Saa-ai' tüü tegemäldä. saa-ai' jummal pallõmalda'.

Veera Hirsik – 90 (0)

Hirsigu Veera om naane, kedä pia kõik Verska valla inõmisõ’ tiidvä’ ja timmä tiidäs ka’ Talina liinani’ vällä. Veera ja Leiko käävä’ kokko, a Veera eis’ tiid ja tund, õt kõgõ inäp umast elost om tä olnu’ Verska kooliga’ aamõtih. Koolih om tä kokko olnu’ 47 aastakka, om opanu’ matemaatikat ja 28 aastakka olnu’ oppõalajuhataja.

Veera om sündünü’ Saatserinna vallah, Vederniga küläh. Imä oll Anne (Jahimiis) ja esä Ill´o Pihotalo. Näide perreh kasvi nelli last, inne Veerat oll sõsar Maria ja pääle timmä kats velja, a no’ om Veera ütsindä perrä jäänü’.

Veera väiga’ hüä sõnaga’ tulõtas miilde ummi vanõbit. Tä kitt umma essä, kiä oll tark ja toolkulinõ, imä oll tüülinõ ja hoolõlinõ. Perreh oll kõigil latsil murrõlda’ elo. Täl oll vidänü’, nii ku Veera eis’ ütel. Maal tei’ kõik latsõ’ joudupiteh talotöid: kaki’ linna, käve’ kar´ah, võti’ kartohkit, kidsi’ pindrit’, riibi’ haina, panni’ haina kokko jne. Olõ-õs tüüd, midä latsõst pääle tetä-äs. Olõ-õs olõmah sõnna, õt viisi-i. Ku tahtsõt ello jäiä’, sis tull kõkkõ tetä’.

Näide Vederniga külä oll suur, talla oll pall´o, nuuri oll hulga. Umah küläh oll kats kuuli. Külä rikkap peremiis ehit üte koolimaja.
Veera esä oll hoolõlinõ ja pidi küläh pudupuuti. Ütest koolimajast jäi veit´ost, sis esä and uma maja ka’ koolimajast, eis’ ehit sannalõ üte roomi otsa ja sis üte talvõ nä elli’ sääl. Veeral oll liisnalt lähkoh koolih k´avvu’, täl jäi’ kõik hõlahusõ’ tegemäldä’, midä tõõsõ’ latsõ’ tei’.
Elo oll kõrrah, kõik läts höste, a sis tull sõda pääle. Vinne valtsus tull ja kõik võõdõti käest ar’. Külä oll sõaväeläisi täüs.

Ku Veeral sai 6klassilinõ kuul läbi, sis tä läts Petsere vaimulikku seminari opma. Oll säksa aig.
Veera ütles, õt tä oll sõnnakullõja lats ja ku ülti, õt ülikuuli om vaia minnä’, sis tä lätski’ 1949. aastagal. Oll halv aig. Näid oll 13 õpilast, kiä’ tei’ Võro keskkooli man küpsuseksami’ ja kõik tei’ tuu ar´a ka’. Kiä tei’ eksami 4 ja 5 pääle, nuu’ sai’ kõrraga’ stipendium.
Veera lõpõt matemaadiga eriala Tarto Oppajidõ Instituudih kaugoppõh. Tüühü läts tä Treski 7kl kuuli. Üte aasta oll sääl oppaja, sis koondõdi. Tä elli koolimajah. Järgmäne kuul oll Verska. Tuulaol vanõba’ inemise’ mõista-as lukõ’ õga kirota’, näid tull opada’, õt nä mõistasi’ hots umma allkirjagi’ kirota’. Külä’ olli’ oppajidõ vaihõl ar´a jaotõt, õt kiä oppas, kiä tutvustas Stalini eloluku. Versaka koolih oll edimäne direktor Paul Lehestik, kiä mõistsõ höste kollektiivi kuuh hoita’ ja oll hüä juht.

Koolielost
Verska kuul muudõti 1954. aastal keskkoolis ja sis panti Veera oppõalajuhatajas, sääne käsk oll, ja ku kästi, sis nii tull tetä’ – Setomaa latsõ’ om vaia targast opada’! Pümmest pümmeni oll tä koolimajah, õt kõik olõs kõrrah. Kaader oll voolav. Pääle korgkooli lõpõtamist suunati oppaja’ katõst aastast kohegi’ kuuli, sis nä lätsi’ jal’ ar´a. Talinast tulnu’ oppajilõ oll kultuurišokk, a kõik painutõdi ar´a. Oppaja’ pidi’ kontrollma ka’, õt opilasõ’ pääle kellä 23 peol olõsi-i. Noorõ’ omma’ alati olnu’ aktiivsõ’ ja tegusa’.

Ku Veera pensioniikkä joudsõ, sis sai tä koolist vallalõ. 55aastasõlt sai pensilõ. Verska kuul pidä Veerat kõõ meeleh – edimädsel ja viimädsel koolipääväl kutstas kohalõ.

Leiko
Kalevi Juta organisiire leelokoorõ, tä oll tark naane, tiidse mäntse nupu pääle vaota’. Veeral oll koolih ansambli. Pääle Juta surma kutsuti timmä leelokoori mano, õt tä koolih tegeles laulmisõga’, õt sis või ka’ koori iist vitä’. Ja sis tä nakaski’ koori juhatama. Leiko aost kõnõlõs Veera, õt Talinah olli’ hüä’ sõbrakõsõ’ kadonu Sarvõ Vaike ja Eeva Potter. Ku kohegi’ oll vaia esinemä minnä’, sis nä lätsi’. Väiga’ pall´o om k´aut reismäh, esinemäh üle ilma õgal puul, lähebäh ja kavvõbah.
Leikoh oll võimukit naisi, hüä’ laulja’. Pihla Kull´o oll sõnakas naase’, kiä mõistsõ sõnnu säädä’. Koorih pidi olõma kõrraga’ õnnõ üts killõ, tõõsõ’ saa-as olla’. Hüä laulja oll Nedsäjä küläst Lummo Kati. Tä oll imäpiimäga’ saanu’ tarkusõ’, tä tiidse midä ja kuis laulta’ ja olla’. Sis Mäeste Anne oll osava sõnaga’. Kõik olli’ sõbraligu’ naase’. Edimäne killõ oll Mehine Anne Treski küläst. Tä oll koorih lühkot aigu, kuuli varra ar’. Sis oll killõ viil Saia Kati ja täl olli’ ka’ hüä’ laulusõna’. Killõt lauli’ viil Kiisiku Ode, Kõivo Anne, Rõžikova Mari. Hulga aigu ütel killõt Raudla Mari, timä pääle võidsõt kõõ kindla olla’, tä essü-üs kunagi’. Mari esi’ ütel, õt mu häälega’ k´aut kõik ilma läbi.

Parhilla’, ku kooriga’ inäp olõ-õi vaia kamanda’, sis midä Veera tege?
Lugõ raamatit. No’ om lugõmisõl Anu Kaal, Stepan Karja raamadu’ meelüse’. Käsitüüd tege ja nii ku õks, mitund asja kõrraga’. Vöid kuda ja vahetõpääl k´au Kirävüü naisiga’ jutatamah ja kaemah, õt midä nä sääl tegevä’.

Õgapääväelost
Veera: Olõ pikä iä ar’ elänü’. Uma mõistusõga’ piat mõtlõmma, õt kuis elost läbi tulõdõ’. Ma olõ-õi kinkõgi pääle kuri, õel, ma tahasi’, õt kõik lääsi’ höste. Meil om illos elo, olõ-õi midägi’ nurisõda’. A rahul tohi-i ka’ olla’, sis om lõpp. Midägi’ olõ-õi puudus, a rahaga’ olõ-õi priisanu’. Säksa süüki olõ-õs, a näläh ka’ olõ-õs. Mullõ meelüs seto süük kõgõ inäbä – ahokartohka’ tsialihaga’, tuuga’ olõ harinu’. Meil oll suur keldre. Süüke tetti ütest pääväst, kõik süüdi vooriga’ ar´a. Mi tei varra uguritsa’ maaha, möi nuu’ ar’, sai lihha osta’ ja päätnitsapäävä praasnikka pitä’. Vanastõ oll tünnütäüs lihha soolat. Suidsulihha hoiti hainaaost. Talvõst oll länigu’ soolavõid, terveh talv võidsõt võtta’.

Seto keele häötämisõst, alalõjäämisõst
Veera: Koolih vaheaolgi’ tohi-is seto keeleh kõnõlda’, tunnih oll tävveste keelet umah keeleh kõnõlõminõ. Parhilla’ noorõ’ tahaki-i seto keeleh kõnõlda’, nä ütlese’, õt meil kotoh kõnõlda-ai niiviisi. Elo lätt edesi, traditsiooni’ arõnõ-õi, ku sa tuuga’ haaku-ui. Taso-oi pahanõ olla’ tuu pääle. Proomi’ sõbraligult haakuda’. Keele hoitminõ tulõ tahtmisõst.

Kodoelo, latsõ’, latsõlatsõ’
Veera läts mehele Õrsavahe Aleksandrilõ (Sass) ja elämä naksi’ mehekotoh, pulma’ olli’ armeeaastapääväl 1957, 1. mail sündü poig. Tuulaiga oll Luua mõtsakuul kuulus ja mitmõ’ käve’ sääl koolih, ka’ Sass. Latsõ’ omma’ Helmut, Tõnu ja Kersti. Veera ütles, õt Kersti om maailma parep tütär. Tä eläs parhilla’ Soomõh ja om hambaarst. Siih Verskah oll liisnalt rassõ hambaarstiaamõdiga’ ello jäiä’. Kõik latsõ’ omma’ kõrralitsõ’ ja hooltsõsõ’ imä iist. Seto laulu ja kultuuriga’ tegelese’ latsõlatsõki’ edesi: pujatütär Mari Lii k´au Talina koorih Sõsarõ’ laulmah ja siih Verskah om tütretütär Ruti.

Olõ Veera kotoh ja olõmi jo paar tunni juttu ajanu’, sis kokkovõttõst ütles Veera, õt oppaja aamõti man tä joht saanu-us nii pall´o k´avvu’, ku Leikoga’ käve’. Tä lugõ mõnõ’ kotusõ’ üles: Berliin, London, Ameerika, Pariis, Amsterdam, Soomõh Kaustinen, Roosih Falun jne. Veeral om mitu vihulehte täüs kirotõt, õt minkõ iist om timä ja Leiko saanu’ avvustõt. Mõnõ’ tähtsäbä’ lugõ üles.

Leikolõ:
Üleliidulise taidlusfestivali laureaat 1977
Rahvakoori nimetus 1978
Pärimuskultuuri auhind 2003
Kultuuriministri poolt kõrgem kategooria 2004

Veeralõ:
Von Krahli teatri poolt rahaline preemia 1992
Jakob Hurda rahvakultuuri auhind 2001
V klassi Valgeristi teenetemärk 2002
Anne Vabarna nimelise preemia laureaat 2003
Põlvamaa vapimärgiga autasustatud
Elutööpreemia Põlvamaalt 2016



Kommentaarid

Kommentaare pole

Kommentaari lisamine

CAPTCHA
Kontrollkood