Koh tegijet, sääl nägijet.

Kuvvamuudu Setomaal Johannes Pääsukese elost filmi tetti (0)

Tuu oll s´oo keväjä, ku mu telefon helisi ja ma näi sääl võõrast nummõrd. Ma võti vasta ja pikebä jutulda’ küüsti mu käest, õt kas ma tahasi’ olla’ Hardi Volmeri tettäväh Pääsukese filmih. Täpsebält pakuti mullõ Orava kõrtsmigu tütre Sohvi rolli. Mu edimäne vastus oll, õt vaest om helstäjä võlssi numbri võtnu’. A kinnitedi, õt kõnõ ja rollipakminõ om täpselt mullõ mõtõld. Suur oll mu üllätüs ja muidogi’ ma tahtsõ kõrraga’ tuuh filmih üteh tetä’. A ma olõ aastagatsõ latsõ imä ja tuu tõi minnu kõrrast peris ello tagasi, a ma sai imä-esäga’ kokkoleppele, õt ku vaia, sis nä avitasõ’ last hoita’. Ja nii tuu kõik pääle nakaski’. Edimätse’ võttõ’, koh minnu oll vaia, olli’ pääle jaanipäivä Verska Seto Talomuusiumih.

Olõs vaest tark üldä’, õt Hardi Volmeri film „Johannes Pääsukese tegelik elu“ kõnõlõs filmihuvilisõst nuurmehest ja timä k´aumisist läbi Lõunõ-Eesti. Filmivõttõ’ veevä’ meid aastakka 1912, ku nuur Johannes Pääsuke saadõtas ildaaigu avat ERMi (Eesti Rahva Muuseum) puult Setomaalõ. Varahappa tä om tennü’ lühkokõisi filmijuppõ Tartost ja säält lähkost uma meisterlikkusõga’ silmä paistnu’, selle saadõti nimelt timä filmiretkele. Kindla om tuu, õt Setomaalõ tä joud, tuu tõestusõs om alalõ 7-mintanõ filmilõik. Tä saa hindäle kaaslasõs Harri Volteri, kiä om filmikunsti suur avvustaja, a olõ-õi sama andekas, ku timä nuur kolleeg Johannes. Filmih mäng Pääsukest Ott Sepp ja timä kaaslast Harri Volterit Märt Avandi. Volmer üteh uma meeskunnaga’ om pruumnu’ filmil olõva’ kotusõ’ Setomaalt üles löüdä’ vai om olustiku esiletuumisõ jaost nuu’ mõnõh samasäntseh kotusõh lavastanu’. A film proomiki-i olla’ täpne koopia tuust, midä Pääsuke siih üles võtt. Päämäne jago tegevuisi om vällä mõtõld, õks tuu jaost, õt filmist saasi’ film, koh umajago emotsioonõ ja põnõvit sündmüisi om.

Ma olli juhtunu’ pääle jaanipäivä põnõvahe filmimaailma. Edimätsel kõrral proomiti mullõ sälgä mitut kostüümi, selle õt Sohvi om uma loomult uhkõ preili, kinkõl ehte’ kaalah ja pitsilitsõ’ kinda’ käeh. Mia tuust, õt täl tull uma elo ellä’ maal, hingeh oll tä piinü liinapreili. Nii saigi’ pruumi’ tuuaolitsi kleite, ündrikka, kübärit ja ehtit. Ja sis viil hiussidõ säädminõ ja grimm – oh, ku põnnõv. Edimält paistu, õt mia nail näütlejil hätä, kõik tetäs näide jaost ar’. A ku võttõplatsilõ joudsõ, sis ma sai arvu, kuvvamuudu as´a’ tegeligult käävä’. Pikä’ võttõpäävä’ omma’ umajago väsütävä’. Üte stseeni filmimisõ jaost läts väiga’ pall´o aigu. Ku stseenih om pall´o näütleji, sis om vaia tuud filmi’ mitmõst külest. Tuuperäst tull ütte lausõt mitmit kõrdu üldä’, ka’ sis, ku kaadrist vällä jäi, õks tull olla’ kohal ja stseeni kaia’, õt kõik üttemuudu vällä tulõs.

Järgmäne kõrd oll minnu vaia sis, ku filmivõttõ’ olli’ Obinitsa lähkoh Luikjärvel. Sis oll vaia valmis saia’ sääne kaadri, koh minnu õnnõ kavvõbast vai ts´uut nätä’ om. Ja õks pikk võttõpäiv, selle õt erinevä’ nulga’ vaia täpselt üles filmi’. Lähkost võttõ’, õt näütlejä tunnõh linti saia’. Kõik olli’ väiga’ vastatulõligu’ ja hüätahtligu’, tuuperäst olõ-õs tuu kõik ka’ väsütäv. Tuud inäbä, õt Setomaal fimit stseeneh oll taustanäütlejäist pall´o umanulga inemisi. Juulih olli võtõtõl Joosul, sääl tetti kõrtsistseeni’. Uskmalda’, kuvvamuudu läbi filmimaailma võit aoh tagasi rännädä’. Kõik palakõsõ’ ja rõiva’ omma’ nii ku perüselt ja kokko ommõgi’ tuu ao hõng ja olõminõ. Ja väiga’ tundõlinõ ja miildejääv oll mu viimäne septembrikuinõ võttõpäiv Verska kerigu iih. Hobõsõ’ lasila man, seto rõivih inemise’ kerigu iih – säänestmuudu võidsõ 100 ja inäbä aastaga iist ollaki’. Päiv oll ka’ väläh ja tekk viimädse võttõpäävä ilosast. Ja muidogi’, ku saat kõrvotsidõ olla’ säntse klassikuga’, nii ku tuud om Tõnu Kark, om tuu viilgi’ erilitsõp.

Septembri takastpuult tõõsõl nädälil käve filmimiis Hardi Volmer Verska Kultuurikeskusõh Pääsukese filmist kõnõlõmah. Tä ütel ka’ tuud, õt seto’ omma’ õks väiga’ erilitsõ’ ja tõistmuudu, tuud hüäh mõttõh. Tä ütel, õt timä sai setokõisiga’ kokko teno Mercalõ (Merle Jääger) ja timä suurõlõ sõbralõ Peeter Volkonskilõ. Seto leelo oll Volmeri jaost edimäne köüdüs s´oo maa ja kultuuriga’. Ja timä arvatõh om mi lauluh midägi’ erilist, midä tõisih regilaulah olõ-õi. Väiga’ meelüs tälle seto laulu käkit sõnum, midä andas edesi läbi erinevvi sõnamänga. S´ooh filmih om Mercal mängi’ lauluimä Taarka osa ja nuu’ iku sõna’, midä tä filmih laul, omma’ Mercal hindäl tett. Paistus, õt Volmeri jaost oll tuu muljetavaldav ja õt tä eis’ ka’ seto leelot mõist hinnada’. Ku täpsep olla’, ütel Hardi, õt filmi saat nätä’ 2019. a veebruari lõpuh ja esilinastus om vaest Verskah. Om midä uuta’. Ma usu, õt tuu film om järekõrdnõ tõestus toolõ, õt mi kultuuriruum om umanäolinõ ja põnnõv. Ja täks tuud arvas ka’ Johannes Pääsuke, kiä mi vanavanõbidõga’ s´oo maa pääl kokko puttu ja nä umatett algõlisõ filmikaameraga’ üles võtt. Ma olõ tenolik säntse võimalusõ iist, kindlahe saa s´oost üts väiga’ hüä film.

Kruusamäe Meelike



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood