Inemine mõtles ütsilde, jummal saat tõisilde.

Leelokonverents sälätakah, a mõttõ’ ja tegemisõ’ iihpuul (0)

11. novembri hummogu korju hulga naisi ja miihi Meremäe turismitallo leelokonverentsilõ, õt kullõda’ tõisi ja ka’ ummi mõttit kotusõpäält vällä üldä’. Õdagu oll väigokõnõ pidokõnõgi’, koh laulõti ja tandsti. Päämäne jutt oll laulmisõst, a tulõtõdi miilde ka’ seto rõivih k´aumisõ kõrda.

Kõgõpäält laulõti ütidselt seto hümni, sis mälehtedi innitsit laulunaisi. Viimädse kuu joosul om ar’ koolnu’ Tiigi Olga, Linnu Liide ja Udrase Milja. Jumalaperi hingekese’.

Päävä juhat sisse Sarvõ Õiõ, kiä tutvust, õt minkast naatas kõnõlõmma ja tulõt miilde, õt mi elä säntsel aol, ku uma seto kultuur, tuu tähendäs kiil, laul, tands, pillimäng jne, tulõ-õi inäp kõigil umast kotost üteh, õt vaia muialt tarkuisi ja tiidmisi mano saia’. Väiga’ tähtsä’ kultuurioppaja’ omma’ latsiaiah ja koolih oppaja’ ja muidogi’ leelokoori’. Kõgõ lihtsap om oppi’ ja opada’, ku kuuh k´au latsi, noorõbit ja vanõbit inõmisi. Rõivihe pandmisõ man tulõt Õiõ miilde, õt õgakõrd ku tarõ ussõst vällä läät, sis piat olõma kõrdapiteh rõivih. Ka’ rõivih olõminõ om oppus, om vaest kõgõ lihtsap oppus, a väiga’ tähtsä oppus. Ku võlssi rõiva’ säläh ja kiäki’ tege pildiklõpsi, sis tuu jääs igävätsest pall´osilõ kaia’ ja säänestmuudu andas seto rahva rõivist halv märk vällä. Setokõisil om kõnõlõmisõ kiil ja laulukiil, mõlõbit om vaia.

Seto laulu pias õks laulma seto keeleh! Kiilt om kõgõ lihtsap selges saia’ laultõh ja kõnõldõh.

Kol’ ettekannõht vai kõnõlõjat oll kirändüsmuusiumist: Kalkuni Andreas, Orasõ Janika ja Salvõ Kristi, sis Talinast muusigatiidläne Pärtläse Žanna, folklorist ja etnoloog Hao Paali, leelopargi Ilolang iistvidäjä Noormõtsa Manni ja nuur laulunaane Hõrna Maar´a. Andreas näüdäs sainapääle ja selet seto aoluku, midä võit löüdä’ seto naisi laulõ seest. Hüä, õt om üleskirotusi ja helisalvõstusi laulast, koh om laulõt õgapäävätsist tegemisist. Nuih laulah om mitmit vahtsit sõnnu, mia’ omma’ tõõsõst keelest üle võõdõt ja uma keele perrä käänet, nii õt nä kõlbasi’ ka’ lauluh laulta’. Teno laulalõ mi no’ tiiä, midä ja mäntsit töid tetti vinne aol, koh k´auti ja kuvvamuudu sis elo oll.

Janika teema oll vannamuudu laulminõ ja vahtsõt muudu oppaminõ. Helükiil om aoh tõistõ lännü’ ja õt tuu vana ka’ tävveste ar’ häösi-i, sis tuud om vaia opada’, a tõistmuudu vai vahtsõt muudu. Inäp opata-ai kotoh, oppajagi’ omma’ kõrvalolõja’. Kultuuri ja inõmisi jaost omma’ mõlõba’ tähtsä’, nii vannamuudu ku vahtsõtmuudu laulminõ, a oppaminõ om ts´uut keerulitsõp, selle õt kõik mõista-ai kuulda’, arvu saia’ ja perrä laulta’ vannamuudu hellü.

Kristi oll uma jutulõ pandnu’ huvtava päälkirä – „Mere kosilasõ’ ja Ameeriga avastamine: Obinitsa 1972“. Kristi selet, õt kiä tä om, midä tä om uurnu’ ja midä tä kuuld, midä tundsõ ja tiidä’ sai, ku tä oll 1972. aastagal Obinitsah ekspeditsioonil. Tä tiidse seto laulust hüä pall´o, oll lugõnu’ Hurda „Setukeste laule“, a ku tä Setomaal uma silmäga’ näkk ja kuuld, kuvvamuudu Masti Hemmo laul, sis täl oll tunnõh, nii ku tä olõs avastanu’ Ameeriga. Eloh laul om õks tävveste midägi’ muud kui raamadust loet sõna’, lauluh om laulja hing ja joud ja mõttõ’ omma’ valu nätä’ ja tunda’. Kristi kõnõl huvtavalt ummist mälestüisist ja innitsist inõmisist, kinkõga’ tä om Setomaal kokko puttunu’.

Paali tulõt miilde, õt kuvvamuudu häöse’ keelest sõna’, ku kaosõ’ tüü’, selle õt nuid sõnnu olõ-õi inäp vaia ja nuid inäp manida-ai. Keele ja laulu elohhoitmisõ jaost om vaia pall´o kõnõlda’ ja kõigil, kiä’ mõistva’ kõnõlda’ ja opada’, nuu’ piat tuud ka’ tegemä, muido kiil saa-ai eloh ollaki’. Õgas keeleoppamisõ jaost pia-ai koolipingih istma. Paali soovit tulla’ kokko mäntsegi ütidse tüü tegemisõ jaost, õt üttepiteh õgapääväelolitsõlt ja tõistpiteh tiidligult kiilt kõnõlda’, kullõlda’ ja säänestmuudu sis oppi’.

Žanna selet ja and kullõlda’ mõnt ersa laulu, õt kas seto’ eis’ tundva’ ar’, õt nuih om midägi’ näile tutvat, ütesagamaist. Muusigatiidläse’ omma’ kullõlnu’ ja pandnu’ nuutõ laula, koh õga laulja om laulnu’ umma mikrohvooni. Õga laulja helü saat erälde kullõlda’ ja säänestmuudu ka’ vällä kirota’. Ja tuud vigurit sis lask Žanna kõigil kullõlda’, õt kuvvamuudu kinkõgi’ helü liigus ja kuis om, ku nä kuuh laulva’. Oll huvtav ja midägi’ oll õks ütesagamaist ka’ seto laulul ja ersa laulul.

Manni tull kullõjidõ ette uma laulunaisiga’ ja tä laul ja näüdäs, õt mäntse’ rõiva’ piat kuvvamuudu ilostõ säläh olõma ja kuvvamuudu om poganahe. Peräst tä tuust ka’ kõnõl, õt ku tähtsä om ummi rõividõ kõrdapiteh sälgä pandminõ, õt kaejil olõs illos kaia’ ja nägijil illos nätä’.

Maar´a saa-as tulla’, saat jutu ja Õiõ lugi tuu ette. Maar´a om naanu’ mõtlõmma tuu pääle, õt mille ja kinkõlõ mi laula. Tä om jo väikost pääle olnu’ laulu seeh, eis’ laulnu’, tälle om miildünü’ esinedä’, a midä aig edesi, tuud inäbä tä om naanu’ mõtlõmma, õt kinkõlõ laulõtas ja kinkõ laulõ laulõtas. Maar´a taha-ai inäp väiga’ laulta’ tõisi naisi mõttit, tuu tähendäs tõisi laulõt laula. Tä tahasi’ laulta’ ummi mõttit. A kas tä julgas, kas panda-ai pahas, ku lää-äi höste?

Lühkolt kokko võttõh või üldä’, õt kõik mõttõ’, jutu’ olli’ huvtava’ ja kõiki oll vaia. No’ om midä kotoh edesi mõtõlda’ ja midägi’ vaest ka’ tõisildõ tetä’ vai pruumi’ ummamuudu eis’ olla’.

Õt leelokonverents sai kõrraldõdus, tuu jaost piami olõma tenoligu’ raha iist, mia tull Eesti-Läti programmi kuuhtüüprojektist „Umakultuuri piirkundõ arõndaminõ ja tutvustaminõ turismi sihtkotussidõna – UNESCO-tourism“.
Sarvõ Õiõ, Seto Leelotarko Kogo iistvidäjä



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood