Anipai Vello

Ma olõ ilmavalgust nännü’ Petserih 1947. aastaga keväjätsel migulapääväl. Peri olõ Poloda nulga Selisä küläst, kost käve Igrisä ja Mikidämäe koolih. Edesi lõpõdi Võro tüüstüstehnikumi ja EPA.

Kuna ma’ olli edimätse päävä sootśka, sis Seto kuningriigi asjoga tull′ tegemist tetä’ inne edimäst kuningriigi päivä. Pall′o’ tuu kõrd märgotõt aśa’ omma’ täämbätse pääväni vasta pidänü’.

Mul om hüä miil, õt Peko märko andsõ ja minno edimätse päävä sootśkast hõigati.

Parhilla’ olõ prostalt vanaesä, kedä jakkos ka’ umast perrest välläpoolõ. Olli Eesti aastaga vanaesä ja Setomaa edimäne aastaga vanaesä, nokitsõ puust mängoasjo lastõaidõlõ ja püvvä Kroonikogo tegemisi jõudopite av´ tada.

Mu’ arvosaamist pite omma’ Seto rahvalõ tähtsä’ nii leelopäiv, kuningriigi päiv, muuseumi’, Seto folk ku Kunstizaal. Noist vähämbä tähtsüsega olõ-i tuu, õt parhillatsõ’ latsõ’ saasi’ kunagi ummilõ latsõlatsilõ noid jutussit kõnõlda’, midä nää’ umalt vanaimält vai vanaesält omma’ kuulnu’.

(20 aastakka Seto Kuningriike. Seto Instituut, 2016)