Luigasõ Inara

Mu elotii nakaś pääle Siberist 1959. aastagal. Ku olli 9 kuunõ, tõi’ mu küüditet vanõmba’ minno tagasi Setomaalõ. Nelälatsõlisõh perreh oll′ meil pall′o naaru ja mängo. Kõgõ inämp miildü, ku külänaase’ kokko korjusi’ ja leelodi’, sis pruuvsõ ka esi jo üteh laulda’.

Opsõ põllumajandusõ akadeemiah eläjätohtris ja sis viil haldusjuhtimisõ instituudih. Tuu andsõ poliitigupaprõ’ ja poliidikuna olõgi hulga aastit leibä tiinnü’: 10 aastakka vallavanõmb Mikitamäel, 10 aastakka riigikogoh, parhilla olõ partei pääsekretär.

Olõ tśastuskit ja muid laulusõnno säädnü’, leelokoorih laulnu’, seto süüke tennü’ ja retsepti’ raamaduhe kirotanu’, Värska pillikoolih käünü’, ja no mängi karmoškat, tii seto pitsi ja umblõ. Olõ olnu’ Lüübnitsa sibulalaada, Seto muinasjutupääva, Seto kuningriigi kroonikogo luumisõ man. Tiinse kats aastakka seto rahvast ülembsootśkana, sis tõimi latsõ’ Kuningriigi mano ja annimi rahvalõ võimalusõ süüke-juuke maitsa’ ja meistrit vällä sorti’. Parhilla kohmitsõ Mikitamäel kohvikuga, ku tuuga valmis saa, om mu suur unistus täüde lännü’.

(20 aastakka Seto Kuningriike, Seto Instituut, 2016)