Sanna takast saat kah Moskvahe.

Kunigriik Luhamaal (0)

5. augustil Luhamaal oll uhkõ kunigriigipäiv Määsi mäe pääl. Rahvast pall´o, nii ku õga kõrd. Päiv oll täüdet söögi, joogi, vägümiihi, paraadi, pillihelü, laulujoro, kauplõmisõ, tutvidõ ja sugulaisiga’ kokkosaamisiga’. Päiv paistu, tuul puhkõ, vihmapisaritki’ tull – midä viil pias ütelt päävält tahtma!

Kunigriik om hoolõga’ ja kõrdapiteh kõrraldõt, kõigipooli kirä’ üleväh, elolisõ’ ja mälestüskülä’ olli’ teie veereh, Petsere huultski’ ummi laahvkidõga’. Ku inõmisõ’ hoolõlisõ’, sis kõik juusk ku langa piteh.

Õgas mõistaki-i midägi’ mano mõtõlda’. Kas midägi’ võisi’ vai saasi’ tõisildõ tetä’ vai mõnt kotust praavta’ vai midägi’ mano panda’. Nii ku õgal tõõsõlgi’ kunigriigipääväl, nii ka’ s´ool kõrral, õgas ma eis’ joht jovva-as kõkkõ läbi k´avvu’, kaemisõst kõnõlõmalda’, ostmisõst olõ-õi juttugi’. A midägi’ õks näi, midägi’ kuuli ka’ kõnõldavat.

Mäe’ omma’ ilosa’, a väsütävä’, selle õt sääl puhk kõik aig kõva tuul. Vaest tuuperäst õga aastagaga’ tulõ mano sainuga’ olõmisõ kotussit, õt olõs uma ts´illokõnõ kodonõ pesäkene, kohe paistu-ui pallav päiv ja õgaltpuult puhu-ui tuul. Nii ka’ no’. Nuu’ külä’, kinkõl oll lavvonõ küläsain, nuu’ tundsõ’ hinnäst kimmäbält. Siih tulõ miilde jutus kolmõ põrsa majaehtämisõst. S´ookõrd sorditi vällä kõgõ parep külä, minkõst sai Pööni külä, a ma tahas kittä’ ka’ Härmä-Ignase-Lindsi-Navikõ külli. Nimä’ kogosi’ üte nulga külä’ kokko ja sis sai’ laebalt nuidõ külli inõmisi ja innist ello pilte ja juttaga’ näüdädä’, seletä’. Nä olli’ hulga tüüd tennü’ ja tõi’ ka’ ummi pilte ja dokumente Obinitsa muusiumi. Arvada’, järgmätsel aastagal tulõ külli mano ja rahvas nakas inäp aigu k´auma ütest küläst tõistõ, naatas vaest eiski’ kost´mah k´auma. Ku säänestmuudu lätt, sis tuuga’ tulõs arvõsta’ kuningriigi kokkosäädmisõ man.

Ma inäp aigu olli päälava man ja tuuperäst tiiä parebahe, õt kuvvamuudu sääl elo ja tegemisõ’ paistu’. Tull sääne ull mõtõh, õt kunigriik om ku katõst palast kokko säet – päälava kunigriik ja laadamuudu kirriv kunigriik. Eiski’ joonõ olõs võinu’ vaihõlõ tõmmada’. A tuu minnu sekä-äs, mullõ eiski’ miildü. Suurõlava pääl võinu’ õnnõ inäp tegemisi olla’. Tuud mõista-as kiäki’ ette mõtõlda’, õt nii sõnolisi ku pillimiihi tulõ võistlõmma liisnalt veid´o ja sis jääs aigu üle. A tühi aig om pokan – selle õt sis nakas ikäv. Tõõnõkõrd piat pääväjuht kas eis’ tuu ao ar’ täütmä minkagagi’ vai sis löüdmä kipõlt midägi’ lava pääle. Tutvit inõmisi mäntsitki’ häüsjutta vai jutussit ajama, nalju tegemä, raamatit kõva helüga’ lugõma vai kedägi’ pallõlda’ midägi’ täpsebält seletämmä (näütüsest rõivist, laulust, erinevist lõõdsapillest jne). Lava iih oll kõik aig pingi’ istjit täüs, kõik suta-as, viisi-is, taha-as tõõsõpoolõ kunigriigih k´avvu’, patsiiri’.

Üts mõttõkõnõ viil. Tuu mõtõh tulõ pia õgal aastagal pääle kunigriiki jal’, a õgal kõrral viisi-i kirota’ – võistlusõ’. Minkõ jaost ja kinkõ jaost omma’ võistlusõ’? Kargusõ ja kasatski võistlus om väiga’ hüä näütemäng, huvtav kaia’. Lauluvõistlus olõ-õi inäp tuu, mia tä oll edimätsil aastagil, olõ-õi ka’ inäp nuid inõmisi kullõmah, kinkõ jaost seto laul oll elo ja kiä’ mõistsõ’ kullõlda’ ja tähele panda’ pääle pildilitsõ kaemisõ ka’ sõnnu ja mõtõht. Pillimäng om kindlahe üts väiga’ hüä kaemisõ ja kullõmisõ kontsert.

Edimätsil aastagil kõnõldi, õt võistlus om tuu jaost, õt häösi-i ar’ kultuurilitsõlt tähtsä’ mõistmisõ’. A no’? Päämätselt omma’ kohalõ tulnu’ külälisõ’ tõõsõst kultuuriroomist ja nimä’ mõista-ai, tunnõ-õi kultuuri säänestmuudu ku sinnä’ sündünü’ ja tuuhu kasunu’ inõmisõ’. A n´oid võistluisi rahvas ka’ hinda-ai, olõ-õi rahva avvuhinda.

A süük ja juuk. Sääl saava’ kõik hinnada’. Õga inõminõ hindas süüki ja juuki uma kõtu ja harinõmisõ perrä. Ku pall´o om nuid, kiä’ omma’ latsõst pääle söönü’ kiislat, sõira, kohopiimä võiuga? Kiä’ tiidvä’, mäntse maiguga’ om kodonõ taar ja umatett ol’? Taar oll s´ool aastagal edimäist kõrda võistlõmah. Kas viil tiidäs, kuvvamuudu taari tetti? Kõik makõ ja hüä olõ-õi kõõ hüä.

Ma naka-ai söögist ja joogist laebalt kirotamma, arva õnnõ, õt s´oost piasi’ kõrraldaja’ inäp vaest umavaihõl kõnõlõmma. Vaest.

S´ooh kunigriigih edimäist kõrda eloh oll minnu võtnu’ uma hoolõala üts kõrraldajanäio, kiä’ tulõt mullõ miilde, koh ma pia kunas olõma, tä tõi paprit, kontrollõ, õt kas ma näe lukõ’, kas kirotusõst saa arvu, kas ma olõ saanu’ söögitalonni. Ait´umma, Kerli Zirk! Õgas ma viisinü-üs joht ütest mäekülest tõistõ k´avvu’ mitu kõrda päävä joosul. Ait´umma, Kerlikõnõ!

A kunigriik oll innidse ülebsootska Leima Aarne puult õks väiga’, väiga’ kõrdapiteh läbi mõtõld ja kõrda aet. Tunda’ ja nätä’ oll Luhamaa nulga miihi tüüd ja vaiva, õt kõik ütehkuuh saasi’ katõkümne nelädäh kunigriigih kul´ata’ ja umma illo iski’. Ait´umma kõigilõ!

Sarvõ Õiõ, sootska



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood