Sarvõ Õiõ

Ma olõ üles kasunu’ seto perreh ja kõikaig kamandanu’ seto kultuuriga’.

Mu kotoh om laul olnu’ õgapääväne ja ma olõ harinu’ tuu tiidmisõga’, õt ummi mõttit saat lauldõh tiidä’ anda’. Mehekotoh opõ tõõsõ kultuuri laula jakombit. Elo tougas minnu ka’ liina lauluparkõ sekkä laulma. Eis’ olõ kokko säädnü’ ja iist vidänü’ ka’ mõnt laulusummakõist (Leegajus, Sõsarõ, Piibar, Leegajusõ latsirühm, Siidisõsarõ, Õiõ Seto’).

Ülikooli lõputüü teemast oll seto mõrśaiku’. Pikält olli tüüh rahvamuusiga sektorih ja tüü peräst olõ k′aunu’ müüdä seto külli, lindstänü’ laula, jutta, kogonu’ tandsa ja linte päält laulusõnnu maaha kirotanu’.

Elokäänägu’ omma’ minnu toonu’ ja pandnu’ elämä Setomaalõ. Mu ülebsootska-aastak jäi seto leelo UNESCOhe mineki ao sisse. Tuu oll mu jaost kõgõ õigõp ja hingepiteh aastak olla’ ülebsootska. Ma ütli kõik uma’ ülembsootska tervtämismõttõ’ lauluga’. Tuuperäst sis om mu kottalõ ült ka’ leelosootska.

Hüä sõnaga’ pia õgapäävätselt meeleh ummi vanavanõbit, immä ja essä, umma pereht, väigokõisi latsõlatsõkõisi ja ilolisi laulunaisi, tarku ja tüülisi miihi.

(20 aastakka Seto kuningriike, Seto Instituut, 2016)