Käsitüümeistri Lauri Koidu: „Luuminõ om nii rõõm ku hingesundus“ (0)

Setomaa om olnu Sullõ sünnüpaik ja latsõpõlvõmaa: määne sis oll´ tuu Su latsõpõlvõ Setomaa ja timä inemise’ ?

Mälehtä, õt olli kuvvõaastanõ, ku tullimi Kolovina küläst raudtiialõvihe Vanal Võromaal (tuul aol Põlva rajoonih) – Verioralõ. Kolovinast om meeleh vanavanõmbidõ talo ja suur uiboaid, täüs mehidsepakkõ, külä lainõlinõ maastik. Silmi ette tulõva’ mälestüspildi’ Petsere kluustrist ja maar´apääväst, surnuaiapühhi aigu haudu pääl süümisest, setodõ pulmõst ja puhtist, kirmaskidõst. Inemise’ olli’ väega vaesõ’, a väega kõva’ tüütegija’, kõkkõ tetti kõõst süämest, olgu’ sis tüü vai pido vai lein.

Kolovinast Petserehe oll´ jo õnnõ mõni kilomiitre maad, a 60ndidõ aastidõ lõpuh pidi’ kohaligu’ umast küläst ärki’ minemä – liina küle all avastõdi suurõ’ savitagavara’, säält naati savvi kaibma ja päält tuud tettigi Petsere keraamigatehas. Vanaimä kuuli külh umah kotoh, a unol tull´ elämä minnä’ Vahtsõliina. Käve viil viimädse võimalusõni Kolovinah.
Täämbä, aastit ildamba tahtnu maali’ ummi mälestüisi vanaimä talost, latsõpõlvõ kõgõ inämb miilde jäänü aost Setomaal.

Piiri peräst kodo maaha jätmisest om küländ sakõstõ kõnõld ja kirotõt, a kaivandusõ peräst kododõ maaha jätmisest om veid´o juttu tettü ... Kooli- ja tüütii veie Sinno külh Setomaast kavvõmbahe, a õnnõs mitte ülearvo kavvõndõhe, kõnõlõ’ lehelugõjalõgi ummist tegemisist.

Mu kõgõ edimäne kuul Vilustõh oll´ vanah katõkõrdsõh umaperädse ehtüskunstiga puumajah, täämbädseni om meeleh illos kooliaid, ütidse’ tegemise’ ja kooli üttehoitja vaim. Räpina keskkuul and´ suuna elukutsõ valimisõl: tegeligult sai tuu valiku tegemisel vaest eiski ainõst tähtsämbäs keemiaoppaja Helga Kikasõ olõk inemisena. Ku olli Tarto ülikoolist keemigu – keemiaoppaja diplomi saanu, suunati minno tüüle Põltsamaa keskkuuli. Sääl oll´ tuud aigu kuul, koh koolijuhi hindä iistvidämisel peeti ilmadu tähtsäs poliitagitatsiooni tegemist, a minost külh õs saa’ oppajat – agitaatorit. Tagasi Tartoh, olli edimält tüül Tarto ülikooli raamadukogoh, a 1999. aastagast olõ rahvusarhiivih – kõgõpäält ku aamõtnik, ildamba joba ku paprõmaterjalõ konservaator.

Õgapäävädselt tüütät parhilla sis rahvusarhiivih konservaatorina – a lugõja õi saaki’ võib olla’ arvo, midä säändseh aamõtih tetä’ tulõ ...

Konservaatori aamõt nõud täpsust, kannatlikku miilt ja om tüü, mis nõud aigo. Tüü sisos om vanno hätä saanu aamõdipapridõ, raamatidõ, käsikirju, maatiidüsligõ kaartõ ja tõisi paprõmaterjalõ puhastaminõ, parandaminõ ni vajadusõ kõrral digitalisiirmisõs ettevalmistaminõ. Tüüd om hulga. Ku nõukaaoga võrrõlda’, sis materjali’, tüüviie’ ja -vahendi’ omma’ muutunu väega pall´o s´oo ilma aigsõmbas. A sääne tüü om kallis, hüvvi paprit vai tüüvahendit tellitäs mitmõst riigist, eiski Jaapanist. Konserviirmistüüd olõ opnu umal aol ülikoolih, tävvendänü hinnäst nõukogo aol Moskvah ja Leningradih (Peterburg), ildamba käve ku stipendiaat Taani kuningliguh konservaatoridõ koolih. Õgapääväne om manoopminõ eri kursuisil ja erialadsõ kirändüse lugõmisõ abiga.

Mino käest om aastidõga läbi käunu hulga põnõvit ja aoluulidsõlt tähtsit paprit. A ku löüdse paprõ, kohe olli’ üles tähendet ka hindä vanavanõmbidõ ja näide nelä latsõ nime’, sis tuu pääle läts külh süä lämmäs. Imelik oll´ kaia’, õt mu vanaesä allkirä kottal oll´ timä sõrmõjälg, a mina ku timä latsõlats olõ lõpõtanu ülikooli. Setomaast om arhiivih vähämb materjalõ ku Eestimaa kihlkundõ kottalõ. Petsereh olnu meetrikaraamadu’ Setomaa paikligõ inemisi kottalõ viidi Vinnemaalõ, noid õi saa’ säält inämb kätte.

Kas teil ka umah perreh peeti käsitüüst luku? Kinkõlt om Su hindä käsitüü- ja kunstihuvi peri?

Tiiä tuud, õt mu vanaesä oll´ kullatsidõ kässiga tüümiis ja õt näil oll´ 9 last, mu imä kõgõ noorõmb, ja kõik latsõ’ pidi’ joba maast madalast perre õgapäävätside töie man joudupite abih olõma, näile opati kõiki töid. Ilmvõimalda oll´, õt kiäki istus niisama, käe’ käve’ kõik aig. Joba tütrikuiäh naati hindäle veimevakka tegemä. Mälehtä pitsega tiranikkõ, miilde tulõ vokivurrin, kangastelgi lõkin. Vanaimäl olli’ tävveligult kõik seto rõiva’ ja ehte’, sõa aigu käkk´ tä nuu’ hindä meelest kimmähe kotussõhe, a kaonus tuu kõik jäiegi. Mullõ om perändüses õnnõst alalõ jäänü rõnnanõgõl ja ütekõrralinõ rahakee. Ja viil om mul alalõ üts vana pühäserätt.
Latsõiäh saadõti minno mõnikõrd küläkarja, mu edimäne käsitüü – imepeenkese rulliniidiga taskoräti viirde heegeldet pits – omgi tuul aol tettü.

Viltmisõga alostit 2010. aastal – mis taah käsitüüliigis nii köütvät om? Kas viltvaiba tegeminõ om keerolinõ, määndsit oskuisi, tehnikat tuu nõud?

Jah, nõukogodõ aost taad käsitüüliiki õi mälehtä’, a vahtsõl eissaisvusaol joud´ viltmisoskus läbi Põh´amaie vahtsõst Eestihe tagasi. Olõ terve uma elo käsitüüd tetä’ tahtnu. Ku latsõ’ olli’ viil väiko’, olli umaaigsõh UKUh tikja. Õt poodist olõ-s tuud aigo midägi suurt saia’, sis hulga rõivit tull´ eis’ valmis ummõlda’, kujunda’, tikki’ vai ümbre tetä’.
A määndselgi aol otsõ nigu säänest vahtsõt tiid, mis hindälegi süvembat huvvi paknu. Viltmisõga alosti Tarto rahvaülikoolih, mu vildit vaiba’ omma’ tettü märgviltimisõ vai kuivnõglatehnikaga. Säändside vaipu luumisõs lätt vaia villaluuri ja -heiet, langu, a kaunistusõs saa viil tarvita’ litrit, pärlit, ilolangu.

Umaette põnnõv tüü om lõikõtehnikah vaipu valmistaminõ – põnnõv lainõlinõ pind tulõ vällä käsitsi valmistõt viltkangakihtõ eri süvvüseh vallalõ lõikamisõga.

Ku Vilustõ põhikoolih oll´ näütüs, sis latsõ’ tahtsõ’ tiidä’, ku kavva üte vaiba tegemisõs aigu lätt. Aolisõlt kulus üte 60x100 suurtusõh piltvaiba tegemisõs vaest paar nädälit, sakõstõ omgi mul kõrraga mitu asja poolõlõ. Küüstäs, kuismuudu löüdä’ tuu jaost aigo õgapäävätegemisi ja aamõditüü kõrvalt? Sääne aig eishindäle, uma käsitüü ja kunsti jaost lihtsalt TULÕ võtta’, muud võimalust õi olõki’!

Tävvendä ummi oskuisi, otsi midägi vahtsõt, soovi midägi tõistmuudu tetä’, ilmah mõistõtas tetä’ nii hulga eismuudu tekstiilikunsti, tahtnu kõkkõ pruumi’! Pääle piltvaipu olõ viltmistehnikah tennü mitmõsugumatsi õgapääväelos tarvilikkõ asju: veste, mütse, kottõ, kohvikannu soojõndajit, mängoasju, maalnu pilte villakiudõga. Olõ mitmõlgi aastal viltmiskooltuisil ummi oskuisi tõisiga jaganu.

Kaeja meelest kandva’ Su tettü piltvaiba’ süvembät sõnomit vai eiski umma är’käkit mõtõht – näütüses „Soovide kaev“ vai „Igavikulised igatsused“ - ... kuis lövvät umalõ tüüle õigõ nime?

Inne õks mõtõh, sis tüükava, päält tuud viil tüü tegemine! Mõnikõrd õi lasõ’ vaip hinnäst kavandist sekä’, a pakk hoobis eis’ vällä ummi nõudmisi ja ma pia noidõga üteh minemä, lõpus viil vahtsõ nime ka löüdmä. 
Naa’ piltvaipu päälkirä’ omma’ ku märksõna’ – andva’ aimu tuust, midä olõ mõtõlnu vai tundnu. Kaeja pand mano ummi mõttit, arvamisi, ettekujotuisi, luu uma’ köüdüse’ … Nii om vaip „Teretab tuuli“ luudu Betti Alveri luulõtusõ „Punane vihmavari“ perrä, mano olõ pandnu uma’ soovi’ minkõgi vahtsõ perrä.

Usu külh, õt mu vaiba’ omma’ eishindäst õks elolitsõ’ ja rõõmsa’. Ma õi taha’ võtta’ ette vahtsõt tüüd, ku tujo hindäl halv – tiiä varrambast aost, õt mitte midägi, midä tahtnu ka tõisiga jaka’, tõisildõ vällä õi tulõ’.
A vaip „Igavikulised igatsused“? Mõnikõrd liigusõ’ kõiki mõttõ’ igävigu rato pite, inemise’ kaesõ’ sakõstõ kuud ja tähti täüs taivast, mõtlõsõ’ kõgõlõ ilmaruumilõ ... säält sääne perräjätmäldä suuv kätte saia’ ilmvõimadut …
Mõnikõrd piät vahtsõt teemat peris otsma, a tõõnõkõrd löüd tuu mu eis’ üles. Mitu kõrda olõ tennü ka vaipu tellija suuvõ, mõttidõ, ettekujotuisi perrä vai eiski timä elotiid arvõhõ võttõh.

Kõnõlõ’ ka umast tõõsõst süäme perrä tegemisõst – maalikunstist.

Maalminõ om minno köütnü 2010. aastast. Tii pastelli ja õlimaali, sakõstõ proomi katsõta’ akrüüle vai viltpliiätsidega. Maali’ taha õnnõ natuurist, olgu’ sis kas inemisi vai luudust. Suvõaol om rõõm kävvu’ maalilaagrih, päält tuud viil välläsõidu’ nädälivaehtuisil. Lähembä ao plaanih om võtta’ aigo maalmisõs keväjädsel uibidõ ja tsirelidõ häitsemise aol. Luudus mu maalõ pääl om õks kodonõ Lõuna-Eesti maastik. Vanastõ oll´ linakasvatus siih õgapääväne, a kas täämbä võinu viil koskilt löüdä’ häitsvät linanurmõ? Tuud tahtnu kunagi maali’…

Tartoh om meil uma maaljidõ ringkund vai eiski kuulkund, Konrad Mägi maaliateljee, minkõ luumisõst saa pia 80 aastat. Ateljee om Tartoh Raekua platsil – sääl, koh umal aol maalõ Konrad Mägi. Täämbädse ateljee pühendünü ja missioonitundõga juhis om hulga aastit olnu Heldur Viires umaaigsõst Pallasõst. Mi maali’ ommaki’ är’tundvalt umah, nn pallasliguh laadih – niimuudu maalitas täämbädsel aol kah´os kõrd-kõrrast veidemb.

A ku tävveste vahtsõnõ tsiht om mu ello tulnu ikoonõ maalminõ, midä „kirotõdas“ lehtpuutahvlitõlõ õks väega vanna muudu: värmimulla’, munakõllanõ, tarvitõdas ka kullalehti. Tuu om peen´okõnõ ja pikkä aigo nõudva tüü, mia nõud ka alandlikku miilt, võinu eiski üldä’, õt ummamuudu meditatsioon. Täämbädseni olõ loonu kats ikoonimaali, ütel om kujotõt neitsi Maar´at Jeesuslatsõga ja tõõnõ om Andrei Rubljovi perrä „Pühä Kolmainsus“. Vahtsõnõ tüü om joba mõttih – Paraskeva, setodõ kaitsõpühäk. Eiski kavand om valmis, a alostamisõs olõ-i viil aigo löüdnü.

Kas kodosainu pääl lövvüs ka umatettü villapilte ja maalõ? Om mõnõ pildiga kukkimuudu lämmämb ja kimmämb köüdüs?

Kodosainu pääl omma’ loomuligult mu maali’ ja piltvaiba’, vaheta noid sääl peris sakõstõ. Vill om mu meelest väega lämmi ja hüä materjal, mia pakk lõpmalda hulga võimaluisi, a säändside töie hoitminõ nõud huult, nigu õks villaasjuga om: nää’ õi taha’ kõvva päävävalgust õga koisit, nõudva’ tuulutamist ja puhast hoitmiskotust.
Eismuudu vaip om „Hoia. Kaitse. Õnnista“ – pühendet mu vanaimäle, kinkõ setokeelitse’ unnõ suigutamisõ leelotusõ’ omma’ mul viil veidkene meeleh ja sai’ ka vaiba sisse tikit:
Tulõ’ õks uni ussõst sisse, Tsiu, tsiu, tsirgukõnõ,
astu’ õks uni aknist sisse, maka´, maka´, marakõnõ,
tulõ’ latsõ silmä sisse, tuto’, tuto’, tuvikõnõ...
vao’ latsõ sängü pääle,
tulõ’ latsõ kulmu pääle…

Taa om mu ainukõnõ tekstiga vaip. Mu lats´ ütel´: „Imä, taad vaipa sa õi müü’! Taa jääs mullõ ja mu latsilõ“. Saagu’ nii!

Jah, luumisõrõõm om suurõmbit rõõmõ. Tuu om kõrraga nii rõõm ku ka perräjätmäldä’ hingevajadus. Ku ma õi olõ’ saanu kavva aigo maali’, sis midägi mu seeh nigu sund takast ... olõ ilma rahulda, pää om täüs mõttit ja tunnõ kõrraga, õt PIA minkagi vahtsõga alostama! Rõõmu tege, õt saa kimmähe uma perre toetusõga arvõsta’. Ku kõik aig taad tüüd tiit, sis võit peris kavvõ jouda’ – teküs nigu süvemb ja tõistmuudu tundminõ ni arvosaaminõ. Nakat tähele pandma ja lugu pidämä ka tuust, midä olõ-i mõistnu varramba tähtsäs pitä’.

Ummi pilte ja vaipu pääl tahtnu kujota’ ka latsõpõlvõ Setomaa säänest helgüst, nigu püüsüs mu hindä meeleh ja mälestüisih.