Imä pand nisa suuhtõ, a miilt panõ-õi päähä.

Lihavõõdõ vanal aol (0)

  Lihavõõdõ vanal aol   
   Nassari Elvi   

Pühinätäl


Lihavõõtõ puulpühä küdseti leibä, mõsti põrmandit, keedeti ja värmti munnõ, käüti sannah, õdagu minti kerkohe. Kiä kodo jäi, küdsi lihavõõtõ üüse leibä, sis oll´ tuul suvõl jõudu. Kerkost tulti kodo, ku päiv jo nõssi. Lihavõõtõ aigu olõvat ka päiv „hällnü“, kutsti latsigi kaema. Lihavõõtõ hummogu mõsti raha päält suud – hõpõruubli vai tsäpsoka’ panti vette. Sis süüdi, pühist olli’ jo söögi’ valmist tettü, suur tükk lihha panti lavva pääle, pikä paastu seeh kor´at kohopiim, umaküdset lämmi sai vai leib – kõik paremba’ söögi’ tuudi lavva pääle.


A kõkõ inne süüdi õks kerkost kodo tuud pühitsõt munna, muna panti ka pühäse mano. Munnõga tikõldi, arvati, õt kinkõl muna inne katski lätt, tuu ka inne tõist koolõs. Hummogu minti lauda mano, viidi eläjilõ ka munnõ, lõigtu ar’ – õga lehm sai muna. Sis heideti magama vai kul´atõdi. Edimält minti tõõsõ talo poolõ kristotama: „Tereh! Krõstos voskres!“ , tõõnõ jal ütel´: „Va istina vaskres!“. Kiä midägi vasta ütle-s, siis ülti: „Kas piip om hambih vaih, õt saa-i kõnõlda’?“.


Lihavõõtõ olli’ praasnigu’ mitmõh paigah. Vilo vallah olli’ Trõnnõl, Pöönil, Alaotsah. Edimätse pühä hummogu käüti ka kristotamah – laulja’ käve’ tarõst tarrõ, näile anti tuu iist ka rahha.


Pühist keedeti munnõ, munapain keedeti sibulakoortõst vai värmti hainoga, a värmi ostõti ka poodist. Petsereh olli’ müügih värmipulbri’ ni värmilastukõsõ’. Munnõ värmti üteh perreh õks pall´o, 100-200, selle õt tütrikõl tull´ munnõ pall´o ar’ kinki’. Ku muna’ olli’ jo paah, sis ülti, õt kivve keedämi – sis lää-s muna’ katski.


Lihavõõdõt peeti õks terve nätäl, kutsti vetonätäl (vinne svjataja nedelja). Käüti hällü pääle, peeti praasnikka, tüüd õs tetä’, tetti ar’ õnnõ kõkõ hädäperätsemp. Vetonädäli neläpäiv oll´ os´apäiv – noorõ’ käve’ kokko, minti osju korjama ja peeti kirmast. Pühänädäli riide, vetoriide oll´ aig, ku mälehtedi kadonu hingi ja käüti kääpidõ pääl. Tuud riidet kutsti ka raadovits (vinne radunitsa), a raadovitsa peeti ka pühijärgmätse nädäli tõõsõpäävä. Lihavõõtõ nädäli viimäne päiv, pühäpäiv oll´ tuntu ku väiko lihavõõdõh, ollõtuspühä ja kõllapühä. Sis ka peeti praasnikka ja veerütedi munnõ.


Munaveerütäminõ


Munaloomka tetti sinnä’, koh oll´ veitskese kallas, panti hopõn ette ja tuudi liiva. Liiv sõkti ar’ höste tasatsõst, üts ots korgõmp, nigu muna’ joosõsi’ höste alla, ni veere’ korgõmba’, õt muna’ joosõsi-i üle loomka veere. Veertüskotus tetti mäekalda pääle vai tetti mäekene, kohe panti inne laud (renn) sisse. Munaloomka pääle puistati linaluid, õt muna’ saasi-i liivaga ja joosõsi’ parembahe. Üle tsusati üts lavvakõnõ liuhka maa sisse ja lavvakõsõ keskpaika maa sisse panti vits.


Munaloomkal oll´ kats puult, sis lasti ütte puuldõ ja tõistõ ja keskpaigast käüti sinnä’ lavva mano munnõ alla laskma: kost munnõ alla lasti, kutsti pähüne, ja koh muna’ olli’, kutsti nurm. Kõigil pidi olõma nelli munna karmanih, nuu’ lasti alla – kats ütte nurmõ, kats tõistõ. Veerütämisõl ku muna lasti alla ja tuu lei tõist munna, sis võõdõti tuu ar’ ja panti karmanihe, sis tuu maast võet munaga pidi laskma tõistõ nurmõ; ku tõõsõst ka sai, si jal edimäiste ja nii edesi kooni jäi muna maaha ja lüü-s tõist munna. Sis naas´ jal kiäki tõõnõ laskma. Kiä edimält alla lask´, kutsti edimäne käsi, sis lask´ tõõnõ käsi, kolmas, jne.


Alla lasti nii, õt muna tümp ots panti vasta vitsa ja vaib ots oll´ veere puul. Sis lasti muna alla juuskma, tougata’ takast õs olõ’ lubat, pässä pidi takast ar’ võtma. Kiä lask´ munna alla, vaib ots vasta vitsa, sis joosõ-s muna ni höste, ülti „pats´ok“. Ku alla last munaga lei katte vai kolmõ tõist, kor´ati nuu’ ar’ ja ülti kõõ „Krõstos vaskres!“. A tuu, kinkõl via-s ja muna’ sai’ karmanist otsa, pidi munaloomka pääl munnõ ostma – 5 marka paar. Raha panti pähütsehe lavva ala karbikõistõ, harilikult suidsukarpi. Ku sai ni pall´o rahha, õt õgalõ veerütäjäle sai 5 marka, sis jaeti raha ar’. Õdagu, ku jäteti veerütäminõ maaha, sis mõnõl ts´ural oll´ karman munnõ täüs, mõnõlõ jää-s üttegi.


Veerütõdi vil’ ka tõistmuudu – kiä lask´ munnõ alla, a lüü-s tõist munna, sis võõdõti tuu ar’ ja panti korvi, a ku lei, sis veerütäja võtt´ tuu muna ja lask´ tõist vuuri alla. A ku tuu muna jäi maalõ, sis panti korvi. Õdagu sis panti kõik muna’ säitsmidõ rinda ja naati vällä andma. Üts panti sis hõikamma, kelles muna võtta’ – õt nigu saasi-i poon´tamist, ku kellelegi johtu hukanu muna. Ketä nimmepite hõigati, tuu pidi võtma, a kiä oll´ jo veerütämisõ man munna söönü, sis tuu sai veidembä.


Munaloomka man oll´ mõnõh paigah ka tandsminõ ja häll. Ku ts´ura läts tandsma ni tull´ timä kõrd munnõ laskõ’, sis jäteti vaihõlõ – tõõsõl lubata-s tõõsõ iist laskõ’, opada’ ka tohi-s. Kiä munaloomka pääl muna jalaga ar’ sõkas´, pidi asõmõle pandma vai rahha massma. Inämbüiste veerüdi’ munnõ poisi’, ts´ura’ ja noorõmba’ mehe’.

Hällminõ


Urbõpääva hällü’ latsõ’ aia pääl katõ ruudmõ pääl. Tuud hällmist kutsti tsõõgataminõ ja arvati, õt tsõõkatadõh kasusõ’ pikä’ lina’. Pühist panti üles suur häll ja hällmä naati lihavõõtõst pääle kooni määndse paastuni. Vanõmbal aol käüti hällmä õga õdagu kooni raadovitsani, peräst tuud õnnõ pühäpäivi vai puulpühä õdagidõ. Mõnõh paigah hällüti kooni kõllapääväni. Lihavõõtõ aigu hällüti õga päiv, muido hällüti puulpühä ja pühäpäävä õdagidõ.
Mälehtä, õt mi kotoh panti lihavõõtõh kõlksõhe kuurmakaplu pääle laud ja häll ollgi valms. Suur häll tetti õks keset küllä, tegijä’ olli’ ts´ura’, a hällmä lätsi’ tütriku’, vahel ka naase’. Ku hällütulpõ jaost olõ-s palkõ võtta’, sis tõõnõkõrd koirusõ kõmbõl varastõdi ka kostki mõtsast ni tuudi säläga kodo. Hälljä’ pidi’ hällütegijäle ka palka massma – ts´ura’ lasõ-s inne tütrikkõ hällü päälegi, ku saa-s õgaüte käest 7-10 munna.


Hällmä läts inämbüiste 7-8 tütrikku, a ku ts´ura’ hällü’ ütsindä, sis kolmõ-neläkõsõ. Ku poisi’ ja tütriku’ olli’ üteh hällmäh, hällüti viie-kuvvõkõsõ – ütel puul ts´ura’, tõõsõl puul tütriku’. Hällmisõ man sis üte’ aiõ’ hällü minemä (inämbuistõ tütrigu’ ts´urrõ vai ts´ura’ tütrikkõ), tõõsõ’ naksi’ hällü vitsost kinni hoitõh põkkama. Tõõnõkõrd aiõ’ ts´ura’ tütrigõ hällü minemä, a karksi’ eis’ ka pääle, pall´o kõrdu tütrigu’ sis tännidi’, õt laskõ’ no maaha. Õga tuuperäst ts´urrõga veiga hällü tahetagi-s, õt oll´ jälle ja peläti ka, õt ku laja’ seto rõiva’ tuulõ ala võtva’, sis om iho nätä’. Hällüti nii korgõhe, ku üle tala näkkü tõistõ puuldõ maad, nii korgõhe tohi-s kõik õks hällü’. Ku hällül olõ-s sõlgust pääl, sis hällüti ka üle võlli – rahvas kai ni plaksõ kässi.


Hällü pääl tütrigu’ kõõ õks lauli’, tõõnõkõrd ka mõni vikur ts´ura laul´ mano. Laulmisõ seeh tehnäti ka hällütegijit. Laulmisõ man õks aeta-s hällüle suurt huugu sisse, tõõnõkõrd ts´uut õnnõ liiku. Johtu õks õnnõtusi kah, ku hällükabõl katski läts vai hällütulba’ olli’ vana’. Ugar´ova küläh hällnü üts ts´ura nii korgõhe, õt nõst´ jala’ õhuga ülest, käe’ pässi’ vallalõ ja sattõgi korgõst maaha. Nõstõti sis tallo moro pääle, valõti vett kaala ni aeti luidsavars hambidõ vaihõlõ. Tull´ õks meelemõistusõ mano, luu’-liikmõ’ olnu ka terve’. Johtu ka tuud pahandust, õt üüse tulli’ võõra’ ts´ura’ ja touksi’ hällü ümbre, sis nimä’ näütä-s inämb tükk aigo sinnä’ umma näko – pelksi’ pessä saia’.

Hällütegeminõ


Vanast oll´ õgah küläh mitu kotust, kohe vaeldumisi häll üles panti – küläplatsi vai külähuulidsa laemba kotusõ pääle, huunidõ taadõ, perve pääle. Otsti õks illos ja abaramp kotus kohe hulgaga kokko tulla’. Linna Manni om kirotanu, õt kõkõ suurõmp häll olõvat olnu vanal aol suurõh Lõkova küläh. Hällü teije’ küläts´ura’, mõnikõrd oll´ ka paar noorõmbat naasemiist abih.


Õigõl hällül om kuus sikka, nelli vitsa, orihirs ja laud. Vanal aol olõ-s keelet külämõtsast vitsu ja sikku tuvva’, a pääle kruntiminekit tull´ osta’. Oll´ tiidä’, õt hällü tetti ka kõkõ kallimbil päivil nigu neläpäiv ja suur riide. Inne tegemist kaeti üle, kas hällü sika’ ja orihirs omma’ vil kõva’, sis minti mõtsa hällü vitsu perrä ja vahruvitsu tuuma.


Vahruvitsost tuudi peen´o’ kõo’ vai jalaja’, miä’ höste paindu’, hällülavva vitsost tuudi noorõ’ kuusõ’. Ku vahruvitsa’ ar’ tuudi, tetti hällüplatsi pääle tuli, aeti nuu’ kuumast ni naati painutama. Vahru’ painutõdi looga muudu kokko, vitsa’ pööreti ladvost ni panti kokko. Suur ja jämme vahr kääneti mitmõst kõovitsast – säält pidi kol’ sikka läbi mahtuma. Ku sika’ olli’ maah, tõmmati vahru’ pääle, aeti hulgaga üles ni säeti alt lakja. Sis panti sikku nõalõ retel ja viidi näide pääle orihirs, õt häll murrusi-i katski. Orihirs oll´ üts jämme tala, minkõ küleh oll´ kats paari rõngit.
Hällüvitsu pääle panti laud. Hällülavva sisse tetti nelli mulku, ka vitsu oll´ vaija samapall´o. Ku olli’ juurõga raodu’ vitsa’, olõ-s muud vaija ku aija’ vitsa’ lavva mulgõst läbi (laud jäi juurtõ pääle), a ku olli’ saega tasatsõst lõigadu’, sis lüüdi vitsa kinnipidämisõst nagõl otsast läbi. Vitsa tõõsõ’ otsa’ aeti orihirre rõngist läbi, panti silmusõhe ni lüüdi raudnakluga kinni. Rõnga’ tetti määriga kokko ni häll ollgi valms.


Edimätse ropsu hällvä’ hällütegijä’ eis’ ja säädvä’ midä, ku vaija. Johtu ka tuud, õt halvastõ käänet vahru’ kakkõsi’ ar’ ja hälljä’ sattõ’ maalõ, selle lasti illatsõmbal aol sepil tetä’ joba ravvadsõ’ hällürõnga’, miä’ olli’ kimmämbä’ ja nühkü-s ar’. Rõnga’ määrti vankrimääri vai täütägä, sis käve häll kergehe. Vanast, ku külähuultsidõ veereh kasvi’ paija’ vai raa’, tetti häll puiõ vaihõlõ, olõ-s vaja sikkagi üles aija’.


Hot´ külh häll tetti valmist inne pühhi, lää-s kiäki inne hällmä ku edimätse pühi hummogu kellä kümne paiku, mõnõh paigah pääle lõunõ. Tuu oll´ tuu peräst, õt latsõ’ läänü-sis inneaigu hällmä, panti hällülaud paika pühi hummogu. Noorõ’ korju’ hällü mano ja sis ülti ka tütrikõlõ, ku pall´o vaija munnõ palgast tuvva’. Nuu’ lätski’ kodo perrä. Kiä tuu-s ni pall´o ku’ vaija, tuud lasta-s hällü pääle, a ku tää üteh tõisiga õks läts, kisti handa pite maalõ ni sõimati kah. Ku määne tütrik tull´, kumbti kõik kotusõ’ läbi, õt vast taha-i kõkki munnõ ar’ anda’. Olõ-s vahet, kas tütrik läts hällmä vai lää-s (mõnõl kannata-s pää korgõt), munnõ tull´ õks anda’.


Inne hällmist tetti ka nalja: edimätse muna ,,lõi“ korvi üts ts´ura, kiä kaagat´ nigu kana, tõõnõ ts´ura oll´ „kikas“ – käve ümbre, siibo’ ripakil. Külätütrikõl läts pühi aigo munnõ pall´o, selle õt nuid tull´ pääle hällütegijidõ anda’ ka pillimehele. Kiä tütrik tuu-s, a läts tandsma, sis pillimiis jätt´ pilli saisma ni kõik tiidse’, mia tuu viga om. Naksi’ kõik tuud tütrikku irvmä, nii õt mitu vuuri tihka-s inämb kul´anjalõgi tulla’. Johtu tuudki, õt tütrik eis’ saa-s üttegi munna maitsa’, imägi pidi uma muna ar’ andma – perre vaihõl olli’ muna’ ar’ jaotõdu, tõistõlõ ihnata-s anda’, õnnõ imä õks and´.



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood