Seto’ Siberih: aolugu ja perimüs (0)

Timahava lätt üle pikä ao suurõp hulk seto rahvast Siberihe ummi umatsit kaema. Tuuperäst om hüä miilde tulõta’, midä mi Siberi setodõst ja näide Siberihe minekist tiiämi. Kirota täämbä veid´okõsõ setodõ Siberihe minekist, nii nigu tuu Eesti Rahvaluulõ Arhiivi kor´at laulast ja juttast paistus.

19. aastagasaa peräotsah ja 20. aastagasaa edimädsel kümnendil võtiva’ pall´o’ seto perre’ ette tii Hummogo-Siberihe Jenisseiski kubermangu (parhilla Krasnojarski krai) ja ka muialõ Siberihe ni Vinnemaalõ, koh anti ilma rahalda maad. Kodo-Setomaa oll´ tuudaigo täüs suuri perrit, külä’ olli’ rahvast täüs, maa’ olli’ kehvä’ ni tuud oll´ veid´o. Olõ-i peris kimmähe tiidä’, pall´o seto rahvast tuud aigo vahtsõt koto ots´ma läts. Nigola August, kiä uursõ umal aol eestläisi vällärändämist, kirotas, õt Siberihe läts elämä üle 5000-6000 seto.

„Olgu weel tähendada, et Jenissei kubermangus elab 5000—6000 setut. Siin on mitu puhast Setu asundust ja ka teistega segi elab neid rohkesti. Päris Setu asundused on: 1) Uue-Petseri (waata nr. 262); 2) Haidak (Хайдакъ, Перовской вол.), 40 w. Клюквенная jaamast, 150 perek., külas on ministeeriumikool; 3) участокъ Эстонскій (Перовской вол.), 33 Setu, 6 Eesti ja 1 Wene perekond; 4) Panagaget (Панагагетъ, Долгомостской вол., Канскаго уезда), 85 w. Kanski linnast. Peale selle elab setusid õige mitmel pool teistega segi. Setude waimline seisukord on koguni wilets ja rahwas päris lapsekingades.“ (1918: 60)

Nigol kirotas viil, et setosit om lännü „rohkel arwul“ ka Permi kubermangu, a tuud arvu tä mõista-i üldä’. Tomski kubermangu setodõst Nigol mõista-i midägi kirota’. Nigu tuud aigo kombõst, nurisas Nigol tuu peräst, et seto’ omma’ vähä kooliharidust saanu – tä mõista-i seto hindä vanna ja rikast kultuuri minkastki pitä’. Siberi setosit uur´nu etnoloog Piho Mare arvas, t umal aol läts Siberihe üle 8000 seto (1995: 201).

Olõ pia nelli kuud uma elost Krasnojarski krai setodõ man olnu ja näide jutta ja laula arhiivi jaost ülest võtnu (2007, 2008, 2012, 2016). Siberi seto kõkõ võrksap külä Hait (vinne keeleh Haidak) om jo 114 aastakka vana, om õkvalt imeh, õt sääl om nii pall´o umamuudu seto kultuuri ja kiilt alal hoitunu. Täämbädse’ Siberi seto’ mälehtäse’ küll külänimmi, kost näide vanavanõba’ omma’ kõrd vällä lännü, a nä olõ-i inäbäste näih küllih k´aunu ja nuu’ omma’ näide jaost õnnõ imeliku kõlaga nime’.

Aolugu vannoh laulah

1885. aastaga lugõmisõ perrä oll´ seto rahva hulgah 80 kirämõistjat. 19. aastagasaa peräotsah käve Petseremaal koolih 150 last (Setumaa 1928: 92). Nigu nätä’, olõ-s tuud aigo, ku Siberihe minti, kirämõistminõ väega lajalt tunt. Arvada’ oll´, õt kirja mõistva vähäp osa setodõst oll´ ka rikkap rahvas, kinkal olõki-s vaia elo parandamisõst Siberihe sõita’. Vähäne kirämõistminõ oll´ arvada’ ka üts asi, minka peräst suhtõ’ imämaa ja vahtsõ kodomaa vaihõl sagõhõst katski jäivä’. Hot´ pall´o’ seto perre’ mälehtäse’, õt näide hõimust vai küläst läts kiäki Siberihe, olõ-i imp läbik´aumist.

Seto lauluimmi elolugusit om kirja pantu, ja sääl tulõ sagõhõst ette, õt loetas üles, kiä om Siberihe lännü. Mõnikõrd man´ahudas Siberi rahvast üteh ar koolnu umatsidõga, tuugi and märko, õt kontakt oll´ kaonu.

Meid oll´ kotoh kolmõkese sõsarit ja üts veli. Ma olõ kõkõ vanõp. Üts sõsar om ar Siberehe lännü. Tuu oll´ Kundruistõ mehele viid, mõistsõ ka väiga laulda’. A tõõnõ om Sagorjahe lännü, tuu mõista’ki-i.
S 10039/52 < Satserinna v Säpinä k – Feodor Haak < Säpinä Niida (1929)

Ma olõ jo Krabiluvah sündünü. Imä Kati oll´ Perdakust võõdõt. Mul oll´ kolmõkesi sõsarit. Sõsarõ’ omma’ Siberihe ar lännü. Vele’ kuuli’ jo väikost ar. Jäi ainult ma ütsindä elämä. No’ olõ jo säidsekümmend kuus aastakka vana.
S 6952/4 < Satserinna v, Krabiluva k - Feodor Haak < Ode Puhm (1928).

Kõik seto’, kiä Siberihe lätsivä’, jää-s sinnä’ pidämä. Mõnõ’ otsõva’ vahtsit kotussit ja mõnõ’ tulli’ tagasi. Lauluimä Akulina Ruusamäe poig Viktor om kirotanu ülest uma imä ja esä eluluu’, kost tulõ vällä, õt pereh käve Siberih, a mitmõ pahandusõ peräst tulti tagasi Molnika küllä.

Sel ajal viis kroonu Siberisse rahvast kohtasid vaatama odava hinnaga. Siis sõitsin Siberisse, sääl pidasid Hiinlased muite elanikkudega sõda. Säält sõitsin tagasi ja võtsin ühe koha. Koht anti kolme aasta pääle. Siberist sõitsin tagasi, elasin aasta kodus. 1895. aastal oli vihmane suvi. 1900. jaotati küla maad ja meile sai kahe hinge maa. 1901. aastal võtsin naise, elasin ühe aasta kodus, vanem vend jõi hirmsasti, noorem ei kuulanud kedagi. Vanem õde hakkas ühe sulasega ühte, tõisil läts väega halvastõ, lubasid Siberi ära sõita. Mina tundsin, need kohad on palju paremad. Aga minu naine ei tahtnud mitte tulla. Aga minu naise õel oli mees ära surnud, see lubas ka tulla ühes ja minu naine oli ka nõus. Müüsin maja maha. Põllumaad ei ostnud. Läksime minema Siberisse ja minu naise õde ei tulnud. Kui meie Siberisse läksime, oli meil üks väike laps ka juba. Sõitsime Obi jõeni. Obi jõest üle sõites Obi silla pääl suri meie poeg ära. Teisel hommikul jäi meil õde haigest. Läksime meie naisega teda tohtri juurde saatma, tee peal tulid temale tema haigused juba pääle. Nii kui meie tohtri saali sai, viidi minu õde ära ja meie tulime ära. Kahe tunni pärast teatati, et õel poeg on sündinud. Obis olime meie viis päeva, nii kaua, kui meie oma poja matsime ja õde poja ristis.
Siis sõitsime edasi Kanski linna. /---/ Pääle selle oli tal reisidel palju õnnetust: Nagu Siberisse jäi ta kõik viimane varandus, millest midagi muud koju ei saanud, kui mis seljas ja jalas oli.
S 3070/111 < Vilo v, Molnika k – Viktor Ruusamäe < Ivan Ruusamäe (1927).

Seto naisi elolaula hulgah löüd pall´o sääntsit, koh kõnõldas ka vällärändämisest (kõkõ rohkõp Siberihe, a ka Lõunõ-Ameerikahe ja Eestimaalõ). Ka Anne Vabarna „Peko“ eeposõh om üts päätükk vällärändämisest. Vabarna Anne tädi läts tõtõstõ Siberihe, nii om tuu osa eeposõst peris umaelolinõ. Muidoki om seto laulul uma’ säädüse’ ja säält väega täpsät aoluukirotust taso-i otsi’. Lauldas, õt minti Siberihe, Jenisseiski, Tomski, Permi, Rossiija vai ka Ameerikahe ja Brasiiliahe. A üttegi täpsäbät kotust vai külänimme laulast lövvä-i. Tuugi näütäs, õt kontakt minejide ja jääjide vaihõl oll´ hõrrõ.

Siberi paralleelsõnast lauluh või olla Vinnemaa, a ka määnegi konkreetsep punkt, nigu Tomsk, Perm vai Jenisseisk tah laulunäütih:

Siske läts õks viil mõni Siberehe,
mõni kaaldo kavvõdõhe:
Perme õks läts mu ese,
mino ese, mino ime,
mino läts õks vell´o Vinnemaalõ,
kaaldu veiga kavvõdõhe.
S 8665/96 (1) < Mäe v, Mikitamäe k – Ir´o Sonts < Anna Sonts (1928).

Vei õks mu, tsirgu, Tsiberihe,
peti õks mu Permimaalõ,
mino häöt´ õks ilosa elo,
kaot´ mul latsõ’ kalli’.
S 775/80 (1) < Meremäe v, Tessova k < Tedre k < Tal´ka k – Jekaterina Põllula < Jekaterina Kimmel (1927).

Vihhas läts õks ar vell´o Vinnemaalõ,
tuim vell´o Toomskihe,
sitta lätsi õks kõik rahvas Siberähe.
S 1599/610 (1) < Petseri v, Pulatnova k < Meremäe v, Vinski k – Jekaterina Põllula < Matrena Mällik (1927).

Oh, õks mu sirgõr sõsard,
mino meelimar´akõist –
tahtsõ-ks tä minnä’ Siberehe,
ihas´ õks minnä’ Enisseisse.
11327/31(59) < Saatserinna v, Säpinä k < Saabolda k – Feodor Haak < Stepanida Ind (Säpinä Niida) 71 a.v. (1929).

Ku ma 2007. aastagal edimäist kõrda Siberi setodõ man käve, imehti, ku vana’ naase’ ütli’, õt näide vanõba’ vai vanavanõba’ omma’ tulnu Siberihe Rassijast. A tuu jutt om jumala õigõ, tuud aigo oll´ Setomaa tsaaririigi osa ja tulti riigi Vinnemaa-poolsõst otsast (Rossija) Siberi puuldõ. Tuud, õt Setomaa kottalõ üldäs Rassija, tulõ ka lauluh ette. Kimmeli Jekaterina vei miis väelüisi Siberihe, a naaselõ sääl miildü-s ja tä pagõsi tagasi, ku lats ar kuuli. Timä lauluh kõnõldas Setomaast ku Rassijast:

Jummal õks suńku’ noid śaksu,
kińkku’ tiitegijät,
kiä õks tei’ tii Tsiberihe,
raie’ raudtii kavvõndõhe,
kiä õks massina’ mano tei’,
vagona’ mano valmistõli’.
Rassijah om õks hüä rahvas,
siih puul pall´o parep,
sääl om kõõ ikku elleneh,
silmävett vinnümäh.
S 781/7 (2) < Meremäe v, Tessova k < Tedre k < Tal´ka k – Jekaterina Põllula < Jekaterina Kimmel (1927).

Mille Siberihe minti? Säpinä külä naane Stepaniida Ind laul´, kuis timä Jenisseiski kubermangu lännü sõsar meelütäs muid umatsit Siberihe tulõma. Siberih omma’ hüä’ maa ja nisoleib om kõgõ lavva pääl. Tuud aigo oll´ sääne asi suur rikkus ja hüä põhjus sääne pikk ja rassõ tii ja suur elomuutus ette võtta’.

„Lää õks ar siist Siberehe,
ihka õks ma Enisseisse.
Kuulkõ õks ti, kütse’ külänaase’,
tõõsõ õks ti talo targa’ naase’,
läke’ õks ar sinnä Siberehe,
ihakõ’ õks Enisseisse!
Üle õks sääl viirdvä’ viläsalvõ’,
üle õks sääl kaldva’ kaarasalvõ’,
sääl õks no süvväs nisuleibä,
nisu õks-sääl-vatsku vaal´atõdas.
Kuulkõ’ õks ti, kütse’ külänaase’,
tõõsõ õks ti talo targa’ naase’,
kui õks ti siiä jäät,
tulõ õks ku tasa talvõkõnõ,
kinä kidsu külmäkene,
läävä’ õks teil mehe’ Lätimaalõ,
poolõst läävä’ no talvõst Poolamaalõ.
Lämmi om õks näil asõ läve all,
pehme om õks no asõ pingi all.
Lää ku sinnä Siberehe,
esi lää õks no Eniseisähe,
tii õks ma söögi süüm-aos,
pliini’ küdsä õks ma perehvaat´kas.“
Edo õks tä lausi meelestäni:
„Oh õks mu sirgõ sõsar,
mino meelimar´akõnõ,
läke’ ar sinnä Siberehe,
edo läke’ õks ar Enisseissähe,
nisu- tulõ’ õks ar -leibä süümä,
valgõt tulõ’ ar vatska vaal´atama!“
11327/31(59) < Saatserinna v, Säpinä k < Saabolda k – Feodor Haak < Stepanida Ind (Säpinä Niida) 71 a.v. (1929).