Tõõsõ peräst pääd tullõ ar tsusako.

Verskast värskenä kodo tagasi (0)

Juhtut eloh edimäist kõrda sanatooriumi ja kõrraga’ õks Verska küle ala inemisi sekkä, kiä’ omma’ nii abivalmi’ ja sõbraligu’, õt tulõ pääle tunnõh, õt olõt hindä tiidmäldä’ tõõsõlõ poolõ riigipiiri juhtunu’. Ma trehvä-äs üttegi’ erändit vai halvatujoga’ näko, mia olõs reeglit ilostanu’. Eiski’ liikluspoltsai, kiä mu pümmelt maantiilt kõrrarikjana kinni võtt, kinke mullõ naarahtõdõh pilisejä.

Minnu olõ-õi üte päävä joosul kunagi’ varahappa niipall´o teretet, ku müüdä koridorõ üte ravikabineti mant tõistõ lätsi – ma olõs nii ku umakülä teie pääl k´aunu’! Kõnõli mitmõ Peterburist peri külästäjäga’, kiä’ olli’ olnu’ Verska sanatooriumih jo 8-10 aastakka järest.
Mugava’ tarõ’, väiga’ hüä’ söögi’, terveh uma kihä as´atundjidõ kässi ala usaldõt, ja pääle tuu õgapäävädse’ höste kõrraldõt üritüse’, ujula, jovvusaal ja ilma rahalda’ puhta õhuga’ pedäjämõts – tävvelinõ!

Ma olli tulnu’ sanatooriumi, õt mitu kärbäst üte huuga’ lüvvä’. Mul oll vaia uma luulõkogo ilostusõ jaost abimaterjali, täpsebält: ehtsät luuda ja kirsasit. Teno lahkõlõ rahvalõ nuu’ mullõ pildistämisõs ka’ löüti. Ku mu raamat „Pauk luvvavarrõst“ maikuuh vällä tulõ, sis omma’ sääl uma kindla kotusõ saanu’ ossakõisist tett Setomaa luud ja kirsa’ made in Russia.

Om viil üts johtuminõ: Ma lätsi neläpäävä õdagu ütsindä mõtsa hulkma ja mõtõh oll minnä’ kaemistorni. Kuki’ mu väiga’ kehvä orienteerumisvõimõh olõ-õs mullõ tiidmäldä’, ma otsusti olla’ höste tähelepanõlik ja kaia’, õt miilde jättä’ kotussit, minkõst müüdä lää.

Kaemistorni ma üles lövväki-is. Ma kai kellä: olli k´aunu’ puultõist tunni kipõhõhe, tuu tähendäs üle 7 kilomeetri. Jala’ olli’ jo perüs väsünü’ ja ma otsusti tagasi kääntä’. Oll jo tävveste pümme. Tundõ perrä olli poolõ tii pääl tagasi, a sis kõrraga’ ma tunnõ-õs inäp üttegi’ kotust ar’. Edimäne mõtõh oll, õt ma jää hüäst õdagusöögist ilma, a sis tull tõsitsõp mõtõh, õt vaest tulõ mul mõtsah üüd olla’. Ütsigu’ maja’, midä ma tiiveereh trehvsi, olli’ kõik tühä’ ja pümme’.

Peräkõrra jalgu takah viteh näi maia, minkõ aknist paistu tuli. Edesi läts kõik nii ku jutusõh: nuur lahkõ pernaane tõi minnu uma massinaga’ sanatooriumi ussõ mano, kohe oll timä ilosa kodo mant kats kilomeetrit. Täks ma olli nii väsünü’ ja hindäst väläh, õt ma mõista-as hindä avitaja nimmegi’ küüsüdä’. Luulõkogolõ pilte joonstõh ma lupa mõtõlda’ timä väikolõ umbõs viie-aastagatsõlõ pujakõsõlõ ja ma soovi, õt tuu armas ja eläväloomulinõ poiss maikuuh mu loomingust hüvvämiilt tund.

Ma tervtä ja tennä kõiki Setomaa inemisi, kinkõga’ ma kokko trehvsi, luulõtusõga’ piagi’ vällätulõvast vahtsõst kogost:

Pauk luvvavarrõst

Valle ja Malle
usi’ kurgi,
kõik aknõ’ ja ussõ’
nä näide iih kinni hoiji’.
Noorõ’ usi’ pimehüisi,
õt juhtu-ui imeht.
A juhtu, ku juhus
haard häräl sarvõst
ja pauk tull kõrraga’
luvvavarrõst.
Sündü Kalle.
“Nii armas poiskõnõ!“
löüdse Malle. Tälle
vasta aja-as
Valle.

12.01.2018

Kai-Mai Olbri

kiränik ja maalikunstnik



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood