Paremb varblane peoh kui kümme katusõ all.

Mõttit pääle leelokonverentsi (0)

Ma olõ jo mitu aigu mõtõlnu’ mi kultuuri ja rahva pääle, a peräst leelokonverentsi otsusti nuu’ mõttõ’ ka’ kirja panda’.

Ma näe inemisi, päämätselt hindäst vanõbit, kiä’ kõva helüga’ mi kultuuri alalõjäämisõ teemal kõnõlõsõ’. Ja nuu’ arotamisõ’ võiva’ saia’ otsustavas, kas seto kultuur viil om 100 aastaga peräst vai häös nii ku mitmõ’ tõõsõki’ väiko’ rahva’. A kas mi aja õnnõ tuult takah vai parhillanõ elostaminõ, süäme tüüle pumpaminõ kand vilju ja meele umadsõ’ kombõ’, laulu’, tandsu’ heränese’ ja jääväki’ elämä säntsel moodul, õt mi või rahu olla’?

Muudsa ilm surb kõik ehtsä hindä ala ja lämmätäs turumajandusõga’. Perimüskultuuri alalõhoitmisõ jaost andas rahha ja nätäs vaiva, a mõntkõrd om tunnõh, õt kõik om õnnõ tuu jaost, õt saasi’ tuu turistele maaha müvvä’. Ku mi keskendü liisnalt pall´o presentiirmisõlõ ja kultuuri vällänäütüsele, sis päsemäldä’ häös tuuga’ kõik ehtsä ja umanõ, mia viil mi vanavanõbidõst perrä om jäänü’. Tuu olõ-õi õnnõ setokõisi probleem, tuu om ka’ eestläisi ja terve ilma probleem, minkõ nimi om „kõik müügi jaos“. Mi luu hindäst ideaalkuvandi läbi virtuaalmaailma, ku mi kodo’ ja süäme’ omma’ sagõhõhe ütsigu’ ja õnnõtu’. Ka tuu om mäntsegih mõttõh hindä müüminõ. Täämbätseh ütiskunnah kõgõpäält inemisõ’ tahtva’ uma energia kääntä’ „ideaalsõ mina“ näütämisõlõ ku reaalsõlt rahuldava ja õnnõligu kodo luumisõlõ, tuu om lavakultuuri õgapääväelo muud.

Ma usu, õt meid võiva’ pästä’ viil mi latsõ’ ja latsõlatsõ’, a tuu sünnüs õnnõ sis, ku mi eis’ näile tuu jaost käe anna. Ku mi võta latsi hällüst pääle ummi tegemisi mano. Ku mi jätä latsõ’ arvutidõ ja nutitelehvoonõ kasvata’, sis meil olõ-õi peräst õigust hädäldä’, ku lats uma juuri vasta huvvi tunnõ-õi, vanõbit avvusta-ai ja kodosainu vaihõlt kipõstõ kaos ja tagasigi’ kae-ei.

Kindlahe võisi’ kõik leelonaase’ võtta’ latsi laulupruumi üteh. Ellojäämisõ võti om ka’ õgapääväeloh näidega’ laulta’, näile jutussit aia’, näidega’ kuuh sõira kiitä’, leibä kütsä’ ja kindit kuta’. Ku mi näütä latsilõ õnnõ lavakultuuri, õt mi k´au leeloga’ esinemäh nii Eestih ku vällämaal, sis mi jätä nä jal’ kõrvalõ kodotsõst peris kultuurist ja ka’ nimä’ mõista-ai sis, ku suurõs kasusõ’, muud tetä’ ku lavakultuuri, ku tuudki’. Parhilla’ om eloh viil nuid inemisi, kiä’ edimätse’ lauluviie’ imä käest opõ’ umah kotoh, a ku mi sammamuudu tii-i, sis pia nuid inemisi inäp mano tulõ-õi. Sis jää-äi alalõ mi leelo ja koolõs vällä terveh kultuur.

Üts küüsümüs mu pääh pututas ka’ kultuuri nii üldä’ „ar’ opmist“. Ku noorõba’ ja vanõba’ inemisõ’ löüdvä’ hindä hingeh tuu soovi ja tahtmisõ ellä’ seto kombidõ perrä ja opvagi’ kõik kooltuisil ja tüütarrih hindõ „5“ pääle, a näil olõ-õi latsõst pääle saad kultuuritarkuisi, kas tuu and sama tulõmusõ, mia põlvõst-põlvõ perändet kultuur? Om tuu „ar’ opminõ“ sama elojovvulinõ ja tulõmuslik vai lätt siski’ puul olulitsõst inhvormatsioonist „tõlkmisõl kaoma“?

Kittusõ Kelly



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood