talo oll´ suur ja rikas, tsaariao lõpuh oll´ sääl pall´o eläjit, kogoni nelli hobõst ja kümme lehmä. Hobõsõ’ olli’ hüä’ ja tugõva’, näidega sõidõti Petserehe, Pihkvahe, kooni Riiani vällä. Kuigi perreh oll´ mitu last, sai talo perijäst ja tulõvatsõst pidäjäst Ustja.

Ustja oll´ tark ja tüütegijä

Ustinja oll´ rikas naane, kõnõldas, õt timä hõpõkraam olnu’ kõik üle kullatõt. Kah oll´ timä küläh üts veid´okõistõst (vai kogoni ainumas) naistõst, kiä oll´ lõpõtanu algkooli. Allkirä’ omma’ timäl paprih ant vinne tähtiga, mia lask arvada’, õt tä lõpõt´ Pang´avitsah vinnekiilse algkooli. Tuul aol oppõ seto latsi, eiseränis tütärlatsi koolih veiga harvakutti.

22-aastadsõlt läts Ustja mehele hindäst 8 aastat vanõmbalõ mehele, a umast kotost noorik vällä lääki-s, selle õt timä ülä Sass (Aleksander, 1884-1965) võeti tallo kodoväüst. 23-aastadsõlt sünnüt´ Ustja edimätse latsõ Olga (1915-1979), perrä sündü’ puja’: Nikolai (1917-1945), Aleksei (1921-1998), Vassili (1923-1969), Jaan (1927-1991) ja Aleksander (1933-1959). Kõkõ noorõmb poig sündü timäl päält 40-ne – vanast sünnüt´ naane ni kooni’, ku Jummal latsi and´. Latsõ’ lätsi’ lakja ilma – tütär mehele, puja’ muialõ elämä (poig Jaan elli Talinah), kodo jäi poig Vassil uma naase All´aga. Katõ puja, edimädse ja viimädse surma pidi imä vil ar’ nägemä ja üle elämä. Arvada’ mõiu tuu timä tervüsele.

Ustja oll´ veiga hüä käsitüümõistja, veiga hinnati timä peelte pääl koet villatsit päävätekke. Sass oll´ jal’ hüä puutüümeistri – tekk´ ka perrele sängü’ ja muudki. Ka näide latsil olõvat olnu’ käe’ vallalõ käsitüü pääle. Ustjal oll´ huvvi ka rahvaluulõ korjajit avita’ – Linna Manni (Maria, Linna Ivvo nado), kiä oll´ Ustinja naabritütrik, om timält üles kirotanu vanarahva ütlemiisi (tuu perimüs om hoiul Eesti Rahvaluulõ Arhiivih). Sugulasõ’ mälehtäse’ kõnõldavat, õt Ustja võta-s määndsitki ruuhi õga kibõnatki kangõt kraami, oll´ veiga hoolõlinõ ja tüülinõ ineminõ. Tä elli 69 aastat vanast ja kuuli 1961. aastal. Matõt om Pang´avitsa surnuaida.

Talo elost

Ustja oll´ iistvidäja ka kauplõmisõh – Eesti aol peeti taloh puuti (poodi silt om mi muuseumih alalõ), kasvatõdi vilja ni eläjit. 1939. aastal oll´ talol maad kokko 25,83, üteh mõtsaga 29 hektarit – tuu oll´ Setomaa kotsilõ õks veiga kimmäs talo. Põllu- ja aiamaad peeti üle 12 hektari: põllu pääl kasvatõdi rükä, kaara, nissu, otra, hernest, kardohkat ja linna (osa maad oll´ ka söödüh); aiah kasvatõdi kapstit, põrknit, uguritsu ja sibulit. Sääl kasvi viil ka viis vislapuud, kol’ uibost, üts kruusa- ja liivapuu ni katõsa tikrõmar´apuhma. Talol oll´ kats hobõst, nelli lehmä – suvõl anni’ pääväh kokko 20 liitrit piimä, 2 hõhva ja üts vas´k. Pääle tuu viil hulga lambit, tsiko ja kanno.

Rahha tõi perrele vilä, võiu ja põrssidõ müük. Tüü man avidi’ kõik puja’: kotoh, põllu pääl vai kar´ah kävveh. Poig Vass´o jaost, kiä jäi kodo elämä ja naase võtt´, ehtedi peräst vällä tõõnõ tarõ, koh nuurpaar elämä nakas´. Vanaperemiis elli pääle naase ar’kuulmist viil nelli aastakka, a peräkõrra, ku taloperijäst poig Vass´o 1969. aastal ar’ kuuli, läts minia All´a ar’ muialõ. 1970. aastidõ algusõh jäie talo tühäst. 1979. aastal ost´ elo- ja tõõsõ’ huunõ’ muuseum Vass´o lese käest ar’. Muuseumilõ ostõti ka muud talokraami: präälka, säng ja lillilaud, kerk, aho- ja nahakuuk, lina- ja vüürappai, vilävakk, jahusõgõl, raudpada, taoslaud, joogiruih, kats tindikalakarssinat ja muid vähämbit asju. Kah´o om tuust, õt ostmisõ aigu olõ-s inämb müvvä’ (vai olõ-s inämb alalalõ) üttegi Ustja koet käsiüüasja, üttegi tekki.

Nassari Elvi