Sarvõ Õiõ

Ma olõ üles kasunu’ seto perreh ja kõikaig kamandanu’ seto kultuuriga’. Mu kotoh om laul olnu’ õgapääväne ja ma olõ harinu’ tuu tiidmisõga’, õt ummi mõttit saat lauldõh tiidä’ anda’. Mehekotoh opõ tõõsõ kultuuri laula ja kombit. Elo tougas minnu ka’ liina lauluparkõ sekkä laulma (Piibar, Leegajus, Sõsarõ).

Eis’ olõ kokkosäädnü’ ja iist vidänü’ ka’ mõnt laulusummakõist (Leegajusõ latsirühm, Siidisõsarõ, Õiõ Seto’). Ülikooli lõputüü teemast oll seto mõrs´aiku’. Pikält olli tüüh Eesti Keele Instituudih rahvamuusiga sektorih ja tüü peräst olõ k′aunu’ müüdä seto külli, lindstänü’ laula, jutta, kogonu’ tandsa ja linte päält laulusõnnu maaha kirotanu’. Elokäänägu’ omma’ minnu toonu’ ja pandnu’ elämä Setomaalõ.

Mu ülebsootskas olõmisõ aestak jäi seto leelo UNESCOhe mineki ao sisse. Tuu oll mu jaos kõgõ õigõp ja hingepiteh aestak.Ma ütli kõik uma’ ülebsootska tervtüsmõttõ’ laulusõnnuga’. Tuuperäst sis om mu kottalõ ült ka’ leelosootska. Hüä sõnaga’ pia õgapäävätselt meeleh ummi vanavanõbit, immä ja essä, umma pereht ja ilolisi laulunaisi, tarku ja tüülisi miihi.

Õie Sarv was born in 1955 in Tallinn in a Seto family and has lived with Seto culture her whole life. Seto leelo, the traditional singing, has been a part of her everyday life, as well as expressing her thoughts through singing. She studied folklore, focusing on bridal laments in her thesis. In early 2000ies, she has settled down in Setomaa. During her year as the Chief Herald, she made all her speeches while singing, and was hence called the Singing Herald. As a coincidence, Seto leelo was nominated onto the UNESCO list of intangible cultural heritage.